Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Nüüd kus olen vaadelnud lähemalt kõiki nende ainuvõimu all olevate maade iseärasusi, millest kavatsesin rääkida alguses, valgustanud mõnest küljest valitseja seisundi tugevuse ja nõrkuse põhjusi nois maades ja osutanud vahenditele, mille abil paljud on püüdnud säärast võimu saavutada {ja hoida}¹⁸⁴, jääb veel üle arutleda üldiselt eelnimetatud maades, ükskõik siis millises neist, valitseja ees avanevatest võimalustest rünnakuks ja kaitseks.

2. Eespool juba viitasime sellele, et valitsejal peavad olema kindlad alused oma võimule, vastasel korral satub ta paratamatult hätta. Mis tahes võimu - nii vastse, põlise kui segavõimu - peamiseks alusmüüriks on head seadused ja korralik sõjavägi. Ja et seal, kus puudub korralik sõjavägi, ei saa olla häid seadusi, ja seal, kus on korralik sõjavägi, peavad olema ka head seadused, jätan kõnelemata seadustest ja räägin väeteenistusest.

3. Ütlen niisiis, et relvad, millega valitseja oma võimu ja valdust kaitseb, on kas isiklikud või palgatud, kas abiliste omad või segatüüpi. Palgatud ja abiliste vägi on kasutu ja ohtlik ning kui keegi püsibki palgaväele tuginedes võimul, pole tema seisukord eales kindel ega turvaline; sest pole ju palgasõdurite ridades üksmeelt, pealegi on nad auahned, distsiplineerimatud ja truudusetud; nad on vaprad sõprade ringis ja arad vaenlase ees; neil puudub aukartus Jumala ees ja usk inimestesse; su hukk lükkub edasi vaid seniks, kuni viibib rünnak neile; rahuajal röövivad su paljaks nemad, sõjaajal vaenlased. Eelöeldu on põhjustatud sellest, et neil pole muud kiindumust ega muud põhjust, mis hoiaks neid sõjaväljal, kui nende nigel palk, millest ei piisa selleks, et tekitada neis soovi sinu eest surra. Märksa meelsamini on nad sinu teenistuses siis, kui sa sõdimisega ei tegele, sõjaaja kätte jõudes ent nad kas hoiavad kõrvale või lasevad jalga. Ma ei pea nägema suurt vaeva veenmaks, et asjalood on just nimelt sellised, sest Itaalia praegune langus pole tingitud muust, kui sellest, et ta on paljude aastate kestel puhanud palgatud relvadel¹⁸⁵. Mõnikord on nad toonud mõnele valitsejale teatud edu ja tundunud isekeskis võideldes vapratena; ent kui saabus võõramaalane, siis demonstreerisid nad seda, kes nad tegelikult on; nii et Prantsuse kuningas Charles'il lubati võtta Itaalia oma valdusse kriiditükiga¹⁸⁶. Rääkis õigust see, kes ütles, et põhjuseks olid meie patud; ent mitte need, mida tema silmas pidas, vaid need, millest kõnelesin mina¹⁸⁷; ja et need olid valitsejate patud, on ka karistust kandnud nemad.

4. Palgavägede viletsust tahan kirjeldada lähemalt. Nende pealikud on väljapaistvad sõjamehed või pole nad seda mitte; esimesel juhul ei saa sa neid usaldada, sest alati püüdlevad nad omaenese vägevuse poole - kas tõrjudes kõrvale sind, oma isandat, või ahistades vastu sinu tahtmist teisi; kui aga väepealik pole sõjaalal asjatundja, siis ta tavaliselt laostab su. Ja kui seepeale öeldakse, et niiviisi käitub iga relvakandja, olgu ta palgasõdur või mitte, siis ütlen vastuseks, et sõjaväega tegelemine on valitseja või vabariigi ülesandeks - valitsejal tuleb olla ise kohal ja võtta väejuhikohused enda kanda, vabariigil tuleb määrata vägedega tegelema oma kodanik; ja kui määratu osutub andetuks, tuleb ta välja vahetada; ning kui ta on andekas ja tubli, tuleb teda seadustega vaos hoida, et ta ei läheks üle piiri. Kogemusest näeme, et väga edukad on üksnes valitsejad ja relvastatud vabariigid, samas kui palgaväest ei sünni eales muud kui kahju. Ka kuuletub oma väega relvastatud vabariik ühele oma kodanikule¹⁸⁸ märksa raskemini kui võõraste relvadega relvastatu. Rooma ja Sparta püsisid sajandeid relvastatute ja iseseisvatena. šveitslased on suurepäraselt relvastatud ja täiesti sõltumatud.

