Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Üksnes tänu õnnelikule juhusele lihtsurelikust valitsejaks tõusnud saavad käskijaks väikse vaevaga, kuid püsivad ametis suurte raskustega; ja neil pole ühtki raskust teel võimule, sest nad jõuavad sinna otsekui lennates; kõik nende raskused ent kerkivad esile siis, kui nad on kohale määratud. Säherduste isandatega on tegemist, kui kellegi hoolde on usaldatud lepinguga mingi valdus, kas raha eest või andja armulikkusest - nagu juhtus paljudega Joonia ja Hellespontose linnades Kreekamaal, kus nad olid tehtud Dareiose⁸⁹ poolt valitsejaiks, et nad hoiaksid linnu tema julgeolekuks ja auks; samuti olid tehtud ka need keisrid, kes tõusid sõdureid ära ostes lihtsurelikest keisririigi etteotsa⁹⁰. Säherdused võimukandjad sõltuvad pelgalt {lepinguga ameti nende hoolde usaldanu}⁹¹ suvast ja saatusest, mis on juba iseenesest kaks väga muutlikku ja ebakindlat tegurit; ametit hoida nad ei oska ega suuda. Ei oska, sest kui tegemist pole just väljapaistvalt aruka ja võimeka inimesega, siis pole kuigi mõistlik arvata, et ikka ja alati saatuse heidikuna⁹² elanu oskaks juhtida; ei suuda, sest neil puuduvad jõud, mis võiksid olla neile sõbralikud ja ustavad. Pealegi ei saa kiirelt osaks langenud eesõigustel ja võimul - nagu igal teiselgi kiirelt ilmale tulnud ja kasvanud looduse asjal - olla juuri ega nidemeid; nii et juba esimene vaenuhoog pühib nad minema; seda muidugi siis - nagu öeldud - kui niiviisi äkitselt valitsejaks saanul pole nii suurt tublidust, et ta oskaks olla kohemaid valmis säilitama seda, mis saatus talle sülle on pannud ja rajaks tagantjärele need alused, mis teistel olid olemas enne valitsejaks saamist.

2. Tahan lisada esimese ja teise nimetatud võimaluse juurde - pean silmas valitsejaks saamist tänu tublidusele või saatusele - kaks meil veel värskelt meeles püsivat näidet: need on Francesco Sforza ja Cesare Borgia. Francesco sai lihtkodanikust Milano hertsogiks sobilike vahendite ja väljapaistva tubliduse⁹³ toel ja säilitas väikse vaevaga seda, mis ta suure vaevaga oli saavutanud. Teiselt poolt jällegi Cesare Borgia, pööbli poolt hertsog Valentinoks kutsutu⁹⁴ saavutas ja ka kaotas võimu läbi isa saatuse⁹⁵, kaotas, vaatamata sellele, et rakendas kõikmõeldavaid meetmeid ja tegi kõike seda, mida arukas ja võimekas inimene pidanukski tegema, et ajada juuri valduses, mis teiste relvad ja saatus tema hoolde on usaldanud. Sest nagu eespool öeldud, võiks see, kes ei raja aluseid võimule enne, rajada need väljapaistvale tublidusele tuginedes ka hiljem, ehkki siis kaasneksid sellega ebamugavused arhitektile ja ohud rajatisele.

3. Kõiki hertsogi edusamme arvesse võttes näeme, et ta rajas oma tulevasele võimsusele tõesti suurepärased alused; ja ma ei pea neist arutlemist sugugi üleliigseks, sest ma ei mõista pakkuda vastsele valitsejale paremaid nõuandeid eeskujust, mida pakkusid hertsogi ettevõtmised; ja kui tema poolt korraldatust talle tulu ei tõusnud, siis polnud see sugugi tema süü, vaid oli tingitud saatuse tavatust ja äärmuslikust pahatahtlikkusest.

