Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Neil, kes tahavad saada Valitseja juures heasoovliku vastuvõtu osaliseks, on enamasti kombeks esitleda end talle asjadega, mis neile kuuluvate hulgast on kallimad või millest nad arvavad, et need talle enam meele järgi on; sestap oleme sageli näinud valitsejatele kingitavat ratsusid, relvi, brokaati, kalliskive ja muud sarnast nende kõrge seisuse väärilist. Soovides niisiis pakkuda Tema Kõrgeaususele end ja oma teeneid, koos teatava tõendusega oma alistumusest Talle, ei leidnud ma oma varudest midagi, mis oleks mul kallimat või mida hindaksin kõrgemalt kui teadmised väljapaistvate inimeste ettevõtmistest, mis on minu poolt omandatud läbi kauase kogemuse kaasaja asjus ja muiste sündinud juhtumiste lakkamatu lugemise teel - olles neid³ suure hoolega pikka aega vaaginud ja uurinud, läkitan ma oma töö tulemused nüüd väiksesse teosesse koondatuna Tema Kõrgeaususele. Ja ehkki annan endale aru, et töö pole Tema Hiilguse kohaloleku vääriline, loodan siiski väga, et tänu Tema lahkusele ja haritusele peaks see saama vastu võetud - arusaamises, et minu võimuses pole teha Tema Kõrgeaususele suuremat kinki, mis võimaldaks Tal lühima ajaga mõista kõike seda, mida mina paljude aastate kestel arvukate raskuste ja ohtude ületamise hinnaga olen tundma õppinud ja mõistnud.

2. Sedasinast tööd ei ole ma kaunistanud ega täitnud ohtrate lõpulausete, kõrgelennuliste täispuhutud väljendite ega muu välispidise viguri või peibutusega, millega tavatsevad oma kirjatükke kujundada ja ilustada teised, sest mu sooviks on, et teos hoopiski ilma ehteta jääks või et teda kaunistaksid ükspäinis materjali {mitmekesisus}⁴ ja aine kaalukus.

3. Ärgu loetagu ka jultumuseks seda, et üks madalast ja tähtsusetust seisusest [stato]⁵ inimene söandab arutleda valitsejate hoolte ja murede üle ning korraldada nende valitsusasju; sest nii nagu maastiku kirjeldajadki⁶ asetuvad mägedest ja muudest kõrgematest paikadest ülevaate saamiseks tasandikule, võttes madalike vaatlemiseks koha sisse kõrgemal mägedes, nõndasamuti tuleb rahva⁷ iseloomu paremaks tundmaõppimiseks olla valitseja ning valitseja loomuse mõistmiseks kuuluda rahva hulka.

4. Võtku niisiis Tema Kõrgeausus, vastu see väike kink vastu samas vaimus, kui mina selle teele läkitan; ja kui see on Tema poolt hoolikalt läbi mõeldud ja tähelepanelikult läbi loetud, näeb ta sellest minu ülimat soovi, et ta saavutaks selle suuruse ja ülevuse, mida saatus [fortuna]⁸ ja teised tema väärtuslikud omadused Talle ette kuulutavad. Ning kui Tema Kõrgeausus oma hiilguse tippudelt mõnikord pilgu ka madalamatele paikadele suunab, mõistab ta, kuivõrd teenimatult kannatan mina saatuse õela ja katkematu pahatahtlikkuse all.

1. Igasuguse eesõigustatud seisundi ja ülemvõimu puhul, millega on kaasnenud ja kaasneb käsutamisõigus inimeste üle, on võim kuulunud ja kuulub kas vabariigile või valitsejale.¹¹ Ainuvõim on kas pärilik - kui sinjoore suguvõsa on olnud maa eesotsas pikka aega, või vastne. Viimane omakorda on kas läbini uus - nagu oli seda Francesco Sforza¹² valitsemine Milanos, või on kui liiges lisatud võimu saavutanud valitseja pärilikule võimule, nagu on seda Hispaania kuninga¹³ valitsemine Napoli kuningriigis. Kirjeldatud viisil ainuvalitsusele allutatud maad on harjunud elama valitseja võimu all või olema vabad; neid allutatakse kas võõraste või oma relvadega, saatuse [fortuna] või tubliduse [virtù]¹⁴ kaasabil.

