Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

XV peatükk Asjust, mille eest inimesi, iseäranis valitsejaid, kiidetakse või laidetakse221

1. Nüüd on jäänud üle vaadata, kuidas tuleks valitsejal käituda alamate või sõpradega, kuidas neid juhtida ja valitseda. Teades, et paljud on sel teemal sõna võtnud²²², pole ma sellest veel kord kirjutades sugugi kindel, kas mind ei peeta jultunuks ja enesekindlaks, sest iseäranis selle teema käsitlemisel kaldun mina teiste poolt järgitud rajast kõrvale.

2. Et aga olen endale eesmärgiks seadnud kirja panna midagi kasulikku neile, kes sellest aru saavad, siis tundus mulle sobilikum käia tegeliku, mitte kujuteldava tõe jälgedes. Paljud on kujutanud vabariike ja riike, mida pole eales nähtud ja mille tegelikust olemasolust pole kunagi kuuldud; ja et see, kuidas elatakse, on niivõrd kaugel sellest, kuidas tuleks elada, kogeb pigem hukku kui püsimajäämist see hingeline, kes jätab tehtava selle nimel, mida ta tegema peaks - eks tule ju kõrvalekaldumatult ausat ja korralikku eluviisi järgida tahtval inimesel paratamatult hukkuda nende paljude keskel, kes pole head. Sestap on oma võimu säilitada tahtval valitsejal tarvis omandada võime mitte olla hea ning kasutada seda vastavalt vajadusele.

3. Jättes niisiis kõrvale valitseja kohta käivad väljamõeldised, arutlen tegelikkuses olemasolevaist asjust ja ütlen, et iga inimese juures, ükskõik kellest me kõneleksime - valitsejate kui teistest kõrgemal seisjate juures aga eriti - täheldatakse mõningaid omadusi, mis toovad neile kas hukkamõistu või kiitust. See tähendab, et mõnda peetakse heldeks, mõnda kitsiks [misero]²²³ (kasutades Toscana väljendit, sest avaro [ehk saamahimuline] tähendab meie keeles lisaks veel seda, kes tahab omandada varguse ja röövimise abil; misero'ks [ehk kitsiks] nimetame toda, kes suhtub vastumeelselt endale kuuluva kasutamisse); mõnda peetakse lahkeks ja ohvrimeelseks, mõnda ahneks ja röövimishimuliseks; mõnda julmaks ja halastamatuks, mõnda leebeks ja halastavaks; ühte peetakse sõnamurdlikuks ja salakavalaks, teist jälle usaldusväärseks ja kindlaks; ühte araks ja hellitatuks, teist julgeks ja sõjakaks; ühte lahkeks ja sõbralikuks, teist jälle uhkeks ja upsakaks; ühte peetakse kergemeelseks ja lodevaks, teist karskeks ja kasinaks; ühte ausaks ja avalaks, teist jälle osavaks ja nutikaks; ühte kalgiks ja südametuks, teist leplikuks ja järeleandlikuks; ühte tõsiseks ja väärikaks, teist kerglaseks ja elavaloomuliseks; ühte jumalakartlikuks, teist jumalakartmatuks ja nii edasi. Tean igaüht möönvat, et oleks väga kiiduväärt, kui valitsejal leitaks olevat kõigist eelnimetatud omadustest just need, mida peetakse heaks; et tal aga ei saa olla neid kõiki ega oleks tal võimalik neid ka ausalt ja kõrvalekaldumatult järgida - see poleks juba inimlikult võimalik²²⁴ -, siis peab valitsejal jaguma sedavõrd taipu, et osata vältida hukkamõistu pahede pärast, mis võtaksid talt võimu;²²⁵ ja neist, mis talt võimu ei võta, tuleks võimalust mööda hoiduda, kui ta aga seda ei suuda, ei tarvitse ta neist suuremat hoolida. Samuti ei tarvitse ta hoolida häbisse langemisest pahede tõttu, milleta tal oleks raske võimu säilitada - eks leita ju kõike hoolikalt arvesse võttes mõni voorusena näiv asi, mille järgimine viiks vastu hukule ja mõni teine, pahena näiv asi, mis järgimisel viib turvalisuse ja heaoluni.