5. Näiteks vanaaja palgavägedest on kartaagolased, keda nende palgasõdurid pärast esimest roomlastega peetud sõda¹⁸⁹ oleksid äärepealt kõrvale tõrjunud, ehkki kartaagolastel olid väepealikeks nende endi kodanikud. Teebalased tegid Makedoonia Philipposest Epameinondase surma järel oma väepealiku ning pärast võitu võttis too neilt vabaduse.¹⁹⁰ Milanolased palkasid pärast hertsog Filippo surma veneetslaste vastu Francesco Sforza; saanud Caravaggio all vaenlastest jagu ühines ta viimastega, et tõrjuda kõrvale oma patroonid, milanolased.¹⁹¹ Sforza¹⁹², tema isa, jättis Napoli kuninganna Giovanna poolt palgatuna oma käskijanna ühe hetkega relvituks, mistõttu kuninganna oli oma võimu säilitamise nimel sunnitud heitma end Aragoni kuninga rüppe.

6. Ja kui veneetslased ning firenzelased ongi minevikus palgasõdurite abil oma võimu kasvatanud ja nende väepealikud pole seetõttu end veel valitsejaiks kuulutanud, vaid on neid kaitsnud, siis ütlen selle kohta, et firenzelasi on antud juhul soosinud õnn; sest võimekaist väepealikest, keda võinuks karta, puudusid ühtedel võidud, teistele {oli kujunenud vastasseis}¹⁹³ ning kolmandad suunasid oma ambitsioonid mujale.

7. Selliseks väepealikuks, kes ei võitnud, oli Giovanni Aucut¹⁹⁴ ja et tal puudusid võidud, ei saadud proovile panna ka tema ustavust; ometi möönaks igaüks, et võidu korral tulnuks firenzelastel jääda tema meelevalda. Sforzal olid alati vastas Bracciod¹⁹⁵, nii et nemad hoidsid vastastikku teineteisel silma peal, mistõttu Sforza suunas oma ambitsioonid Lombardia, Braccio aga Kiriku ja Napoli kuningriigi vastu. Ent tulgem¹⁹⁶ selle juurde, mis alles hiljaaegu aset leidis. Firenzelased tegid väepealikuks Paulo Vitelli, väga targa ja aruka mehe, kes oli lihtkodaniku seisundist alustades saavutanud väga silmapaistva reputatsiooni. Vallutanuks ta Pisa, poleks leidunud kedagi, kes oleks eitanud, et firenzelastel tuleb jääda iseendi hooleks, sest läinuks ta üle vaenlaste palgale, poleks firenzelastel olnud tast pääsu; ja kui nad oleksid teda ametis edasi pidanud, oleks neil tulnud talle kuuletuda.

8. Veneetslaste saavutustele mõeldes näeme, et kindlalt ja kuulsusrikkalt läks kõik nende käes siis, kui nad tegelesid sõdimisega ise (see oli enne seda, kui nad suunasid sõjakäigud maismaale); sellal tegutsesid nad ülikute ja relvastatud lihtrahvaga väga tublilt; ent niipea, kui nad hakkasid sõdima maismaal, jätsid nad maha oma endise tubliduse ja võtsid üle Itaalia sõjapidamistavad¹⁹⁷.

