Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Tulles aga teise osa juurde - kui tavaline linnakodanik saab isamaa valitsejaks mitte kuritöö või mõne muu lubamatu vägivallateo kaasabil, vaid teiste kaaskodanike soosingul {seda võib nimetada tsiviilvõimuks ja selle saavutamiseks ei lähe tarvis ainuüksi tublidust või õnne, vaid pigem õnnelikku kavalust}¹⁴⁴ - ütlen, et sel juhul tõustakse valitsejaks kas kodanike või nobiilide toetusel. Eks ole ju need kaks erinevat meelelaadi esindatud igas linnas, tulenevalt sellest, et kodanikud ei taha olla ülikute poolt juhitud ja rõhutud ning nobiilid tahavad juhtida ja rõhuda kodanikke; nimetatud kahest erinevast isust¹⁴⁵ sünnib linnades üks kolmest tulemusest: ainuvõim, vabadus või anarhia.¹⁴⁶ Ainuvõim on kutsutud esile kas kodanike või nobiilide poolt - olenevalt sellest, kummal pooltest on selleks võimalus; sest et nobiilid - nähes, et nad ei suuda seista vastu kodanikele - hakkavad kasvatama endi hulgast ühe reputatsiooni ning teevad ta valitsejaks, et oleks võimalik tema varjus oma isusid¹⁴⁷ rahuldada. Kodanikud omakorda - nähes, et nad ei suuda seista vastu nobiilidele - hakkavad suurendama endi seast ühe reputatsiooni ning teevad temast valitseja, et olla tema autoriteedi toetusel kaitstud.

2. Nobiilide toetusel võimuni tõusnul on raskem püsima jääda, kui kodanike abiga valitsejaks saanul, sest tema on valitsejaks nende paljude keskel, kes peavad end temaga võrdseks ja keda ta ei saa seetõttu oma tahtmist mööda juhtida ega käsutada. Seevastu rahva toetusel valitsejaametini tõusnu on võimul üksinda ja tema ümber pole kedagi või peaaegu kedagi, kes poleks valmis talle kuuletuma. Pealegi ei saa rahuldada tões ja vaimus ülikuid, ilma et seejuures kahjustataks teisi, küll aga saab katta kodanikkonna vajadusi, sest eks ole ju nende rahuldamisel ausam eesmärk, kui nobiilide vajaduste katmisel, kuna nemad tahavad rõhuda ja rahvas ei taha olla rõhutud. Pealegi ei saa valitseja end eales kindlustada vaenuliku rahva eest, sest neid on palju; ta saab end kindlustada ülikute eest, sest neid on vähe. Halvim, mida valitseja vaenulikelt kodanikelt karta võib, on see, et nad ta hülgavad; vaenulikelt nobiilidelt ent ei tule tal karta üksnes seda, et nad ta maha jätavad, vaid isegi seda, et nad ta vastu välja astuvad, sest ettenägelikumate ja kavalamatena leiavad nad alati aega enda päästmiseks ja püüdlevad kraade¹⁴⁸ sellelt, kelle võitu nad loodavad. Ka on valitseja sunnitud elama lakkamatult koos ühtede ja samade kodanikega, kuid võib hästi hakkama saada ilma nendesamade nobiilideta, keda ta võib igal ajal ülendada ja madaldada ning kelle reputatsiooni ta saab oma suva järgi suurendada ja vähendada.

3. Selle tahu lähemaks selgituseks ütlen, et nobiile tuleb hinnata peamiselt kahe nurga alt: nad kas peavad end oma tegudes ülal selliselt, et on kõiges seotud sinu saatusega, või mitte. Austada ja armastada tuleb neid, kes seovad end sinu saatusega ja pole aplad; neid, kes ei seo end sinu saatusega, tuleb katsuda järele kahel viisil. Nad kas teevad seda väiklusest ja loomupärasest argusest - sel juhul tuleb sul kasutada nende seast ära eeskätt neid, kes on hea nõuandega¹⁴⁹, sest kui asjad lähevad ülesmäge, tõuseb sellest sulle lugupidamist ja raskel ajal ei tarvitse sa neid karta; kui nad aga ei seo end sinu saatusega kavalusest ja auahnetel kaalutlusel, siis on see märgiks, et nad mõtlevad rohkem endale kui sulle; säherduste eest peab valitseja end hoidma ja kartma neid, otsekui oleksid nad avalikud vaenlased, sest hädaajal aitavad nad alati kaasa tema purustamisele.

