Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

IV peatükk Mil moel õnnestus Aleksandri järeltulijail pärast tema surma säilitada võim Dareiose kuningriigi üle, mille Aleksander oli vallutanud57

1. Vastsaavutatud võimu hoidmisel esile kerkivatele raskustele mõeldes võiks ehk nii mõnelegi tunduda kummalisena, millest küll tulenes, et Aleksander Suur sai mõne aastaga Aasia isandaks ja vaevalt oli ta maa oma valdusse võtnud, kui ta juba suri - neil asjaoludel tundunuks kogu maa ülestõus põhjendatuna; vaatamata sellele säilitasid Aleksandri järglased oma eelkäija poolt vallutatu ja neil polnud selle hoidmisel muid raskusi kui need, mis kerkisid esile nende endi keskelt, nende endi auahnusest⁵⁸.

2. Ütlen vastuseks, et seni teadaolevalt on valitseja võimu all olevaid maid valitsetud kahel erineval viisil: kas ühe valitseja poolt, kusjuures kõik ülejäänud on tema teenrid, kes aitavad isanda armust ja loal tal ministritena kuningriiki valitseda, või siis valitseja ja parunite poolt, kes ei hoia oma positsiooni mitte isanda armust, vaid tänu suguvõsa kõrgele eale. Noil parunitel on omad valdused ja alamad, kes tunnustavad neid oma isandatena ja tunnevad nende vastu loomupärast poolehoidu. Valitseja autoriteet on tugevam nois maades, mida valitsetakse tema ja tema teenrite poolt, sest kogu tema provintsis pole kedagi, keda pidada temast ülemaks; ja kui seal kuuletutaksegi kellelegi teisele, siis kuuletutakse tollele kui ministrile või ametnikule ega tunta tema vastu erilist {poolehoidu}⁵⁹.

3. Meie päevil on kirjeldatud {kahe valitsemisviisi}⁶⁰ näiteks Türklase⁶¹ ja Prantsuse kuninga valitsemine. Kogu Türklase monarhia on valitsetud ühe sinjoore poolt; teised on tema teenrid; jagades kuningriigi sandzhakkideks, määrab Türklane neisse ametisse erinevaid haldureid, keda ta vahetab ja paigutab ümber oma suva järgi. Prantsuse kuningas ent on ametis ümbritsetuna suurest hulgast riigis alamate poolt tunnustatud ja armastatud põlist päritolu sinjooridest, kellel on omad eesõigused, mida kuningas ennast ohtu seadmata tühistada ei saa.

4. Kummagi seisundi üle järele mõelnu leiab niisiis, et Türklase riiki on raske vallutada, kuid võidetuna väga lihtne hoida. Nõndasamuti leiate vastupidiselt, et Prantsusmaad on mõneski suhtes märksa lihtsam vallutada, aga väga raske hoida. Türklase kuningriigi vallutamise võimalus on raskendatud sellepärast, et vallutaja ei saa olla kutsutud sinna kuningriigi valitsejate poolt ega saa ka loota, et Türklase lähikondsete ülestõus võiks tema ettevõtmist kergendada. See on tingitud eelkirjeldatud põhjustest; kuna kõik Türklase alamad on oma isanda alandlikud teenrid ja temast sõltuvad, siis on neid peaaegu võimatu eksiteele juhtida; ja isegi kui see õnnestuks, oleks neist vähe kasu loota, sest eespool osutatud põhjustel ei suudaks nad kaasata teisi. Seepärast tuleb Türklase ründajal arvestada sellega, et ta leiab vastase eest täiesti ühtse ja üksmeelsena, ja tal tuleb loota rohkem omaenese jõule kui teiste lahkhelidele. Kui aga Türklane on võidetud ja tema sõjavägi lahinguväljal pöördumatult puruks löödud, siis jääb sissetungija ainsaks mureks valitseja suguvõsa; kui ka see on kõrvaldatud, ei jää kogu maale enam kedagi, keda tarvitseks karta, sest ülejäänuil puudub kodanike usaldus; ja nii nagu võitja ei saanud enne võitu oma tulevaste alamate peale loota, nii ei pea ta pärast võitu neid kartma.

5. Vastupidiselt juhtub kuningriikides, mida valitsetakse nii nagu Prantsusmaad; mõnd kuningriigi parunit enda poole võites saad sa sinna hõlpsasti siseneda - eks leidu rahulolematute ja uutmishimuliste hulgas sääraseid alati; eelnimetatud põhjustel võivad nad avada sulle tee riiki ja kergendada su võitu. Seda hiljem säilitada soovides põrkud sa lõpututele raskustele, mida su teele veeretavad nii need, kes sind abistasid, kui need, keda sa maha surusid. Sulle ei piisa ka valitseja suguvõsa kõrvaldamisest, sest maale jäävad alles eelnimetatud härrased, kes saavad uute muudatuste eestvedajaiks; ja et sul ei õnnestu neile meele järele olla ega neid kõrvaldada, jääd sa võimust esimesel ebasoodsal hetkel ilma.