9. Maismaale laienemise alguses ei tarvitsenud nad tänu territooriumi väiksusele ja kõrgele reputatsioonile oma väepealikke eriti karta; valduste laienedes ent - juhtus see Carmignuola¹⁹⁸ juhtimise all - said nad maitsta oma eksimuse vilju. Nähes ühest küljest Carmignuola olevat väga võimeka - olid nad ju löönud tema juhtimise all puruks Milano hertsogi - ja adudes teisalt, et ta on muutunud sõjapidamises vaoshoituks, arvasid nad, et tema abiga pole enam võimalik võita, sest tema seda ei taha, ega ole ka võimalik teda ametist vabastada, et mitte jääda ilma juba saavutatust; nii et endi kindlustamiseks tema eest olid nad sunnitud ta hukkama. Hiljem olid neil väepealikeks Bartolommeo da Bergamo, Ruberto da San Severino, Conte di Pitigliano¹⁹⁹ ja teised nendesarnased; noilt meestelt tuli aga veneetslastel karta kaotust, mitte edu - nagu juhtuski hiljem Vailá all²⁰⁰, kus veneetslased kaotasid ühe päevaga selle, mis nad kaheksasaja aasta jooksul suure vaevaga olid saavutanud. Põhjus peitub siin selles, et palgavägedest sünnivad ainult loiud, pikalevenivad ja hädised vallutused ning kiired ja ennekuulmatud kaotused.

10. Ja et olen näidetega jõudnud Itaaliasse, mis on olnud hulga aastaid palgasõdurite juhtida, tahan rääkida neist pisut lähemalt, et nende päritolu ja arenemist näinuna oleks võimalik neid paremini õigele teele juhtida. Peaksite niisiis arvestama sellega, et niipea kui keisririik²⁰¹ hakkas mõni aeg tagasi Itaalia asjadest eemale jääma ning paavst ilmalikus elus üha suuremat kaalu omandama, jagunes Itaalia mitmeks väiksemaks valduseks; sest paljud suuremad linnad tõstsid relvad nobiilide vastu, kes olid neid varem keisri toetusel rõhunud - oma ilmaliku reputatsiooni tugevdamise huvides toetas linnu Kirik - ja ka paljudes teistes linnades tõusid linnakodanikud valitsejaks. Seega läks Itaalia pea täielikult Kiriku ja mõne vabariigi valdusesse - et aga preestrid ja linnakodanikud ei pidanud relvakandmisest harjumuspäraselt suurt lugu, siis hakkasid nad palkama võõramaalasi.

11. Esimesena tõi sedalaadi sõjaväele kuulsust romagnalane Alberigo da Conio²⁰². Teiste hulgas kasvasid selle mehe õpetuse najal üles Braccio ja Sforza, kes olid omal ajal Itaalia asjade otsustajaks. Pärast neid tulid kõik teised, kes on juhtinud {palgavägesid}²⁰³ meie päevini välja. Ja nende oskused on viinud selleni, et Itaaliat on tallanud Charles ja röövinud Louis, rõhunud Fernando ja teotanud šveitslased²⁰⁴.

12. Korraldus, millest nad kinni on pidanud, kujunes välja järgmiselt: kõigepealt vähendasid nad omaenese reputatsiooni tugevdamiseks jalaväelaste tähtsust. Nad tegid seda sellepärast, et olles ise võimuta ja sõjalisel alal asjatundjad, poleks väikesearvuline jalavägi nende reputatsiooni tõstnud ja suurearvulist poleks nad suutnud ülal pidada; seetõttu piirdusid nad ratsaväelastega, olles niiviisi vastuvõetava arvukuse juures toidetud ja austatud. Ja nad on viinud asjad selleni, et kahekümnetuhandelises sõjaväes ei leidu enam kaht tuhandetki jalaväelast. Lisaks sellele on nad näidanud üles suurt leidlikkust iseendi ja sõdurite vabastamisel raskest tööst ja hirmust: nad ei tapa üksteist kokkupõrgetes, vaid piirduvad vangivõtmisega ja sedagi ilma lunata. Öösiti ei tavatse nad linnu rünnata; ise piiramisrõngas olles hoiduvad nad kallaletungidest piirajate laagrile; nad ei ümbritse laagrit tara ega kraaviga; nad ei jää laagrisse talvel. Ja kõik see on neile nende sõjaväemäärustikuga lubatud ja kehtestatud nende poolt selleks, nagu öeldud, et vältida rasket tööd ja ohte; nii ongi nad viinud Itaalia orjusse ja häbisse.