II peatükk Pärilikust ainuvõimust15

1. Jätan arutlemata vabariikidest, sest neid käsitlesin teises kohas pikemalt.¹⁶ Keskendun vaid ainuvõimule ja arutlen eeltoodud visandeist kinni pidades¹⁷ võimalustest selle teostamiseks ja säilitamiseks¹⁸.

2. Ütlen niisiis, et pärilike, oma valitseja suguvõsaga harjunud valduste hoidmisel kerkib esile märksa vähem raskusi kui uutes valdustes - piisab vaid sellest, kui ei astuta üle eelkäijate kehtestatud korrast ning käiakse hiljem paindlikult ajaga ühte sammu; nii et tavapäraste oskuste puhul jääb säärane valitseja alati troonile, kui pole just mõnd tavatut ja peetamatut jõudu, mis ta võimust ilma jätab; ja ka võimust ilmajäänuna võidab ta selle tagasi niipea, kui anastajat mingi õnnetus tabab. Meil Itaalias on eeskujuks Ferrara hertsog¹⁹, kes lõi tagasi nii veneetslaste rünnakud {tuhande neljasaja kaheksakümne neljandal}²⁰ kui paavst Juliuse kallaletungi {tuhande viiesaja kümnendal}²¹ aastal üksnes tänu sellele, et tema suguvõsa oli paikkonnas valitsenud juba iidsest ajast saati. Sest eks ole loomulikul valitsejal vähem põhjust ja tarvidustki karmuseks, mistõttu teda rohkem armastatakse; ja kui erakordsed pahed ei muuda teda vihatuks, on mõistlik arvata, et alamad temast juba loomuldasa lugu peavad {ning}²² valitsemise põlisusse ja järjepidevusse sumbuvad nii uuenduste ajed ja eeldused kui mälestused neist, sest eks jäta ju iga muudatus endast alati maha pidepunkti järgmise ettevalmistamiseks.²³

III peatükk Segavõimust24

1. Vastne ainuvõim seevastu kätkeb endas raskusi. Esiteks, kui see pole läbini uus, vaid on kui liiges lisatud valitseja põlisele võimule, {nii et koosvõetuna võib kõike otsekui segatuks nimetada}²⁵, siis on võimu ebakindlus esmajoones tingitud sellest loomulikust raskusest, mis kerkib esile igasuguse vastse võimu puhul: {nimelt on inimesed}²⁶ olukorra parandamise lootuses meeleldi nõus isandat välja vahetama ja haaravad sellest lootusest tõugatuna relvad vana valitseja vastu; ometi pettuvad nad ettevõtmises peagi, kuna kogevad olukorra olevat veel hullema kui enne. See omakorda tuleneb teisest loomulikust ja tavapärasest tarvidusest - ikka oled sa sunnitud kahju tegema neile, kelle vastseks valitsejaks sa saad, seda nii sõjaväe kohaloleku kui loendamatute muude kahjustustega, mida vastne vallutus endaga kaasa toob; nõnda on sulle vaenlaseks kõik need, keda sa maad hõivates kahjustasid ja samas ei saa sa säilitada sõpradena neidki, kes su sinna kutsusid, kuna sul pole võimalik rahuldada neid nii, nagu nad ootasid ja ka jõuliste meetmete rakendamine ei tule kõne alla, sest sa oled nende ees tänuvõlglane - olgugi et kellegi sõjavägi võib olla väga tugev, provintsi sisenemiseks läheb tal ikkagi tarvis selle asukate abi.