4. Aleksander VI-l oli oma hertsogist poja ülendamissoovi elluviimisel hulganisti olevaid ja tulevasi raskusi⁹⁶. Esiteks ei näinud ta teed, mis võimaldanuks tal teha pojast käskija mõnele sellisele valdusele, mis poleks kuulunud Kirikule; {plaanitsedes võtta mõnd valdust Kirikult}⁹⁷, sai ta aru, et Milano hertsog ja veneetslased ei laseks sellel sündida - olid ju Faenza ja Rimino juba veneetslaste eestkoste all⁹⁸. Peale selle nägi ta, et itaalia relvad, iseäranis need, mida ta saanuks kasutada, olid nende käes, kes pidid paavsti vägevust kartma ja seetõttu - et kõik itaalia relvad olid Orsinide, Colonnade⁹⁹ ja nende poolehoidjate käes - ei saanud ta nende peale kindel olla. Et osagi neist kindlalt oma võimu alla saada, oli niisiis tarvis külvata segadust nende ridadesse ja nõrgestada nende mõjuvõimu. See osutus paavstile kergeks, sest ta sattus veneetslastele, kes - ajendatuna küll teistest põhjustest - kavatsesid kutsuda Itaaliasse tagasi prantslasi; Aleksander mitte üksnes et ei vaielnud veneetslaste plaanile vastu, vaid koguni hõlbustas selle elluviimist kuningas Louis vana abielu lahutamisega¹⁰⁰.

5. Seega sisenes kuningas Itaaliasse veneetslaste toetusel ja Aleksandri nõusolekul; ning vaevalt oli ta Milanos, kui juba paavsti käsutada olid temalt saadud sõjamehed Romagna-sõjakäiguks, mis lubati tal läbi viia tänu kuninga reputatsioonile¹⁰¹. Kui hertsog pärast Romagna alistamist ja Colonnade taltsutamist soovis säilitada saavutatut ja minna veelgi kaugemale, jäid teda kammitsema kaks asja: esiteks tema käsutada olnud sõjamehed, kelle usaldusväärsuses ta kahtles; teiseks Prantsusmaa meelestatus - see tähendab, tema kasutada olnud Orsini sõdurid võinuksid tast ära pöörduda ja mitte ainult et takistada teda vallutuses, vaid võtta talt vallutatu, ja ka kuningas võinuks toimida temaga samuti. Orsinide kohta sai ta sellest kinnituse¹⁰², kui ta ründas pärast Faenza alistamist Bolognat¹⁰³ ja nägi neid rünnakul tegutsemas loiult ja kõhklevalt; mis puutub kuningasse, siis tema suhtumisest sai hertsog aimu, kui ta pärast Urbino hertsogkonna vallutamist Toscanat ründas, millisest ettevõtmisest kuningas ta loobuma sundis¹⁰⁴. Seepeale otsustas hertsog mitte enam sõltuda teiste relvadest ja saatusest. Esimese sammuna nõrgestas ta Orsini ja Colonna parteisid Roomas; ta võitis enda poole kõik nende ülikutest poolehoidjad, võttes nad oma teenistusse ja pakkudes neile rikkalikku tasu; ta osutas neile seisusekohast lugupidamist juhtimises ja valitsemises¹⁰⁵, nõnda et kogu poolehoid nende hinges kandus juba mõne kuuga üle hertsogile ja kiindumus oma parteisse kustus.

6. Seejärel jäi hertsog ootama sobivat hetke Orsini ninameeste kõrvaldamiseks - Colonna suguvõsa peamehed oli ta juba laiali ajanud; võimalus selleks avanes talle hea ja tema kasutas selle ära veelgi paremini. Kui Orsinid hilinenult taipasid, et hertsogi ja Kiriku vägevus tähendab nende hukku, korraldasid nad Perugia lähistel Magiones oma poolehoidjate kokkutuleku¹⁰⁶, millest said alguse Urbino ülestõus, rahutused Romagnas ning lugematud ohud hertsogile - prantslaste kaasabil sai ta kõigist neist jagu. Pärast reputatsiooni taastumist kaotas hertsog usalduse nii Prantsusmaa kui teiste välisjõudude vastu, et poleks vaja neid proovile panna¹⁰⁷, ja pöördus vale ning pettuse rajale; ja ta mõistis sedavõrd osavalt oma tegelikke kavatsusi varjata, et Orsinid ise taastasid sinjoore Paulo¹⁰⁸ vahendusel temaga sõbralikud suhted; isand Paulo puhul ei jätnud hertsog kasutamata ühtegi võimalust tema veenmiseks, kinkides talle raha, rõivaid ja ratsusid; nii et lõpuks langesidki Orsinid oma lihtsameelsuses Senigallias otse hertsogi kätesse.¹⁰⁹ Nimetatud ninameeste kõrvaldamise ja nende poolehoidjate muutmisega oma sõpradeks rajas hertsog üpris korraliku aluse oma võimsusele: kuulus ju talle kogu Romagna koos Urbino hertsogkonnaga ja ta oli iseäranis veendunud¹¹⁰, et on saavutanud Romagna sõpruse ja võitnud kõik sealsed elanikud enda poole - olid nood ju tema valitsemise all saanud tunda elujärje paranemist.