1. Abiliste väega - teine väärtusetu väeliik -, on tegemist, kui kutsutakse mõnd selle maailma vägevat, et too tuleks oma väega sind abistama ja kaitsma: hiljuti talitas niiviisi paavst Julius²⁰⁶, kes pööras pilgu abiväe poole pärast seda, kui oli kogenud Ferrara vallutamisel oma palgaväe viletsust; ta leppis kokku Hispaania kuningas Fernandoga, et too peaks oma ratsa- ja jalaväelastega talle appi tulema.

2. Abiväed ise võivad olla küll kasulikud ja tõhusad, nende kutsujale ent on nad peaaegu alati hukatuslikud, sest kaotuse korral jääd ka sina purustatuks ja võidu korral jääd sa nende vangiks. Ehkki antiikajaloos on sääraseid näiteid küllaga, ei tahaks ma siiski eemalduda {hiljuti paavst Julius II-ga juhtunust}²⁰⁷, kui ta himust Ferrara järele usaldas end täielikult võõramaalase²⁰⁸ meelevalda - tema otsus ei saanud olla järelemõtlematum. Paavsti hea õnn ent laskis asjadel areneda sootuks oma rada -, et tal ei tuleks maitsta oma viletsa valiku vilju - sest pärast paavsti abiliste purukslöömist Ravenna all ilmusid välja šveitslased, kes lõid võitja põgenema²⁰⁹ - üllatuseks paavstile ja ülejäänutele, ja nii ei tulnud paavstil jääda vaenlaste vangiks - nood olid põgenenud - ega abiliste meelevalda, sest võit polnud sepistatud nende, vaid teiste relvadega. Täiesti relvitud firenzelased palkasid Pisa vallutamiseks kümme tuhat prantslast²¹⁰ ning panid end selle otsusega hullemasse ohtu, kui nad on olnud seda mis tahes muul hädaajal. Konstantinoopoli keiser kutsus naabritele vastupanu osutamiseks Kreekasse kümme tuhat türklast,²¹¹ kes ei kavatsenudki sõja lõppedes maalt lahkuda, mis oli uskmatute ikke alguseks Kreekas.

3. Abiväe valib niisiis välja vaid see, kes ei tahagi olla suuteline võitma, sest see on palgaväest märksa ohtlikum. Kannavad ju abiväed läbini ühtsete ja vastuvaidlematult kuulekatena võõrastele endas sinu hukku, palgasõdurid ent vajavad - juhul kui nad saavutanud kellegi üle võidu - sinu kahjustamiseks hulga rohkem aega ja kaalukamat ettekäänet, sest nad pole ühtsed ning nad on sinu poolt välja otsitud ja kinni makstud; see võõras, kelle sa paned palgaväe etteotsa, ei suuda haarata kiirelt sellist autoriteeti, millest sulle kahju võiks tõusta. Kokkuvõttes on palgavägede juures ohtlikum nende {laiskus}²¹², abivägede juures - vahvus. Seepärast on tark valitseja ikka hoidunud sedalaadi vägedest ja on eelistanud neile isiklikke; pidamata võõraste relvade abil saavutatud võitu tõeliseks, on ta eelistanud pigem kaotada oma kui võita võõra väega.