2. Eelnimetatud põhjustel vallutas Prantsusmaa kuningas Louis XII kiirelt Milano²⁷ ja ka kaotas linna kiiresti, ning esimesel korral tuli hertsog Ludovico²⁸ Louis'lt Milano äravõtmisega toime omal jõul, sest kuningale väravad avanud linnakodanikud, pettudes nii oma arvamuses uue korra eelistest kui ka neis hüvedes, mida nad tulevikult olid oodanud, ei suutnud uue valitseja tekitatud ebameeldivusi välja kannatada. Kahtlemata on keerulisem ilma jääda neist mässulistest maadest, mis hiljem teist korda oma valdusse võetakse, sest ülestõusu ettekäändeks tuues on sinjoore enda kindlustamisel märksa julgem: karistades kurjategijaid, hajutades kahtlustusi, tugevdades end nõrgemates paikades. Nõnda et kui esimesel korral piisas Prantsusmaale Ludovico sõjakärast linna piiril, et panna teda Milanost loobuma, siis selleks, et panna teda hiljem teist korda Milanot loovutama, pidi Prantsusmaa vastu välja astuma terve maailm²⁹, misjärel tema vägi löödi puruks ja aeti Itaaliast välja; ning kõik see sündis eelkirjeldatud põhjustel. Ja ikkagi võeti Milano Prantsusmaalt ära, nii esimesel kui teisel korral. Prantsusmaa esimese lüüasaamise üldisi põhjusi ma juba valgustasin; nüüd jääb üle {osutada}³⁰ teistkordse ebaedu põhjustele ja {vaadata abinõusid}³¹, mis võimaldanuks kuningal - ja ka igal teisel sarnasesse olukorda sattunul, omandatus kindlamini püsima jääda kui Prantsusmaa.

3. Ütlen niisiis, et omandamisel omandaja põlisvaldusega liituvad maad on kas samast provintsist ja samakeelsed või pole nad seda mitte. Esimesel juhul on neid üpris lihtne hoida - iseäranis siis, kui nad pole harjunud elama vabana; nende muretuks valdamiseks piisab maa eesotsas olnud valitseja pärilusliini kõrvaldamisest, sest mis puutub ülejäänusse: kui säiluvad põlised tingimused ja puudub erinevus käitumises ja kommetes, siis ei hooli inimesed muust ja elavad rahulikult edasi ka uue isandaga - nii on seda kogetud Burgundia, Bretagne'i, Gascogne'i ja Normandia puhul, mis on juba pikka aega elanud koos Prantsusmaaga³²; ja ehkki nende vahel võib täheldada teatud keelelist erinevust, on nende kombed ja tavad siiski sarnased, mis on võimaldanud neid omavahel hõlpsasti kokku liita. Ja sellise valduse allutajal, kes omandatut ka hoida tahab, peab olema kaks hoolt: esiteks, et põlise valitseja suguvõsa oleks kõrvaldatud; teiseks, et kohapealsed seadused ja maksud jääksid muutmata; sel moel sulab vastomandatu üpris lühikese ajaga omandaja põlisvaldusega üheks tervikuks.

4. Raskused ent kerkivad esile siis, kui oma valdusse võetakse maid, mis asuvad keele, kommete ja seaduste poolest erinevas provintsis - siin läheb omandatu säilitamiseks tarvis suurt õnne ja väljapaistvat meisterlikkust. Ning üheks paremaks ja kindlamaks abinõuks oleks, kui omandaja ise³³ asuks kohapeale elama. See muudaks valdamise turvalisemaks ja kestvamaks - just nõndaviisi talitas Türklane Kreekaga³⁴; isegi kui ta oleks täitnud kõiki teisi reegleid, et maad hoida, poleks ta ise sinna elama asumata suutnud seda säilitada. Seda sellepärast, et ise kohal olles nähakse rahutusi ja korratusi juba eos ja neid saab kiiresti kõrvaldada; eemal viibides aga saadakse neist teada alles siis, kui nad on juba suureks paisunud ja nende vastu pole enam rohtu. Pealegi ei osutu ise kohal olles provints sinu ametnike poolt paljaks röövituks ja alamad on rahul võimalusega pöörduda mis tahes murega otsejoones valitseja poole; nii et neil, kes tahavad end hästi ülal pidada, on enam põhjust tema armastamiseks ja teistel - kartmiseks. Kes iganes kavatseks rünnata sellist valdust väljast, tunneks ettevõtmise ees suuremat aukartust - nii et ise allutatud maal elades oleks sellest väga raske ilma jääda.