7. Et see osa hertsogi tegevusest väärib äramärkimist ja teiste poolt järeleaimamist, ei taha ma seda kõrvale jätta. Vallutanud Romagna ja leidnud maa eest juhituna võimetute sinjooride poolt, kes olid oma alamaid pigem röövinud kui korrale kutsunud ning andnud neile ainet lahkhelideks, mitte ühtsuseks - nii et kogu provints oli röövimistest, tülidest ja igat muud sorti häbematustest tulvil - otsustas hertsog, et maa rahustamiseks ja korrakaitsejõududele kuulekaks muutmiseks tuleb anda provintsile hea valitsus. Seetõttu määras ta provintsi etteotsa messer Remirro de Orco¹¹¹, julma ja teoka inimese, ning andis talle väga suured volitused. Too mees taastas provintsis lühikese ajaga rahu ja üksmeele ning saavutas väga väljapaistva reputatsiooni. Hiljem otsustas hertsog, et sedavõrd ülemäärane võim pole enam tarvilik - kartes, et see võib muutuda vihatuks - ja korraldas provintsi südames tsiviilkohtu väga väljapaistva eesistuja juhatusel, kus igal linnal oli oma kaitsja¹¹². Ja kuna hertsog mõistis, et möödunud karmused on kutsunud esile mõningast vaenu, siis - et puhastada kodanike meeli rahulolematusest ja võita nad täielikult enda poole - tahtis ta näidata, et kui mõni julmus leidiski aset, siis ei sündinud see temast, vaid ministri karmist ja järsust iseloomust. Haaranud sellest ettekäändest laskis ta mehe ühel hommikul kahes tükis Cesena linnaväljakule puupaku ja verise noa kõrvale välja panna.¹¹³ Vaatepildi julmus ühtaegu rahuldas ja jahmatas kodanikke.

8. Tuleme aga tagasi sinna, kust eemaldusime. Ütlen, et olukorras, kus hertsog tundis ennast küllalt tugevana ja oleviku ohtude eest teatud määral kaitstuna - oli ta ju ennast oma tahtmist mööda relvastanud ja saanud enamjaolt jagu neist jõududest, kes naabritena võinuksid teda kahjustada - jäi tema edasisi vallutusi kammitsema aukartus Prantsuse kuninga ees - sai ta ju aru, et hilinenult oma eksisammust teadlikuks saanud kuningas teda enam ei toetaks. Sestap asuski ta vaatama uute sõprussuhete järele ja jäi Prantsusmaa suhtes äraootavale seisukohale - see juhtus prantslaste sõjakäigul Napoli kuningriigis Gaetad piiravate hispaanlaste vastu.¹¹⁴ Hertsogi sooviks oli kindlustada ennast prantslaste vastu ja kui Aleksander oleks jäänud elama, oleks see tal üsna pea korda läinud.

9. Need olid hertsogi hooled oleviku asjade osas.¹¹⁵ Mis puutub aga tuleviku asjadesse, siis siin tuli tal kõigepealt tunda muret sellest, et kirikupea järglane ei pruugi olla tema sõber ja võib püüda võtta talt seda, mis Aleksander talle oli andnud. Selle eest kavatses ta kindlustada end neljal viisil: esiteks, kõrvaldada kõigi nende sinjooride suguvõsad, keda ta paljaks oli röövinud, et võtta paavstilt ettekääne¹¹⁶; teiseks, võita enda poole kõik Rooma ülikud, et siis nende abil paavsti lõa otsas hoida; kolmandaks, muuta Kolleegium nii enda omaks kui võimalik¹¹⁷; neljandaks, saavutada enne paavsti surma selline mõjuvõim, mis võimaldaks tal omal jõul vastu seista esimesele rünnakule.