4. Sestap peab läbi rahva toetuse valitsejaks saanu hoidma rahvast endale sõbralikuna; kuna kodanikud ei nõua talt muud kui seda, et neid ei rõhutaks, siis on see talle lihtne. Vastu kodanike tahtmist, ülikute toetusel valitsejaks saanu ent peab esimese asjana püüdma saavutada kodanike poolehoidu; mis läheb tal lihtsalt, kui ta võtab nad oma kaitse alla. Ja et inimesed - kui nad saavad tunda head sellelt, kellelt nad olid oodanud halba - kasvavad heategija külge tugevamini, siis muutuvad kodanikud valitseja vastu {õige pea}¹⁵⁰ heatahtlikumaks, otsekui oleks ta juhitud valitsejaametini¹⁵¹ nende toetusel.

5. Kodanike poolehoidu saab valitseja võita mitmel viisil; et need muutuvad sõltuvalt olukorrast, siis ei saa anda nende kohta kindlat reeglit¹⁵² ja seetõttu jäävad nad kõrvale. Ütlen kokkuvõtteks vaid seda, et valitsejal peab olema sõbralik rahvas; vastasel korral pole tal hädas rohtu. Spartalaste valitseja Nabis¹⁵³ pidas vastu terve Kreekamaa ja {võidurikka}¹⁵⁴ Rooma armee piiramisele ning kaitses nende eest oma isamaad ja võimu; ning ootamatus hädaohus piisas talle enda kindlustamisest väheste eest, sest et kui tal oleks olnud vaenulik rahvas, poleks talle sellest piisanud.

6. Ja ärgu keegi vaielgu mulle vastu kulunud kõnekäänuga, et rahvale alusmüüri rajanu tugineb mudale;¹⁵⁵ sest see on õige siis, kui tavaline linnakodanik rajab rahvale oma alusmüüri ja andub mõttele,¹⁵⁶ et rahvas ta vabastab, kui ta osutub vaenlaste või linnaisade poolt kõrvaletõrjutuks. {Sel juhul võib sageli osutuda petetuks, nagu Gracchused Roomas ja messer Giorgio Scali Firenzes}¹⁵⁷; kui aga rahvale tuginev valitseja suudab juhtida ja on südameinimene¹⁵⁸, ei satu hädas segadusse, ei jäta unarusse teisi ettevalmistusi, hoiab hulka oma vapruse ja korraldustega elavana,¹⁵⁹ siis ei osutu ta eales rahva poolt petetuks ja talle näib, et ta on rajanud oma võimule kindlad alused.

7. Tavaliselt on selliste valitsejate võim ohus siis, kui nad on tõusmas tsiviilkorralduselt absoluutsele.¹⁶⁰ Sest need valitsejad juhivad kas ise või {linnaisade}¹⁶¹ vahendusel; viimasel juhul on nende seisund nõrgem ja ohustatum, sest nad sõltuvad täienisti linnavalitsuse etteotsa pandud linnakodanike tahtest, kes võivad, iseäranis vaenuaegadel, valitsejalt võimu väga lihtsalt ära võtta - kas tegutsedes talle vastu või keeldudes talle kuuletumast. Ohu korral ei jõua valitseja haarata õigeaegselt piiramatut võimu, sest linnaisadelt käske saama harjunud linnakodanikud ja alamad pole sellises olukorras valmis kuuletuma valitseja korraldustele; ning viimane tunneb raskel ajal alati puudust neist, kellele tugineda. Ei saa ju säärane valitseja tugineda sellele, mida ta näeb rahulikus olukorras, kui linnakodanikel on tarvidus valitsuse järele; sest siis on kõik nii mõistvad, igaüks lubab, kõik avaldavad soovi minna tema eest surma -, siis, kui surm on eemal; seevastu keerulistel aegadel, kui valitsusel on tarvidus linnakodanike järele, leidub vaid üksikuid. Ja selle järelekatsumine on seda ohtlikum, et seda {ei saa teha rohkem kui üks kord.}¹⁶² Seetõttu tuleb arukal valitsejal leida selline tegutsemisviis, mille puhul kaaskodanikel oleks alati ja mistahes olukorras tarvidus {valitsuse ja tema enese}¹⁶³ järele; siis on nad ka hiljem ikka talle ustavad.