4. Ma ei kõhkle kunagi viitamast Cesare Borgiale ja tema ettevõtmistele. Hertsog tungis abiliste relvade toetusel Romagnasse, juhtides sinna tervenisti prantslastest koosneva ratsaväe; ta vallutas nende abil Imola ja Forlì et aga hiljem näisid säärased väed talle ebakindlana, hakkas ta kasutama palgasõdureid, pidades neid vähem ohtlikuks, ning palkas oma teenistusse Orsini ja Vitelli; leides nad hiljem järele katsudes olevat ebakindlad, truudusetud ja ohtlikud, kõrvaldas ta nad ja hakkas kasutama omaenese sõjaväge. Erinevus nimetatud väeliikide vahel torkab kohe silma, kui mõelda, milline oli hertsogi reputatsioon siis, kui tema kasutada olid ainult prantslased, kui tema teenistuses olid Orsini ja Vitelli, ja kui ta jäi lõpuks oma relvadega ise enda peremeheks - näeme, et hertsogi reputatsioon üha tugevnes; ning eales ei respekteeritud teda nii kõrgelt nagu siis, kui igamees nägi, et ta on omaenese vägede tõeline omanik.

5. Ma ei tahtnud küll kalduda kõrvale näidetest, mida pakub meile hiljaaegu Itaalias asetleidnu, kuid ometi ei tahaks ma jätta mainimata ühte neist meestest, kellest kõnelesin eespool, sürakuusalast Hieronit. Kaaskodanike poolt vägede etteotsa panduna, nagu öeldud, jõudis ta õige pea äratundmisele palgasõdurite kõlbmatuses - olid ju nood tehtud samast puust mis meie Itaalia kondotjeeridki - ja et ta pidas võimatuks neid teenistuses edasi hoida või minema lasta, käskis ta nad kõik tükkideks raiuda ja sõdis edaspidi oma, mitte võõraste relvadega.

6. Tahaksin veel meelde tuletada üht tegelast Vanast Testamendist, kes on selle teema juurde kui loodud. Kui Taavet pakkus Saulile, et ta astub vastu vilistite kahevõitlejale Koljatile, varustas Saul ta oma relvadega, et anda talle juurde julgust ja meelekindlust; relvi proovinud, lükkas Taavet need tagasi, öeldes, et ei suudaks neis ennast kuigi hästi maksma panna ja eelistas seetõttu minna vaenlasele vastu omaenese lingu ja noaga. Lõppude lõpuks kukub võõras varustus sul seljast, vaevab sind oma raskusega või on sulle kitsas.

7. Pärast seda kui kuningas Louis XI isa Charles VII²¹³ oli tänu oma saatusele ja vahvusele vabastanud Prantsusmaa inglastest, adus ta vajadust relvastuda oma relvadega ning andis kuningriigis välja ordonnantsi ratsa- ja jalaväe moodustamiseks. Hiljem tühistas tema poeg kuningas Louis jalaväelaste kohta käiva ordonnantsi ning tegi algust šveitslaste palkamisega; nagu nüüd tagajärgedest näha, on just see eksimus, mida teisedki järginud, olnud kuningriigi ohtude allikaks. Eks ole ju Prantsusmaa šveitslasi au sisse tõstes nõrgestanud kõiki oma vägesid: tema jalavägi on täiesti hääbunud²¹⁴ ning ülikuist relvakandjad on pandud sõltuma võõrastest; pealegi näib šveitslaste abil sõdima harjunud prantslastele, et nad ei suuda võita ilma nendeta; millest siis tuleneb, et šveitslaste vastu ei jätku neil jaksu ning ilma nendeta teiste vastu nad ei üritagi.

8. Seega on osalt palgatud ja osalt oma vägedest koosnev Prantsuse sõjavägi muutunud segatüüpi sõjaväeks, mis on koosvõetuna palju parem läbinisti abiliste või palgatud vägedest koosnevast ja palju kehvem omaenese sõjaväest. Toodud näitest peaks piisama; sest küllap oleks Prantsuse kuningriik võitmatu, kui Charles'i sisseseatud korda oleks edasi arendatud või alal hoitud. Inimeste vähene arukus ent viib selleni, et kui miski paistab neile pealt heana, ei hooma nad allpool peituvat mürki - nagu rääkisin eespool seoses tiisikuse palavikuga. Seepärast ei saa pidada tõeliselt targaks seda, kes ei tunne võimul olles raskusi ära siis, kui nad tekkivad ja see on antud vähestele.