10. Nimetatud neljast plaanist oli ta Aleksandri surmapäevaks viinud ellu kolm; neljas oli täide minemas - oli ta ju paljaksröövitud sinjooridest nottinud maha nii palju, kui suutis tabada ja vaid üksikud olid pääsenud; Rooma ülikud oli ta võitnud enda poole; suurem osa Kolleegiumist oli tema.

11. Mis puutub võimu laiendamisse, siis pidas ta plaani saada Toscana isandaks, Perugia ja Piombino olid juba tema võimu all ning Pisa oli ta võtnud oma eestkoste alla.¹¹⁸ Ja niipea kui tal ei tulnuks enam tunda aukartust Prantsusmaa ees (milleks polnudki enam tarvidust, sest selleks ajaks olid hispaanlased prantslased Napoli kuningriigist juba ilma jätnud, nii et mõlemad olid sunnitud taotlema hertsogi sõprust), rünnanuks ta Pisat. Seejärel alistunuks nobedasti Lucca ja Siena - osalt firenzelaste kiuste, osalt hirmust, ja firenzelastel polnuks pääsu.

12. Kui see oleks tal korda läinud, {kui see oleks õnnestunud samal aastal, kui suri Aleksander}¹¹⁹, saavutanuks ta sellise vägevuse ja mõjuvõimu, et oleks jäänud edaspidi iseenese peremeheks ning poleks enam sõltunud teiste saatusest ja jõust, vaid omaenese võimsusest ja tublidusest. Ent hertsog oli vaevalt viis aastat mõõka mõõtnud, kui Aleksander juba suri. Ta jättis raskelt haige hertsogi kahe väga tugeva vaenuväe pihtide vahele¹²⁰, olukorda, kus võim oli kinnistunud üksnes Romagnas ja kõik ülejäänud plaanid hõljusid õhus. Hertsogis oli nii palju sõjakust ja sedavõrd võimekust, ta teadis nii hästi, kuidas tuleb võita inimeste poolehoidu või kuidas neist lahti saada, alused, mis ta nii lühikese ajaga rajas, olid sedavõrd kindlad, et kui teda poleks hillitsenud vaenlase väed või kui ta oleks olnud terve, saanuks ta jagu mis tahes takistusest.

13. Ja tema rajatud alusmüüri korralikkus oli ilmne, sest ootas ju Romagna teda rohkem kui kuu;¹²¹ ehkki ise {vaevalt elus}¹²², tundis ta end Roomas turvaliselt; ehkki Baglioni, Vitelli ja Orsini saabusid Rooma, ei järgitud neid hertsogi vastu; ka oli tema võimuses korraldada, et paavstiks valitaks kui mitte just see, keda tema tahtis, siis vähemasti mitte see, keda ta ei tahtnud. Jäänuks ta ent Aleksandri surma ajal tervise juurde, olnuks kõik talle lihtne. Päevil, mil valiti Julius II, ütles ta mulle, et oli mõelnud, mis võiks juhtuda isa surma korral, ning leidnud kõige vastu rohtu, välja arvatud see, et ta polevat eales mõelnud, et ta võiks ise isa surma ajal hinge vaakuda.¹²³

14. Kogu hertsogi tegevust kokku võttes ei oska mina niisiis talle midagi ette heita; vastupidi, mulle tundub, et kõigil saatuse soosingul ja võõra relva toel võimule tõusnuil tuleb mõõdu võtmisel eelistada just nimelt teda, nagu minagi seda tegin. Ei saanud ju hertsog oma väljapaistva vapruse ja kõrge eesmärgi juures talitada teisiti; ning ainsana töötasid ta plaanide vastu Aleksandri elupäevade lühidus ja tema enda haigus. Seega ei saa leida selle mehe ettevõtmistest värskemat eeskuju see, kes peab oma vastses valitsejaametis vajalikuks: kindlustada end vaenlaste eest, nõutada sõpru, saavutada edu pettuse või jõu abil, panna kodanikke end armastama ja kartma ning sõdureid kuuletuma ja austama, kõrvaldada neid, kes sind võivad või peavad kahjustama, uuendada värskes vaimus endisaegseid korraldusi, olla karm ja heasüdamlik ning helde ja suuremeelne, teha lõpp ebakindlale sõjaväele ja moodustada uus, säilitada kuningate ja valitsejatega sidemeid selliselt, et noil tuleks kas osutada sulle meeleldi teeneid või tunda aukartust sinu ründamise ees.