1. Alustades niisiis ülalnimetatud omadustest esimesega, ütlen, et oleks hea olla heldeks peetud, kuid ometi kahjustab sind heldus, mida kasutatakse selliselt, et sind ka tegelikult heldeks peetakse²²⁷; sest kui seda kasutatakse vooruslikult, nii, nagu seda peabki kasutama, ei saada sellest aru ja sa ei pääse helde inimese vastandi häbistavast kuulsusest. Nii ongi, et teiste silmis helde inimese mainet säilitada tahtes ei tohi jätta kõrvale ühtki võimalust toreduse ja luksuse väljanäitamiseks; nii et kui sääraselt käitub valitseja, jõuab ta lõpuks ikka selleni, et raiskab ära kõik oma vahendid, ja on lõpuks sunnitud - kui ta ikka veel tahab säilitada helde inimese mainet - koormama kodanikke erakorraliste maksudega, näitama üles karmust nende sisse nõudmisel ja astuma kõikvõimalikke samme raha muretsemiseks. Selline teguviis hakkab tekitama alamates vaenu ja kui valitseja lõpuks ikkagi vaesub, ei pea temast enam keegi suuremat lugu; nii et olles toonud oma heldusega kahju paljudele ja kasu vähestele, satub ta suurde kitsikusse juba esimese raskuse puhul ja on hukkumise äärel mis tahes hädaohus; püüdes seda adudes helduse ülesnäitamisest taganeda, saavutab ta kiiresti ihnuskoi häbistava kuulsuse.

2. Seega, kui valitsejal pole võimalik ennast kahjustamata helde inimese väärtuslikke omadusi kasutada - nii et neid ka märgataks - ei tarvitse ta, kui ta on arukas ja taibukas, ihnuskoi kuulsusest hoolida, sest aja jooksul hakatakse teda ikka heldemaks pidama - kui nähakse, et tänu kokkuhoidlikkusele tuleb ta toime olemasoleva sissetulekuga, jaksab kaitsta sõjas end vaenlaste eest ning suudab kodanikke koormamata viia läbi julgeid ja ohtlikke ettevõtmisi; ja nii jõuab valitseja selleni, et näitab heldust üles kõigi nende vastu, kellelt ta ei võta midagi ära - neid on tõesti palju - ja kitsidust kõigi nende vastu, kellele ta ei anna midagi juurde - neid on vaid mõni üksik.

3. Meie päevil oleme näinud suuri tegusid korda saatmas vaid neid, keda on peetud kitsiks; teistest on mälestuski kustunud. Näiteks paavst Julius II kasutas paavstivõimu saavutamiseks ära helde inimese kuulsust, ent ei mõelnud hiljem hoopiski seda säilitada -, et oleks võimalik tegelda sõdimisega; praegune Prantsuse kuningas on alamaid erakorraliselt maksustamata võtnud ette nii palju sõjakäike ainult tänu sellele, et ülemäärasteks kulutusteks tarviliku on ta muretsenud pideva kokkuhoidlikkusega; ja ega oleks ka praegune Hispaania kuningas²²⁸, kui teda oleks peetud heldeks, korraldanud ega viinud läbi sellisel hulgal julgeid ettevõtmisi.

4. Et alamaid mitte paljaks riisuda, et ise enda kaitsmisega toime tulla, et mitte muutuda vaeseks ja põlatuks, et mitte olla sunnitud muutuma aplaks ja röövellikuks - kõige selle nimel ei tarvitse valitseja niisiis kitsi inimese kuulsusesse langemisest suuremat hoolida, sest eks ole see ju üks neist pahedest, mis paneb ta valitsema.

5. Ja kui mõni väidaks, et Caesar sai helduse abil keisriks ja et paljud teised on tõusnud väga kõrgele kohale seetõttu, et nad on olnud helded ning neid on selleks ka peetud, siis kostan seepeale, et kui sa juba oled valitseja, siis on heldus kahjulik, kui sa aga oled alles teel võimule, on märksa vajalikum olla heldeks peetud. Caesar oli üks neist, kes tahtis kehtestada ainuvõimu Roomas; oleks ta aga pärast võimu saavutamist ellu jäänud ja kulutused samale tasemele jätnud, saatnuks ta keisririigi hukatusse. Ja kui mõni vaidleb vastu - öeldes, et paljusid valitsejaks saanuid, kes on saatnud sõjaväega korda suuri asju, on peetud väga heldeks - siis kostan seepeale, et valitseja kulutab kas endale ja oma alamatele või võõrastele kuuluvat; esimesel juhul tuleb tal olla säästlik, teisel juhul ei tohi ta jätta helduse ülesnäitamisel kasutamata ühtki võimalust. Valitseja, kes liigub edasi sõjasaagist, röövimisest ja andamitest elatuvate vägedega, kasutab teistele kuuluvat ning temale on heldus tingimata tarvilik, sest vastasel korral ei järgneks talle sõdurid. Ja sellest, mis ei kuulu sulle või su alamatele, saad sa olla märksa heldekäelisem kinkija - nagu seda olid Kyros, Caesar ja Aleksander - sest et teistele kuuluva kulutamine ei nõrgenda, vaid hoopis tugevdab su reputatsiooni; ja üksnes endale kuuluva kulutamine on see, mis sind kahjustab. Pealegi pole asja, mis kurnaks sind nii nagu heldus: sedamööda kuidas sa seda ilmutad, ammenduvad su võimalused selle väljanäitamiseks²²⁹ ning sa muutud kas vaeseks ja põlatuks või - püüdes vältida vaesumist - aplaks ja vihatuks. Kõigi nende asjade hulgas, millest valitsejal tuleb hoiduda, on ka olukord, kus teda põlatakse ja vihatakse - heldus viib sind välja nii põlguse kui vaenuni.