6. Kui te nüüd mõtlete Dareiose valitsemise iseärasustele, leiate selle sarnanevat Türklase omale; sestap tuligi Aleksandril esmalt kogu Dareiose valitsemiskorraldus segi paisata ja võtta talt lahinguväli⁶²; ning alles seejärel, pärast võitu ja Dareiose surma, jäi valdus eelnimetatud põhjustel kindlalt Aleksandri võimu alla. Säilitanuksid tema järeltulijad üksmeele, võinuksid nad nautida {turvalisust ja}⁶³ jõudeelu; ja kogu maal ei kerkinud esile muid segadusi kui need, mis nad ise esile kutsusid.

7. On aga võimatu pidada sedavõrd muretult oma valduses riike, kus valitsemine on korraldatud nagu Prantsusmaa kuningriigis. Just sellest said alguse Hispaania, Prantsusmaa ja Kreeka sagedased ülestõusud roomlaste vastu⁶⁴ - tingituna ainuvõimude paljususest nois maades⁶⁵: seni, kuni mälestus neist kestis, olid roomlased ikka oma omandi suhtes ebakindlad; keisririigi vägevuse ja kestvusega ent kustus mälestus ja roomlased muutusid vallutatud maade kindlateks peremeesteks. Hiljem, omavahel võideldes, suutis igaüks neist isegi kaasata osa neist provintsidest, sõltuvalt autoriteedist, mis nad seal oli omandanud; ja et provintside põlisisandate suguvõsad olid kõrvaldatud, siis ei tunnustanud nad endi üle teisi kui roomlasi.

8. Kõiki neid asju arvesse võttes ei tohiks kelleski äratada imestust kergus, millega hoidis Aasia valdust Aleksander, ja raskused, millega puutusid omandatu säilitamisel kokku teised, näiteks Pyrrhos⁶⁶ ja veel paljudki, mis ei ole olnud tingitud võitja suuremast või vähemast tublidusest, vaid aluse erinevusest⁶⁷.

1. Kui omandatavad valdused on harjunud elama oma seaduste järgi ja vabana, nagu öeldud, siis on neid hoida soovival vallutajal oma soovi täideviimiseks kolm võimalust: esiteks - teha nad maatasa; teiseks - asuda sinna isiklikult elama; kolmandaks - lasta neil edasi elada oma seaduste järgi, nõuda sisse maksud ja moodustada kohapeal väheste valitsus⁶⁹, mis hoolitseks, et vallutatud maad jääksid sinu vastu sõbralikuks. Eks mõista ju see valitsus maa vallutanud valitseja poolt ametisse panduna, et tal pole võimalik jääda püsima ilma tema toetuse ja poolehoiuta ning tal tuleb teha kõik selle säilitamiseks. Kui tahetakse vabana elama harjunud linna säilitada, siis lihtsamini kui ükskõik mil muul viisil saab seda teha, hoides linna tema enda kodanike kaasaabil.⁷⁰

2. Eeskujuks on siin spartalased ja roomlased. Spartalased kehtestasid Ateenas ja Teebas linnade valitsemiseks väheste valitsuse⁷¹, kuid ometi jäid nad linnadest {taas}⁷² ilma. Roomlased seevastu tegid Capua, Kartaago ja Numantia hoidmiseks linnad maatasa⁷³ ega kaotanud neid; kui nad üritasid hoida Kreekat peaaegu samal viisil, nagu olid seda teinud spartalased - jättes provintsile alles vabaduse ja vanad seadused - tabas neid ebaõnn; ja nii olid nad provintsi hoidmiseks sunnitud purustama seal mitmeid linnu⁷⁴. Sest ega tegelikult olegi vabana elama harjunud linna enda käes pidamiseks teist nii kindlat vahendit kui purustamine. Sellise linna patrooniks saanu, kes linna ei purusta, peab arvestama sellega, et linnaelanikud ta enda puruks löövad, sest ülestõusu puhkedes on neile alati kindlaks toeks ja varjupaigaks kaotatud vabaduse paiste ja linna vana korraldus; need ei vaju iial unustusehõlma, ei näri neid ajahammas, ei kustuta neid heateod. Ning mida iganes ka teha või kui ettenägelik ka olla - kui just ei lahutata ega hajutata linna elanikke⁷⁵ - kaotatud vabaduse paiste ja endisaegne korraldus ei lähe neil meelest ning esimesel võimalusel pöörduvad nad aegaviitmatult nende juurde tagasi; nagu tegi seda Pisa {sada aastat}⁷⁶ pärast seda, kui ta oli firenzelaste poolt orjusse pandud⁷⁷.