5. Teiseks paremaks abinõuks on rajada ühte või kahte kohta kolooniad, mis oleksid allutatud valdusele otsekui {kammitsaiks}³⁵, sest tarvis on teha kas seda või siis hoida vallutatud maal küllaldaselt jala- ja ratsaväge. Kolooniad ei lähe valitsejale suurt midagi maksma; tema kulutused nende asutamiseks ja ülapidamiseks on tühised või puuduvad sootuks ning {ta}³⁶ kahjustab vaid seda tühist osa elanikkonnast, kellelt ta võtab ära põllud ja hooned, et anda need uutele asukatele; et kahjukannatajad jäävad vaeseks ja hajutatuks, siis ei suuda nad valitsejat eales kahjustada; kõik ülejäänud jäävad ühest küljest kahjust puudutamata (ja peaksid seetõttu maha rahunema), teisalt araks ja ärahirmutatuks, {kartusest jagada paljaksröövitute saatust}³⁷. Ütlen kokkuvõtteks, et vallutatud maa säilitamine kolooniate abil on odav, usaldusväärsem ja tekitab vähem kahju; ja nagu öeldud ei suuda armetuks ja hajutatuks jäänud kahjukannatajad valitsejat häirida. Siinkohal peab märkima, et inimesi tuleb käidelda kas õrna- või karmikäeliselt; et neil jätkub jaksu kättemaksuks vaid kerge, mitte tõsise kahju eest, siis peab ka inimesele tehtav kahju olema selline, et hiljem poleks vaja karta kättemaksu.

6. Hoides aga allutatud maal kolooniate asemel sõjaväge kulutatakse märksa enam, sest järelevalve peale tuleb raisata kogu valdusest saadav sissetulek; niiviisi muutub omandatu vallutajale kaotuseks ja ta tekitab paikkonnale märksa suuremat kahju, sest häirib oma sõjaväge ümber majutades kogu maad³⁸ - keegi ei jää sest taagast puutumata ning igaühest saab tema vaenlane; ja et nad jäävad lüüasaanutena elama edasi oma kodudesse, siis on tegemist selliste vaenlastega, kes on suutelised teda kahjustama. Seega on sõjaväe abil teostatav järelevalve igati kasutu ja kahjulik, samavõrd kui kolooniate abil teostatav on kasulik.

7. Veel tuleb keele, kommete ja seaduste poolest erinevas, nagu öeldud, provintsis valitsejaks saanul hakata nõrgemate naabrite juhiks ja kaitsjaks, saada osavasti hakkama provintsi tugevamate ja mõjukamate nõrgestamisega ja kanda hoolt, et juhtumisi ei tungiks maale {sama}³⁹ tugev võõramaalane kui ta ise. Ja ikka juhtub nii, et allutatud maal ülemäärase auahnuse või hirmu tõttu rahulolematuks jäänud kodanikud kutsuvad kohale mõne säärase, nagu kogeti seda juba vanasti, kui aitoollased kutsusid Kreekasse roomlased⁴⁰; ja ükskõik siis, millisesse provintsi võõramaalased ka sisenenud pole, ikka on neid sinna kutsunud kohalikud elanikud. Ning asjalood on kord juba sedasi seatud, et provintsi nõrgemad võimumehed ühinevad tugeva võõramaalasega kohe, kui mõni säärane maale siseneb - ajendatuna kadedusest selle vastu, kes osutus neist tugevamaks; nii et provintsi nõrgemate võimurite vastu teatud lugupidamist ilmutades ei valmista nende enda poole võitmine sissetungijale mingit raskust, sest kõik nad sulavad kiirelt ja meeleldi kokku võimuga, mis ta provintsis omandab. Tal tuleb vaid jälgida, et nad ülearu tugevaks ja mõjukaks ei kasvaks; ja nii suudab ta vaevata, omal jõul ja valduse nõrgemate võimumeeste toetusel taltsutada tugevaid ja mõjukaid, et jääda kõiges provintsi asjade üle otsustajaks. See, kes nimetatud osa eest hästi ei hoolitse, kaotab omandatu kiiresti; ja kuni ta seda hoiab, leiavad seal aset lõputud raskused ja ebameeldivused.