15. Hertsogile võib panna süüks ükspäinis seda, et ta laskis teha paavstiks Juliuse, mis oli tema jaoks vilets valik; sest, nagu juba nimetatud, kui ta ei saanud teha kedagi paavstiks oma tahtmist mööda, võis ta hoida ära, et paavstiks saaks keegi vastu tema tahtmist; ja ta poleks mingil juhul tohtinud lasta saada paavstiks neid kardinale, keda ta oli kahjustanud või kes oleksid pidanud paavstiks saades teda kartma - teevad ju inimesed kahju kas hirmust või vaenust. Hertsogi poolt kahjustatute hulka kuulusid teiste seas San Piero ad Vincula, Colonna, San Giorgio ja Ascanio¹²⁴; kõik ülejäänud oleksid {paavstiks saades}¹²⁵ pidanud hertsogit kartma, välja arvatud Roano kardinal ja hispaanlased - viimased hõimluse ja kohustuste tõttu¹²⁶, esimene tänu oma mõjuvõimule, sest tema oli seotud Prantsuse kuningriigiga¹²⁷. Seetõttu oleks hertsog kõige esimese asjana pidanud tegema paavstiks hispaanlase, ja seda suutmata tulnuks tal nõustuda, et paavstiks saab Roano ja mitte San Piero ad Vincula. Ning eksib see, kes usub, nagu paneksid värsked heateod väljapaistvaid isikuid unustama vana ülekohut ja solvanguid.

16. Järelikult tegi hertsog nimetatud valikuga vea ja see oli tema lõpliku lüüasaamise põhjuseks.

1. Et aga lihtkodanikust saadakse valitsejaks veel kahel viisil, millest kumbagi ei saa täielikult kirjutada saatuse või tubliduse arvele,¹²⁹ ei tahaks ma neid juhte kõrvale jätta, kuigi ühest võiks lähemalt arutleda seal, kus on juttu vabariikidest.

2. Need võimalused teostuvad, kui valitsejaametini tõustakse mõnda kuritegelikku ja nurjatut teed pidi või kui lihtne linnakodanik saab oma isamaa valitsejaks¹³⁰ kaaslinlaste toetusel ja heakskiidul. Esimesest võimalusest kõneldes piirdun selle ilmestamisel kahe eeskuju, ühe muistse ja ühe kaasaegsega, peatumata mõnel muul viisil seesuguse võimaluse headel ja halbadel külgedel, sest minu arvates peaks esitatavast piisama igaühele, kes mingil põhjusel on sunnitud seda jäljendama.

3. Sitsiillane Agathokles¹³¹ sai Sürakuusa kuningaks mitte ainult et tavalisest, vaid hoopis madalast ja vääritust seisusest inimesena. Vaasimeistrist sündinuna järgis see mees oma elu etappidel¹³² ikka ja alati kuritegelikku eluviisi; vaatamata sellele kaastas ta oma kuritegusid sedavõrd väljapaistva keha ja vaimu tublidusega, et tõusis sõjaväeteenistusele pühendunult ametiredelil Sürakuusa preetoriks¹³³. Olles määratud sellesse ametisse ja olles otsustanud saada valitsejaks ning hoida vägivaldselt ja teiste käenduseta lepinguga enda hoolde usaldatut, ning olles jõudnud selle otsuse suhtes üksmeelele tollal Sitsiilias sõdiva kartaagolase Amilcariga¹³⁴, kutsus Agathokles ühel hommikul kokku Sürakuusa kodanikud ja senati, otsekui oleks tal tarvis pidada nõu vabariiki puudutavates küsimustes, ning laskis oma sõduritel kokkulepitud märguande peale tappa maha kõik senaatorid ja rikkamad linlased; pärast nende surma hõivas ja hoidis ta võimu linna üle ühegi tsiviilvaidluseta¹³⁵. Ja ehkki ta sai kartaagolastelt kaks korda lüüa ja piirati viimaks isegi sisse, suutis ta oma linna mitte ainult kaitsta, vaid, jätnud osa oma sõdureid kaitsma piiratavat linna, ründas teistega Aafrikat, vabastas Sürakuusa õige pea piiramisrõngast ja viis kartaagolased äärmisse viletsusse - nood olid sunnitud sellega leppima, rahulduma oma Aafrika valdusega ja jätma Agathoklesele Sitsiilia.