3. Kui aga linnad või provintsid on harjunud elama valitseja võimu all ja viimase suguvõsa on kõrvaldatud, siis on nad ühest küljest harjunud kuuletuma, teisest küljest pole neil vana valitsejat, endi seast kellegi valimiseks nad ühist keelt ei leia, vabana elada nad ei oska - sedasi jäävad nad relvade haaramisega hiljaks ning valitseja saab nad hõlpsasti enda poole võita ja end nende eest kindlustada. Vabariikides ent on elu ärksam, vihkamine suurem, kättemaksuiha tugevam; vabariik ei lase ega saagi lasta uinuda mälestusel muistsest vabadusest, nii et kõige kindlam viis on ta kas purustada või ise sinna elama asuda.

VI peatükk Oma relvade ja vaprate tegudega saavutatud vastsest ainuvõimust78

1. Ärgu keegi imestagu, kui ilmestan oma järgnevat juttu läbini vastsest ainuvõimust, valitsejast ja tema riigist väga kõrgekuulsuslike eeskujudega, sest eks sammu ju inimesed pea alati mööda tallatud radu ja aima oma tegemistes järele teisi, suutmata ometi sissetallatud teist kõrvalekaldumatult kinni pidada või saavutada jäljendatavate tublidust - seetõttu tuleb arukal inimesel alati astuda suurmeeste sillutatud radadele ja valida jäljendatavaiks välja need, kes on osutunud väga väljapaistvaks, et kui ka jäljendaja enda tublidus ei küüni eeskuju kõrguseni, võiks ta selle suurusest ometi mingit helkigi välja paista lasta; tuleb toimida nagu need nutikad ammumehed, kes, mõistes sihtmärgi liialt kaugel asuvat ning teades vahemaad, kuhumaani nende vibu ramm küünib, seavad sihiku märgist märksa kõrgemale - küll mitte selleks, et nool nii kõrgele lendaks, vaid lootuses ülespoole sihtides eesmärki tabada.

2. Ütlen niisiis, et läbini vastse võimu puhul, kus ka valitseja on uus, satutakse võimu säilitamisel suurematele või väiksematele raskustele, olenevalt sellest, kas võimu saavutanu on suurema või väiksema võimekusega. Ja et selline sündmus nagu lihtkodanikust valitsejaks saamine eeldab kas võimekust või õnne, siis tundub, et esimene või teine neist kahest võib raskusi suuresti leevendada; ometi on kindlamini püsima jäänud see valitseja, kes on tuginenud vähem saatusele. Olukorda lihtsustab ka see, et valitseja on muude valduste puudumisel sunnitud isiklikult kohapeale elama asuma.

3. Tulles aga jutuga nende juurde, kes on saanud valitsejaks tänu omaenese võimekusele ja mitte õnnelikule juhusele, ütlen, et kõige väljapaistvamad on Mooses, Kyros, Romulus, Theseus⁷⁹ ning teised nendesarnased. Ja kuigi Moosesest siinkohal ei tarvitseks kõnelda - oli ta ju pelgalt Jumala korralduste täideviija - tuleb teda siiski imetleda juba ükspäinis selle armulikkuse pärast, mis tegi temast väärilise Jumalaga suhtlema.⁸⁰ Aga mõelge ka Kyrosele ja kõigile teistele, kes on tõusnud kuningaks või rajanud kuningriike - te leiate, et kõik nad väärivad imetlust; ja lähemal vaatlemisel ei näi nende üksikud ettevõtmised ja korraldused alla jäävat Moosese omadele, {kellel oli}⁸¹ nii väljapaistev juhendaja. Nende elu ja tegevust vaagides pole näha, et neil olnuks saatuselt muud kui võimalus; see andis neile aine, et nad saaksid valada selle vormi, mis tundus neile sobilik; ja ilma säärase võimaluseta oleks nende vaimuvahvus⁸² hääbunud ning ilma sellise vahvuseta oleks võimalus tühja läinud. Niisiis pidi Mooses leidma Egiptusest eest orjastatud ja egiptlaste poolt rõhutud Iisraeli rahva - et nood oleksid orjapõlvest vabanemise nimel valmis talle järgnema. Romulusele pidi Alba liiga ahtaks jääma ja sündimisel pidi ta sealt välja heidetama - et temas saanuks tärgata soov tõusta Rooma kuningaks ja isamaa rajajaks. Kyros omakorda pidi sattuma Meedia ülemvõimuga rahulolematutele pärslastele ning pikast rahupõlvest ärahellitatud ja nõrgenenud meedialastele. Theseus poleks saanud välja näidata oma tublidust, kui ta poleks kohanud ateenlasi laialipillutatutena. Järelikult tegid nimetatud võimalused need inimesed õnnelikuks ja nende endi erakordne tublidus tingis selle, et nimetatud võimalused osutusid äratuntuks; misläbi nende isamaa õilistus ja muutus väga õnnelikuks.