9. Rooma keisririigi languse peamisele põhjusele mõeldes näeme, et, kõik sai alguse sellest, et roomlased hakkasid palkama väeteenistusse goote: just nimelt sealtmaalt hakkasid keisririigi jõud nõrgenema ja kogu roomlastelt kaduv tublidus kandus üle gootidele. Ütlen niisiis lõpetuseks, et ilma oma sõjaväeta pole ühegi valitseja võim kindel ega turvaline; enamgi veel, ta on kõiges sõltuv saatusest, sest tal puudub tublidus, mis teda õnnetustes usaldusväärselt kaitseks. Tarkade meeste arvamuseks ja lausungiks on ikka olnud: quod nihil sit tam infirmum aut instabile quam fama potentiae non sua vi nixa.²¹⁵ Oma väed on need, mis koosnevad sinu alamatest, linnakodanikest või sinu kasvandikest; kõik ülejäänud on palga- või abiväed.

10. Sobivat viisi oma sõjaväe korraldamiseks on lihtne leida, kui mõelda nelja minu poolt eespool nimetatud valitseja²¹⁶ korraldustele ja võtta eeskujuks, kuidas relvastusid ja korraldasid oma sõjaväe Aleksander Suure isa Philippos, paljud vabariigid ja valitsejad - sedalaadi korraldustele kuulub ka minu täielik usaldus.

1. Valitsejal ei tohi niisiis olla muud sihti ega muid muresid, ega tohi ta ka võtta ühtki teist asja oma ametiks peale sõjakunsti, selle reeglite ja õpetuse, sest see on ainus amet, mille valdamist oodatakse sellelt, kes juhib vägesid ja valitseb teisi; ka on sellega kaasaskäiv tublidus säärane, et ei hoia võimul ainult valitsejaks sündinuid, vaid aitab sageli selle ametini tõusta lihtsurelikelgi; ja vastupidiselt on valitsejaid nähtud kaotamas võimu siis, kui nad on mõelnud rohkem mugavustele kui relvadele. Peapõhjuseks, mis paneb sind võimu kaotama, on selle ameti hooletussejätmine; tõeline asjatundlikkus selles ametis on eelduseks, mis aitab sul võimu saavutada. Francesco Sforza sai tavalisest inimesest Milano hertsogiks tänu sellele, et oli relvastatud; tema pojad langesid hertsogist tagasi lihtinimeseks,²¹⁸ sest hoidusid väeteenistusega kaasnevatest raskustest. Muudab ju relvitu olek - lisaks muule halvale - sind ka põlatuks ja nagu allpool jutuks tuleb, on põlgus üheks neist häbistustest, millest valitsejal tuleb hoiduda.

2. Ei saa ju juttugi olla suhete võrdsusest relvis ja relvitu vahel, ka pole mõistlik arvata, nagu kuuletuks relvastatu meeleldi relvitule või tunneks relvitu end relvastatud teenrite keskel turvaliselt - pole ju edukas koostöö võimalik olukorras, kus üks põlastab ja teine umbusaldab. Sestap ei saagi sõjaasjanduse unarusse jätnud valitseja, juba mainitud ebameeldivustele lisaks, olla oma sõdurite poolt lugu peetud, ega saa ka ise nende peale kindel olla. Seepärast ei tohi valitseja sõjalisi harjutusi kunagi unarusse jätta ning rahuajal tuleb tal nendega veel hoolikamalt tegelda kui sõjaajal; seda saab ta teha kahel viisil: esiteks tegudes, teiseks mõtetes.