4. Selle mehe ettevõtmistele ja elukäigule mõelnu ei näe niisiis midagi või kui, siis vähe, mida saatuse heatahtlikkuse arvele võiks kirjutada, sest nagu juba eespool nimetatud, tõusis tema valitsejaametini mitte kellegi soosingul, vaid tänu lugematuid raskusi ja ohte ületades väljateenitud esiletõusule sõjaväeteenistuses ja astus saavutatu säilitamiseks hiljemgi hulga julgeid ja riskantseid samme.  Siiski ei saa nimetada tubliduseks kaaskodanike tapmist, sõprade reetmist, elu ilma truuduse, halastuse ja religioonita; sellised maneerid võivad küll aidata kaasa võimu, mitte aga au ja ülevuse saavutamisele. Sest kui mõelda Agathoklese võimekusele ohtudele vastuminekul ja neist jagusaamisel, tema hingesuurusele raskuste talumisel ja ületamisel, siis pole näha, miks peaks teda {hindama madalamalt}¹³⁶ mis tahes teisest väljapaistvast väejuhist; siiski ei võimalda tema metsik julmus ja ebainimlikkus käsikäes lugematute kuritegudega kiita ja ülistada teda ühes reas teiste, tõeliselt väljapaistvate inimestega. Seega ei saa tema puhul kirjutada saatuse või tubliduse arvele seda, mis ta sai kätte nii ühe kui teiseta.

5. Meie päevil, Aleksander VI valitsusajal, anti fermolane Oliverotto¹³⁷ - aastaid enne, lapsena, oli ta jäänud isata ja emapoolne onu, keda kutsuti Giovanni Foglianiks, kasvatas ta üles - juba varases nooruses teenima sõjaväkke, Paulo Vitelli¹³⁸ käe alla, et ta temalt õpetust saanuna tõuseks mõne kõrge sõjaväelise aukraadini. Hiljem, pärast Paulo surma jätkas Oliverotto teenimist tema venna, Vitellozzo käe all; ja et ta oli arukas, kange kehalt ja vaimult, sai temast õige pea {Vitellozzo vägede esimene mees}¹³⁹. Et aga teenimine koos teistega tundus talle orjalikuna, siis otsustas ta vallutada Fermo - mõne isamaa orjust vabadusest kallimaks pidanud fermolase kaasabil ja vitellozzolaste toetusel.

6. Oliverotto kirjutas onule, et tahab pärast aastatepikkust kodust eemalolekut näha teda ja oma linna ning selgitada ühtlasi mõnest kandist oma pärandusasju; ja et ta olevat näinud vaeva üksnes austuse ja lugupidamise saavutamise nimel, siis - et kaaslinlased näeksid, et ta pole raisanud aega asjatult - tahtvat ta saabuda auväärselt, saadetuna sajast ratsudel sõbrast ja teenrist; ja ta palus onul soostuda korraldama nii, et fermolased ta lugupidavalt vastu võtaksid - see ei tekitaks lugupidamist mitte üksnes Giovanni, vaid ka tema enda, onu kasvandiku vastu.

7. Sestap ei jätnud Giovanni õepoja suhtes tähelepanuta ühtki sobilikku austusavaldust; ja kui Oliverottole korraldatud fermolaste lugupidav vastuvõtt oli möödas, võttis Oliverotto koha sisse omaenese majades, kus ta mõne päeva möödudes - olles tegelenud vargsi tulevaseks kuritööks vajaliku ettevalmistamisega - korraldas suurepärase banketi, kuhu kutsus Giovanni Fogliani ja kõik tähtsamad fermolased. Kui roogade ja kõigi teiste meelelahutustega, mis taolistel bankettidel kombeks, oldi ühele poole saadud, pööras Oliverotto jutu ettekavatsetult teatud tõsistele teemadele, hakates kõnelema paavst Aleksandri ja tema poja Cesare suurusest ja nende ettevõtmistest. Vaevalt said Giovanni ja teised tema arutluste peale vastama hakata, kui Oliverotto äkitselt püsti hüppas, öeldes tegu olevat asjadega, millest on sobilikum vestelda kõrvalisemas paigas, ja eemaldus ühte ruumi, kuhu Giovanni koos kõigi teiste linnakodanikega talle järgnes. Neile polnud veel jõutud istetki pakkuda, kui juba ruumi salasoppidest ilmusid sõdurid, kes tapsid maha Giovanni ja kõik teised.