6. Seepärast on arukam leppida ihnuskoi mainega, mis kätkeb hukkamõistu ilma vihkamiseta, kui soovist helde inimese maine järele olla sunnitud langema apla inimese kuulsusesse, mis sünnitab häbi koos vihkamisega.

1. Jõudes jutujärjega teiste eelnimetatud omaduste juurde,²³¹ ütlen, et iga valitseja peaks tahtma, et teda peetaks halastavaks ja mitte julmaks; siiski tuleb tal hoiduda kasutamast halastust vääriti. Cesare Borgiat peeti küll julmaks, ent just tema julmus oli see, mis lepitas Romagna, ühendas provintsi ning taastas seal rahu ja ustavuse. Sügavamalt järele mõeldes näeme, et ta oli märksa halastavam firenzelastest, kes lasksid julmurite kuulsusest pääsemiseks hävitada Pistoia.²³²

2. Alamate üksmeele ja ustavuse säilitamise nimel ei tarvitse valitseja niisiis julmusega kaasnevast hukkamõistust hoolida, sest kui üksikud erandid välja arvata, osutub ta halastavamaks neist, kes ülemäärasest halastusest lasevad maad võtta korratustel ja segadustel, millest saavad alguse tapmised ja röövimised - need kahjustavad tavaliselt kogu ühiskonda samas kui valitsejalt tulevad karistused kahjustavad üksikisikut.

3. Kõigist valitsejaist on iseäranis uuel lausa võimatu hoiduda julma inimese mainest, sest just vastne võim on tulvil ohtusid. Mistõttu Vergiliuski {vabandab Dido suu läbi värskusest tingitud kuningavõimu ebainimlikkust} ²³³, öeldes:

Res dura, et regni novitas me talia cogunt
Moliri, et late fines custode tueri.²³⁴

4. Siiski tuleb valitsejal jääda ettevaatlikuks ja väärikaks oma arvamustes ja tegudes; iseenda varju kartmata, mõõdukalt ja tasakaalukalt tegutsedes tuleb tal näidata end aruka ja südamlikuna ning jälgida, et liigne enesekindlus ei muudaks teda ettevaatamatuks ja liigne usaldamatus talumatuks.

5. Siit saab alguse vaidlus: kas on parem olla armastatud kui kardetud või vastupidi. Vastuseks öeldakse, et tuleks tahta olla nii ühte kui teist, et aga mõlemat korraga saavutada on raske, siis on märksa kindlam olla kardetud kui armastatud - juhul, kui tuleks jätta kõrvale üks neist kahest. Sest eks või ju inimeste kohta üldiselt öelda, et nad on tänamatud ja tujukad, valelikud ja silmakirjalikud, argpüksid ja saamahimulised; kuni sa neile head teed, on nad ihu ja hingega sinu päralt ning pakuvad sulle oma verd, varandust, elu ja lapsi - seda siis, nagu öeldud, kui tarvidus on eemal; tarviduse kätte jõudes ent pöörduvad nad sinust ära. Valitseja, kes teisi ettevalmistusi unarusse jättes tugineb kõiges inimeste sõnadele, hukkub, sest raha, mitte hingesuuruse ja õilsusega, küll teenitakse sõprussuhteid välja, kuid neid ei omata tegelikkuses ega saa neid ka vajadusel kasutada.

6. Pealegi on inimestel vähem aukartust kahjustada seda, kes paneb end armastama, kui seda, kes tekitab hirmu, sest armastust hoiavad alal kohusetunde köidikud, mis katkevad kohe - kuna inimesed on alatud ja halvad -, kui avaneb võimalus isikliku kasu saamiseks; hirmu aga hoiab alal kartus karistuse ees, mis ei jäta sind iial.