8. Roomlased pidasid omandatud provintsides neid asju hoolikalt silmas; nad asutasid kolooniaid ja toetasid nõrgemaid võimumehi, suurendamata nende tugevust; nad ohjeldasid tugevaid ja mõjukaid ega lasknud seal au sisse tõusta tugevatel võõramaalastel. Näidete toomisel tahan piirduda Kreeka provintsiga, kus roomlased toetasid ahhaialasi ja aitoollasi, hoidsid vaos Makedoonia kuningriiki ja ajasid maalt välja Antiochose;⁴¹ ei ahhaialaste ega aitoollaste teened viinud roomlasi iial selleni, et nad oleksid lasknud neil mingilgi moel oma mõjuvõimu laiendada⁴²; Philippose⁴³ keelitused ei viinud roomlasi kunagi temaga sõprussidemete sõlmimisele enne, kui nad olid ta alla surunud; ka Antiochose⁴⁴ vägevus ei saanud sundida roomlasi nõustuma sellega, et tal provintsis mingisugustki mõjuvõimu oleks. Eks käitunud roomlased noil puhkudel nii, nagu peavad seda tegema kõik targad valitsejad, kellel ei tule pöörata tähelepanu üksnes tänase päeva muredele, vaid aimata ette ka tulevasi ja püüda neid kogu oma oskusega ennetada -eks saa ju eelseisvat ette nähes seda kerge vaevaga ära hoida, jääd sa aga ootama selle kättejõudmist, jääb abi hiljaks, sest haigus on muutunud ravimatuks. Siin juhtub samuti nagu tiisikusegi puhul, mille kohta arstid ütlevad, et haiguse alguses on seda kerge ravida ja raske ära tunda, seevastu aja kuludes - kui tõbe pole kohe alguses ära tuntud ega ravitud - muutub see hõlpsasti äratuntavaks ja raskesti ravitavaks.

9. Samuti juhtub ka riigi asjades, sest kui eemalolevat mõistetakse (seda pole antud teistele, kui vaid arukatele) ja seal tekkivad raskused juba eemalt ära tuntakse, siis vabanetakse neist kiiresti, kui aga raskustele ei jõuta õigeaegselt jälile ja lastakse neil seetõttu areneda nii kaugele, et igaüks nad ära tunneb, siis pole nende vastu rohtu. Seepärast astusidki roomlased eemalt tärkavaid raskusi ja ebameeldivusi märgates alati samme nende kõrvaldamiseks, ega lasknud neil kunagi sõja vältimise nimel kesta, kuna mõistsid, et sõda ei eemaldu, vaid lükkub teiste kasuks edasi; nii eelistasidki nad sõdida Philippose ja Antiochosega Kreekas - et poleks vaja teha seda nendega Itaalias; ja kuigi tollal võisid nad vältida mõlemat, ei soovinud nad seda ometi. Roomlastele polnud kunagi meele järgi päevast päeva meie aja tarkade⁴⁵ huulilt kostev soovitus - tunda rõõmu aja heasoovlikkusest, vaid nad eelistasid tugineda omaenda vahvusele ja taiplikkusele; sest mis iganes ka juhtumas poleks, soodushetk otsustamiseks ilmutab end alati asja alguses ja aja kulg võib endaga kaasa tuua nii head kui halba, nii halba kui head.