X peatükk Kuidas tuleks hinnata valitsejate sõjalist võimsust164

1. Eespool vaadeldud ainuvalitsuslike riikide iseärasuste uurimisel tuleb vaadata veel üht asja, ja nimelt: kas valitsejal jagub nii palju jõudu, et ta suudab vajadusel ise vastu pidada, või vajab ta pidevalt teiste kaitset. Selle külje lähemaks selgituseks ütlen, et iseseisvalt vastupanu osutada suutvaiks valitsejaiks pean ma neid, kes suudavad tänu inimeste või raha küllusele panna kokku kohase sõjaväe¹⁶⁵ ja astuda lahingusse igaühega, kes tuleb neid ründama; ja nõndasamuti arvan, et pidev tarvidus teiste järele on neil, kes pole võimelised astuma {vaenlasele}¹⁶⁶ vastu lahinguväljal, vaid on sunnitud otsima varju linnamüüride vahelt ja kaitsma neid. Esimesest juhtumist on juba juttu olnud ning sobilikus kohas räägime sellest ka edaspidi. Teise juhtumi kohta ei saa öelda muud, kui et ärgitada sääraseid valitsejaid kindlustama ja varustama moonaga oma linna ja jätma ülejäänud valdus tähelepanuta. Alati suhtutakse suure aukartusega kõigi nende ründamisse, kes on oma valdused hästi kindlustanud, ja, mis puutub muudesse, alamatega seotud hooltesse, saanud oskuslikult hakkama nende valitsemisega - nagu on seda kirjeldatud eespool ja tuleb jutuks allpool; sest eks suhtu ju inimesed alati vastumeelselt ettevõtmistesse, mille elluviimisel on ette näha takistusi; ja ei saa ometi pidada kergeks mõne sellise valitseja ründamist, kelle linn on tugev ja keda kaaskodanikud ei vihka.

2. Saksamaa linnad on väga iseseisvad,¹⁶⁷ neile kuuluvad väikesed maavaldused linna ümber, nad kuuletuvad keisrile siis, kui nemad tahavad, ning ei karda teda ega teisi ümbruskonna võimumehi; seda tänu sellele, et nad on selliselt kindlustatud, et igaüks peab nende vallutamist tüütuks ja vaevaliseks. On ju kõigil neil olemas nõutavad vallikraavid ja müürid ning küllaldaselt suurtükiväge, aastased joogi- ja söögipoolise ning kütte varud on neil avalikes ladudes samuti pidevalt käepärast; lisaks eelöeldule on neil kogukonnas alati võimalik anda pööblile aasta läbi tööd linnale elutähtsatel ja pööblile elatusvahendeid pakkuvatel tegevusaladel -, et hoida pööblit ühiskondlikke vahendeid kulutamata söönuna. Ka hoiavad nad au sees sõjalisi harjutusi ning on vastu võtnud hulga eeskirju ja määrusi nende toetuseks.