3. Mis puutub tegudesse, siis tuleb tal - lisaks hoolitsusele vägede distsiplineerituse ja hea väljaõppe eest - käia ühtelugu jahil ning harjutada seeläbi oma keha raskustega ja õppida ühtaegu tundma paikkonna iseärasusi: uurida välja, kui järsud on mäed, kui kaugele ulatuvad orud, kuidas kulgevad tasandikud, milline on jõgede ja soode iseloom - ja kõike seda tuleb valitsejal teha suure hoole ja püüdlikkusega. Sedalaadi teadmine on kahtpidi kasulik: esiteks õpib ta tundma oma valdusi ning oskab neid siis paremini kaitsta; lisaks sellele saab ta tänu oma maanurgas omandatud teadmistele ja kogemusele mõista hiljem vaevata mis tahes teise, uue ja tundmatu maastiku eripära, kui selleks peaks tekkima tarvidus. Sest eks ole näiteks Toscana küngastel, orgudel, tasandikel, jõgedel ja soodel teatud sarnasus vastavate pinnavormidega mõnes teises provintsis; nii et tundes ühe maanurga maastikku, võib ta hiljem vaevata mõista ka teiste iseärasusi. Valitsejal, kel sedalaadi vilumust napib, on puudu peamisest, mis ühele väejuhile vajalik; sest just see õpetab teda leidma vaenlast, valima laagripaiku, juhtima vägesid, korraldama lahinguid ja asuma piiratava linna ümber soodsalt laagrisse.

4. Nende kiituste seas, mida kirjanikud ahhaialaste valitsejale Philopoimenile²¹⁹ jagavad, on muu hulgas ka see, et ta polevat rahuajal eales mõelnud muule kui sõjapidamise reeglitele; sõpradega maal ringi ratsutades peatus ta sageli ja arutles nendega järgmiselt: kui vaenlased oleksid sellel mäekurul ja meie oma vägedega paikneksime siin, kummal meist oleksid eelised? Kuidas saaksime rivikorda säilitades vaenlast ootamatult rünnata? Kui meil tuleks taanduda, kuidas peaksime siis seda tegema? Kui taganeksid vaenlased, kuidas tuleks meil neid jälitada? - ja esitas kaaslastele aiva edasi liikudes lahendamiseks kõikmõeldavaid olukordi, kuhu sõjavägi iganes võiks sattuda, kuulas ära sõprade arvamuse, avaldas enda oma ja põhjendas seda; nii et tänu pidevatele mõtisklustele ei saanud tal vägedega sõjakäigul olles kunagi juhtuda ühtki õnnetust, mille vastu tal poleks leidunud rohtu.

5. Mis puutub aga mõtlemisharjutustesse, siis tuleb valitsejal lugeda ajalooraamatuid ning pöörata neis tähelepanu suurmeeste ettevõtmistele, uurida nende tegevust sõjas, lahata nende võitude ja kaotuste põhjusi - et olla suuteline vältima viimaseid ja jäljendama esimesi; eelkõige tuleb tal talitada nii, nagu on teinud seda enne teda mõned väljapaistvad inimesed, kes on hakanud jäljendama mõnd varem elanud ning edukaks ja ülistatuks osutunud inimest ning on hoidnud tema teod ja ettevõtmised ühtesoodu silma ees; nii räägitakse, et Aleksander Suur jäljendas Achilleust, Caesar Aleksandrit, Scipio Kyrost. Xenophoni kirjutatud Kyrose eluloo²²⁰ läbilugenuile jääb vaevalt Scipio elust märkamata, kuivõrd tõi Kyrose jäljendamine Scipiole au ja kuulsust ning kui väga oli Scipio vooruslikkus, südamlikkus, haritus ja väärikus kooskõlas Kyrose vastavate omadustega, mis Xenophon tema kohta kirja on pannud.

6. Tark valitseja peab järgima eelkirjeldatuile sarnaseid tegutsemisviise ega tohi kunagi pühenduda rahuajal puhkusele, vaid peab koguma eelkirjeldatud juhistest oskuslikult kapitali, et oleks võimalik seda hädaolukorras maksma panna - et saatus, juhul kui ta muutub, leiaks valitseja eest valmisolevana talle vastu seisma.