10. Tuleme aga tagasi Prantsusmaa juurde ja uurime, kas ta eelöeldust midagi järgis või ei; ja ma ei kõnele siinkohal Charles'ist, vaid Louis'st⁴⁶, kuna viimane Itaalias kauemat aega valitses, mistõttu tema edusamme selgemalt näha võis; ja te näete allpool ise, kuivõrd vastupidiselt talitas kuningas sellele, mida peaksid tegema valitsejad võimu hoidmiseks keelelt, kommetelt ja seadustelt erinevas provintsis.

11. Kuningas Louis kutsuti Itaaliasse veneetslaste auahnuse tõttu, kes lootsid prantslaste tulekuga saada endale pooli Lombardia valdusi. Ma ei taha sugugi hukka mõista seda kuninga {otsust}⁴⁷, sest kui ta tahtis hakata kinnitama kanda Itaalias ja kui tal polnud provintsis sõpru - enamgi veel, Charles'i sammude tõttu olid kuninga ees kõik väravad lukus -, siis oli ta sunnitud sõlmima liite, milleks vaid võimalus avanes; ja küllap toonuks kuninga plaan talle edu, kui ta poleks kordagi komistanud oma teistes sepitsustes.

12. Pärast Lombardia alistamist taastas Louis kiirelt reputatsiooni, millest Charles ta ilma oli jätnud: Genova alistus, firenzelastest said kuninga sõbrad, Mantova markii, Ferrara hertsog, Bentivogli, Forli emand; Faenza, Pesaro, Rimino, Camerino ja Piombino sinjoorid;⁴⁸ Lucca, Pisa ja Siena kodanikud - kõik nad esitlesid end kuningale, et saada tema sõbraks. Ja siis võisid veneetslased hinnata oma otsuse järelemõtlematust: kahe maatüki omandamise eest Lombardias olid nad teinud kuninga {kahe}⁴⁹ kolmandiku Itaalia isandaks.

13. Mõelge nüüd sellele, kuivõrd lihtsalt saanuks kuningas Itaalias oma reputatsiooni hoida, kui ta oleks eelkirjeldatud reeglitest kinni pidanud ning pakkunud turvalisust ja kaitset kõikidele oma sõpradele, kes olid hoolimata oma arvukusest nõrgad ja Kiriku või veneetslaste poolt ärahirmutatud ning olid alati sunnitud ise endiga toime tulema; nende kaasabil saanuks kuningas hõlpsalt kindlustada end nende vastu, kes olid jäänud tugevaks ja mõjukaks. Louis ent polnud veel Milanoski, kui ta juba vastupidi toimis, abistades paavst Aleksandrit, et too saaks vallutada Romagna. Kuningas ei hoomanud, et nõrgestab selle sammuga ennast, jättes end ilma sõpradest ja neist, kes olid usaldanud end tema hoolde, ning tugevdab Kirikut, lisades selle niigi kõrgele autoriteedile vaimuelu vallas nii palju ilmalikku mõjuvõimu. Korra juba eksinud, oli kuningas sunnitud samas vaimus jätkama; nii et Aleksandri võimuahnuse talitsemiseks ja selleks, et temast ei saaks Toscana isandat, oli kuningas sunnitud tulema Itaaliasse.⁵⁰

14. Louis'le polnud küllalt sellest, et ta oli muutnud Kiriku vägevaks ning kaotanud sõbrad, kui ta himust Napoli kuningriigi järele jagas seda Hispaania kuningaga⁵¹; sellal, kui ta oli Itaalia asjade peamine otsustaja, kutsus ta siia endale partneri, et provintsi auahnetel ja kõigil temaga rahulolematutel oleks, kuhu pöörduda; ja kui ta võis jätta Napoli kuningriiki kuningaks oma maksualuse⁵², eemaldas ta tolle troonilt, et panna asemele see, kelle võimuses oli teda ennast maalt välja ajada. Tegelikult on omandamissoovi⁵³ näol tegemist väga loomuliku ja tavalise asjaga; ja ikka on nii, et kui inimesed teevad seda, mida nad suudavad, siis neid kiidetakse ja ülistatakse, vähemalt ei mõisteta neid hukka; kui nad aga ei suuda ja tahavad ikka oma, ükskõik mil viisil, siis on tegemist eksituse ja hukkamõistuga. Seega, kui Prantsusmaa suutnuks Napolit rünnata omal jõul, tulnuks tal seda teha; kui tal jõudu nappis, poleks ta tohtinud kuningriiki jagada. Ja kui Lombardia jagamine veneetslastega on vabandatav, kuna tänu sellele sai Prantsusmaa kinnitada kanda Itaalias, siis Napoli kuningriigi jagamine väärib hukkamõistu, kuna see polnud vabandatav sellise tarvidusega.