3. Seega ei saa olla rünnatud see valitseja, kelle linn on hästi kindlustatud ja kes pole muutnud end vihatuks; ja kui siiski leiduks mõni ründaja, tuleks tal häbiga taanduda, sest maailma asjad on sedavõrd muutlikud, et vaevalt oleks kellelgi võimalik jääda sõjaväega terveks aastaks tegevusetult laagrisse. Ja kui keegi ütleks seepeale, et oma väljaspool linna asuvaid valdusi põlemas nähes ei jää kodanikud ükskõikseks ning pikaleveninud piiramine ja isiklikud huvid panevad neid unustama valitseja, siis ütlen vastuseks, et tugev ja vapper valitseja saab alati {kõigist}¹⁶⁸ sedalaadi raskustest jagu, kord sisendades alamatesse lootust, et õnnetus ei kesta kaua, kord hirmutades neid vaenlase julmusega, kord kindlustades end osavasti nende eest, kes näivad üleliia keevalistena. Pealegi on enesestmõistetav arvata, et vaenlasel tuleb põletada ja purustada ümbruskond kohe saabumisel, kui inimeste vaim on veel värske ja nad on täis soovi ennast kaitsta; ja seetõttu on ka valitsejal vähem muret, sest kui esialgne tuhin mõne päeva pärast maha jahtub, on kahju juba sooritatud, õnnetused sündinud ja pole enam rohtu - ja siis kalduvad inimesed hoopis enam valitseja poole, arvates et ta peaks olema nende ees tänuvõlglane, sest tema kaitsmise tõttu põletati nende kodud ja laostati nende valdused. Ja inimeste loomus on juba kord niisugune, et nad tunnevad end ühtviisi seotuna nii nende heategude kaudu, mis nad ise osutavad, kui nende kaudu, mis neile osaks langevad.

4. Nii et kui elatus- ja kaitsevahendid otsa ei lõpe, siis pole arukal valitsejal kõike hoolikalt arvesse võttes raske hoida oma kaaslinlaste vaimu vankumatuna nii piiramise alguses kui hiljemgi.

1. Ainsana on meil nüüd jäänud kõnelda kiriklikust ainuvõimust, kus kõik raskused kerkivad esile enne ameti enda valdusse võtmist; seda nii sellepärast, et võimekuse või saatuse kaasabil saavutatu säilitamiseks ei lähe siin tarvis kumbagi, kui ka sellepärast, et seda võimu hoiavad langemast religiooni põlised, väga mõjuvõimsaks osutunud seadused, mille eripäraks on hoida valitsejaid võimul olenemata sellest, kuidas nood käituvad ja elavad. Vaid neil võimukandjail on eesõigused, mida nad ei kaitse, ja alamad, keda nad ei valitse; ja olgugi nende eesõigustatud seisund kaitsetu, ei võeta neilt seda seepärast veel ära; ja ehkki nad ei valitse oma alamaid, ei hooligi nood sellest, ega pea ka plaani oma isandaist lahti öelda, milleks nad ka suutelised poleks. Seega on ainult need valitsejad oma ametis turvalised ja õnnelikud.¹⁷⁰ Et aga need riigid¹⁷¹ on jäänud püsima {kõrgemal põhjusel}¹⁷², milleni inimmõistus ei küüni, siis jätan neist rääkimata - oleks ju jultunud ja arulageda inimese ametiks arutleda Jumala poolt ülistatust ja säilitatust.

2. Siiski, kui keegi mult päriks, kuidas on juhtunud, et Kirik on saavutanud ilmalikus elus nii suure kaalu, olgugi et Itaalia võimumehed enne Aleksandrit - mitte ainuüksi need, keda vägevaks hüüti, vaid ka igasugused muud parunid ja sinjoorid, olgugi et tähtsusetud - ei pidanud Kiriku ilmalikust võimust suurt lugu, ja nüüd väriseb Kiriku ees Prantsuse kuningas ning Kirik on suutnud ta Itaaliast välja tõrjuda ja purustada veneetslased;¹⁷³ ehkki see võib olla kõigile teada, ei pea ma üleliigseks tähtsamaid seiku veelkord meelde tuletada.