4. Mööda tubliduse radu sarnaselt eelnimetatutele valitsejaks saanud saavutavad võimu raskustega, kuid hoiavad seda vaevata; ja raskused, mis neil võimu saavutamisel ületada tuleb tulenevad osalt uutest seadustest ja eeskirjadest, mis nad oma võimule alusmüüri rajamiseks ja julgeoleku kindlustamiseks on sunnitud kehtestama. Tuleb arvestada, et pole olemas asja, mis oleks keerulisem korraldada, õnnestumise suhtes ebakindlam ning millega oleks ohtlikum tegelda, kui hakata eestvedajaks uute seaduste ja korralduste kehtestamisel - eks seisa ju uuendajale vastu kõik need, kes said kasu vanast korrast, ning teda kaitsevad loiult kõik need, kes saaksid kasu uuest. Osalt on see ükskõiksus tingitud kartusest vastase ees, kelle {poolel}⁸³ on seadused, osalt inimeste usaldamatusest: nimelt ei usu nad {ühtegi uut asja}⁸⁴ tõeliselt enne, kui pole kogenud selle alusel midagi kindlat ja usaldusväärset; seetõttu juhtubki nii, et iga kord kui uuenduste vaenlastel on võimalus rünnata, teevad nad seda mässulise kirglikkusega ja nood teised kaitsevad loiult, nii et viimatinimetatutega koos olles satutakse ohtu.

5. Olukorra põhjalikumaks tundmaõppimiseks tuleb niisiis uurida, kas uuenduste läbiviijad on iseseisvad või sõltuvad oma tegemistes teistest; see tähendab - kas nad peavad oma plaanide elluviimiseks kedagi paluma või suudavad nad panna end maksma jõuga. Esimesel juhul käib nende käsi alati kehvasti ja nad ei vii ühtegi asja lõpule; kui nad aga sõltuvad iseendast ja suudavad sundida, siis satuvad nad harva ohtu.

6. Eelöeldust tuleneb, et kõik relvastatud prohvetid on olnud võidukad ja relvitud hukkunud. Tuleb ju lisaks eelöeldule arvestada ka sellega, et inimeste meel on muutlik: neid on kerge milleski veenda, kuid raske selles veendumuses hoida. Seepärast tuleb asjalood korraldada selliselt, et kui inimesed enam ei usu, saaks neid uskuma panna jõuga. Relvituna poleks Mooses, Kyros, Theseus ja Romulus eales suutnud panna inimesi sedavõrd kaua oma seadusetähti järgima: nagu juhtus meie päevil fra Girolamo Savonarolaga⁸⁵, kes hukkus oma uute korralduste läbi niipea, kui hulgad lakkasid neisse uskumast; ja tal polnud vahendeid, millega hoida kindlana seniuskunuid ja panna uskuma uskumatuid.

7. Sestap puutuvadki temasarnased kavade teostamisel kokku suurte raskustega; kõik nende ohud on teel ja neil tuleb omaenese oskuste ja võimekuse varal need ületada; on nad aga ohud ületanud ja hakkavad elama lugupidamises - olles kõrvaldanud need, kes oma iseloomu tõttu neid kadestasid - siis jäävad nad mõjuvõimsaiks ja kindlustatuiks, austatuiks ja õnnelikeks.

8. Nõnda kõrgetele eeskujudele tahan ma lisada ühe vähem tähtsa; kindlasti on see aga eeltoodutega teatud kooskõlas ning jäägu ta esindama kõiki omasarnaseid: see on sürakuusalane Hieron⁸⁶. Too mees tõusis lihtkodanikust Sürakuusa valitsejaks, ja ka tema ei saanud saatuselt tunda muud peale võimaluse: et sürakuusalased olid rõhutud, siis hääletasid nad tema oma sõjaväe etteotsa, kust ametist ta siis teenis välja selle, et valiti nende valitsejaks. Ja tema tublidus oli nii suur, seda isegi saatuse ebasoosingus, et kirjasõna ütleb tema kohta: {valitsemiseks puudus tal vaid kuningriik} ⁸⁷. See mees loobus vanast sõjaväest ja korraldas uue, katkestas vanad sõprussidemed ning sõlmis uued; ja niipea, kui tal olid olemas liitlased ja omad sõjamehed, võis ta rajada sellele alusele mis tahes ehitise - nii et tema nägi suurt vaeva võimu saavutamisel ja vähe selle säilitamisel.