15. Niisiis tegi Louis Itaalias viis viga: kõrvaldas nõrgemad võimumehed; laskis veelgi kasvada selle mõjuvõimul, kes oli juba niigi tugev⁵⁴; kutsus maale väga tugeva võõramaalase; ei asunud siia elama; ei rajanud siia kolooniaid. Kuninga eluajal poleks nimetatud eksimused saanud teda veel kahjustada, kui ta poleks veneetslaste võimult eemaldamisega⁵⁵ lisanud neile kuuendat; sest juhul, kui ta poleks tugevdanud Kirikut ega kutsunud Itaaliasse Hispaaniat, olnuks mõistlikum ja vajalik veneetslasi nõrgestada; oli ta aga nimetatud sammud juba astunud, siis poleks ta mingil juhul tohtinud nõustuda nende purustamisega, sest tugevaks jäänuna oleksid veneetslased alati hoidnud teisi eemal sõjakäigust Lombardiasse, niihästi sellepärast, et nad poleks teisi sinna lubanud ise nende isandaiks saamata, kui sellepärast, et teised poleks tahtnud võtta Prantsusmaalt Lombardiat, et anda see veneetslastele; mõlema ärritamiseks poleks teistel jätkunud julgust. Ja kui keegi ütleks, et Louis loovutas Aleksandrile Romagna ja Hispaaniale kuningriigi selleks, et vältida sõda, siis temale vastaksin ma eeltoodud põhjendustele osutades, et korratusel ei tohi eales lasta sõja vältimise nimel kesta, sest sõjast sa ei pääse, see vaid lükkub sinu kahjuks edasi. Ja kui mõni teine viitaks lubadusele, millega kuningas oli sidunud end paavstiga - korraldada Romagna sõjakäik abielulahutuse ja Roueni kardinali mütsi eest⁵⁶ -, siis temale vastan allpool sellega, mida räägin valitsejate aususest ja sellest, kuidas tuleks seda järgida.

16. Niisiis kaotas kuningas Louis Lombardia sellepärast, et ei täitnud ühtegi neist tingimustest, mida on täitnud need, kes on vallutanud provintse ja on soovinud neid hoida. Ja Prantsusmaa kaotuses pole midagi imelikku, vaid see on igati tavaline ja ootuspärane. Kõnelesin neist asjust Nantes'is Roueni kardinaliga parajasti siis, kui Valentino (nii kutsuti rahvasuus Cesare Borgiat, paavst Aleksandri poega) oli vallutamas Romagnat; kuna Roueni kardinal ütles mulle, et itaallased pole sõjaalal asjatundjad, siis ütlesin talle vastuseks, et prantslased pole kuigi vilunud riigiasjus, sest kui nad tunneksid asja, siis poleks nad lasknud tõusta Kirikul nii tähtsaks. Kogemus näitab, et Prantsusmaa on kutsunud esile Kiriku ja Hispaania vägevuse Itaalias ja nemad omakorda on põhjustanud Prantsusmaa languse. Sellest tuleneb üldine seaduspärasus, mis harva ekslikuks osutub - kui üldse: hukkub see, kes aitab kellelgi teisel tugevneda, sest säärane võimsus on kutsutud abistaja poolt esile tema osavuse või jõu abil, ja nii esimene kui teine neist kahest äratab tugevaks saanus kahtlusi.