3. Enne Prantsuse kuninga Charles'i saabumist Itaaliasse oli provints paavsti, veneetslaste, Napoli kuninga, Milano hertsogi ja firenzelaste ülemvõimu all.¹⁷⁴ Noil valitsejail pidi olema peamiselt kaks muret: esiteks, et Itaaliasse ei tungiks relva jõul mõni võõramaalane; teiseks, et keegi nende endi seast ei haaraks teistest suuremat võimu. Kõige rohkem muret oli paavsti ja veneetslastega. Viimaste talitsemiseks läks tarvis kõigi teiste ühinemist, nagu juhtus Ferrara kaitsmisel;¹⁷⁵ paavsti vaoshoidmiseks kasutati ära kahte, Orsini ja Colonna rühmitusse jagunenud Rooma paruneid, kel polnud eales puudu ettekäänetest omavahelisteks tülideks; relv käes, pontifex'i¹⁷⁶ silme ees seistes, hoidsid nad pontifikaadi nõrga ja ebakindlana.

4. Ja ehkki vahetevahel kerkis esile ka mõni vapper ja tormakas paavst nagu Sixtus¹⁷⁷, ei võimaldanud ei saatus ega oskused tal ometi neist ebameeldivustest vabaneda. Põhjuseks oli paavstide elupäevade lühidus, sest selle kümne aasta jooksul, mis üks kirikupea keskmiselt pärast ametissevalimist elas, suutis ta suure vaevaga taltsutada ühe rühmituse; ja kui näiteks üks paavst oli Colonnad peaaegu maha surunud, kerkis esile järgmine, Orsini-vaenulik, kes laskis taas pead tõsta Colonnadel ja kel ei jätkunud enam aega Orsinidest jagusaamiseks. Eelkirjeldatud asjaolud tingisid selle, et paavsti ilmalikku võimsust hinnati Itaalias madalalt.

5. Seejärel kerkis esile Aleksander VI¹⁷⁸, kes näitas edukamalt kui ükski pontifex enne teda, kuidas Püha Isa võib end raha ja jõu abil maksma panna; kasutades ära prantslaste sissetungiga avanenud soodsa võimaluse, tegi ta hertsog Valentino käe läbi kõike seda, millest kõnelesin eespool, kus oli juttu hertsogi ettevõtmistest. Ja ehkki Aleksandri eesmärgiks polnud Kiriku, vaid hertsogi ülendamine, kasvatas tema tehtu ometigi Kiriku vägevust, sest pärast Aleksandri surma ja hertsogi hääbumist sai just Kirikust Tema Pühaduse vaevarikka töö viljade pärija.

6. Siis tuli paavst Julius¹⁷⁹ ning leidis Kiriku eest tugeva ja mõjuvõimsana: Kirikule kuulus kogu Romagna, Rooma parunid olid taltsutatud ning Aleksandri löökide all olid nende rühmitused minetanud oma endise tähtsuse; niisamuti leidis ta eest mugava rahakogumismooduse, mida polnud kasutatud kunagi enne Aleksandrit.¹⁸⁰ Julius mitte ainult ei jätkanud eelkirjeldatud töid ja toimetusi, vaid lisas neile ka uusi; ta pidas plaani võita Bologna toetus¹⁸¹, taltsutada veneetslased ja ajada Itaaliast välja prantslased: kõik need ettevõtmised läksid tal ka korda, ja seda enam tema kiituseks, et ta tegi kõike Kiriku, mitte mõne eraisiku tugevdamiseks. Veel hoidis ta Orsini ja Colonna parteisid piirides, kust ta nad leidis; ja kui nende seas ehk leiduski mõni muudatuste eestvedaja, talitses nende indu siiski kaks asja: esiteks Kiriku võim ja vägevus, mis neid kohutas; teiseks polnud neil oma kardinale, kes on nende vaheliste segaduste ja rahutuste allikaks. Ja seni kuni neil on olemas sugulased kardinalide kolleegiumis, ei jää need parteid kunagi rahulikuks; sest kardinalid peavad ülal parteisid nii Roomas kui väljaspool ning parunid on sunnitud kaitsma parteisid; ja nii sünnivadki prelaatide auahnusest rahutused ja lahkhelid parunite seas.

7. Niisiis leidis Tema Pühadus paavst Leo¹⁸² pontifikaadi eest väga tugeva ja võimsana; ja kui tema eelkäijad tugevdasid seda relvaga, siis temast loodetakse, et muudab selle sõna tõsises mõttes suureks ja lugupeetuks oma südameheaduse ja arvutute muude vooruste abil.