8. Pärast mõrtsukatööd hüppas Oliverotto sadulasse, ratsutas läbi linna ja piiras sisse lossis asetseva kõrgema linnavalitsuse; nii et nood olid hirmuga sunnitud kuuletuma Oliverottole ja kehtestama valitsuse, mille juhiks Oliverotto end kuulutas. Ja kui olid kõrvaldatud kõik need, kes võinuksid rahulolematusest teda kahjustada, tugevdas Oliverotto end uute tsiviil- ja militaarkorraldustega¹⁴⁰; nii et selle ühe aasta jooksul, mis ta valitsejaametit hoidis, ta mitte ainult et tundis end turvaliselt Fermos, vaid muutus hirmuäratavaks ka kõigile oma naabritele. Ja tema ootamatu allutamine osutunuks tüsilikuks, nagu Agathoklesegi vallutamine, kui ta poleks lasknud end ninapidi vedada Cesare Borgial, kui too vangistas Senigallias Orsini ja Vitelli; samas langes vangi ka Oliverotto - aasta pärast isatapu sooritamist - ning ta kägistati koos Vitellozzoga, kes oli olnud talle tema oskuste ja kuritegude õpetajaks.

9. Mõned võiksid hämmastuda, millest oli tingitud, et Agathokles ja veel mõned temasarnased said pärast arvukaid reetmisi ja julmusi elada pikka aega muretult oma isamaal, kaitsta end välisvaenlaste eest, ja nende kaaskodanikud ei sepitsenud eales nende vastu vandenõu, samas kui paljud teised pole suutnud säilitada julmuse abil võimu isegi rahuajal, saati siis veel ebakindlal sõjaajal. Usun põhjust peituvat selles, kas julmusi kasutatakse hästi või halvasti.¹⁴¹ Hästi rakendatuiks võib nimetada neid (kui on lubatud nimetada halba heaks), mida vajadusest ennast kindlustada sooritatakse {ühekorraga} ¹⁴² ja mille juurde ei jääda hiljem püsima, vaid muudetakse need alamatele võimalikult kasulikuks; halvasti kasutatud on need, mis harvast hakatusest hoolimata aja jooksul ennemini sagenevad kui vaibuvad. Need, kes käivad esimest teed, saavad oma seisundit Jumala ja inimeste abiga teatud määral parandada, nagu tegi seda Agathokles; noil teistel on võimatu püsima jääda.

10. Siinkohal tuleb märkida, et mingi valduse hõivamisel peab selle vallutaja võtma arvesse kõik need kahjuteod, mille sooritamiseks tal on tarvidus ja kõik need korralt ka täide viima - et ei tuleks alalõpmata nende juurde tagasi pöörduda ja et oleks võimalik neid uuesti alustamata inimesi ümber veenda ning võita nad heategudega enda poole. See, kes talitab teisiti - arguse või halva nõuande tõttu - on ikka ja alati sunnitud hoidma käes mõõka ega saa eladeski oma alamate peale kindel olla, sest üha uute ja katkematute kahjustuste tõttu ei suuda nood end tema eest kaitsta. Sestap tuleb kõik kahjuteod sooritada üheskoos, et nad vähem maitstuna vähem kahjustaksid; heategusid ent tuleb sooritada piskuhaaval, et neist paremini maiku saadaks.

11. Esmajoones tuleb valitsejal elada oma alamatega selliselt, et ükski sündmus, hea või halb, ei paneks teda muutma oma käitumist, sest kui vaenulisel ajal tekib selleks tarvidus, siis pole sul enam aega halvaks; ja heategudest, mis sa teed, pole sul kasu, sest neid peetakse sunnituks ega tõuse neist sulle mingisugustki tunnustust.