7. Kui ka valitsejal ei lähe korda teenida välja armastust, hirmu tuleb tal siiski sisendada inimestesse selliselt, et ta ei satuks nende vaenu alla, sest olla ühtaegu kardetud ja mitte vihatud võib väga hästi kokku sobida; ja see läheb alati korda, kui valitseja hoiab end eemale linlaste ja alamate varast ning nende naistest. Ja kui tal ikkagi on tarvis kellegi elu kallale kippuda, tuleb tal teha seda siis, kui selleks on sobilik õigustus ja silmanähtav põhjendus, kuid esmajoones tuleb tal hoida end eemale ülejäänute varast, sest inimesed unustavad ennemini isa surma kui päranduse kaotuse.²³⁵ Ettekäänded ülejäänutelt vara äravõtmiseks ei lõpe hiljem iial, ning kord juba röövima hakanu leiab selleks alati ettekäände; ja vastupidi, ettekäändeid kellegi elu kallale kippumiseks tuleb ette hoopis harvemini ja need saavad rutemini otsa.

8. Kui aga valitseja on sõjaväega ja tema käe all on suur hulk sõdureid, siis ei tohi ta julma ja halastamatu inimese kuulsusest mingil juhul hoolida - pole ju sedalaadi kuulsuseta kunagi hoitud sõjaväge ühtse ja võitlusvalmina. Hannibali imetlusväärsete ettevõtmiste hulka arvatakse ka see, et tema tohutus, igasugustest inimestest koosnevas sõjaväes, mis oli juhitud sõdima võõrale maale, ei tekkinud eales ühtki lahkheli - ei sõdurite endi vahel ega nende suhetes väejuhiga, ja seda nii õnnes kui ebaõnnes. See ei saanud sündida muust kui Hannibali ebainimlikust julmusest, mis - kõrvuti arvukate teiste väljapaistvate omadustega - muutis ta sõdurite silmis alaliselt austatuks ja kardetuks; ilma selleta poleks tema teistest väljapaistvatest omadustest sellise tulemuse saavutamiseks piisanud.

9. Järelemõtlematud ajalookirjutajad imetlevad ühest küljest Hannibali sõjakäiku ning mõistavad teisest küljest hukka selle peamise eelduse. Selle õigsust, et Hannibali teistest väljapaistvatest omadustest poleks piisanud, võib hinnata Scipio²³⁶ näite varal, mis pole haruldane mitte ainult tema ajas, vaid on seda ka kõigi teiste teadaolevate juhtumiste seas: Scipio sõdurid tõusid Hispaanias tema vastu üles ja ainumaks põhjuseks oli see, et ülemäärasest leebusest andis Scipio neile rohkem vabadust, kui sõjaväeline kord seda ette nägi. Fabius Maximus²³⁷ pani seda senatis Scipiole süüks ja nimetas teda Rooma sõjaväe laostajaks. Nimelt ei maksnud Scipio kätte locralaste eest, kes purustati ühe tema legaadi poolt, ega karistanud ka viimase häbematust; ja kõik see sündis tema leebest iseloomust, nii et kui keegi tahtis teda senati ees õigustada, ütles ta Scipio olevat ühe neist paljudest inimestest, kes oskavad paremini eksimustest hoiduda kui neid parandada; jäänuks Scipio oma iseloomu juurde kindlaks keisriametis olles, oleks see kalduvus aja jooksul rüvetanud tema head nime ja tuhmistanud tema kuulsust; et ta aga senati juhtimise all elas, ei jäänud tema hukutav iseloomujoon üksnes varju, vaid tõi talle ka au ja kuulsust.

10. Ütlen niisiis lõpetuseks - pöördudes tagasi selle juurde, kas valitsejal tuleks olla armastatud või kardetud -, et kuna inimesed armastavad omast tahtest ja kardavad valitseja äranägemise järgi, siis tuleb targal valitsejal tugineda sellele, mis on tema, mitte teiste otsustada; tal tuleb vaid näidata üles leidlikkust, et hoiduda vaenust, nagu öeldud.

1. Igaüks mõistab, kuivõrd kiiduväärt oleks valitseja juures see, kui ta täidaks oma lubadusi ning elaks ausalt, mitte kavalusega; siiski näeme kogemusest, et meie päevil on suuri asju korda saatnud need valitsejad, kes on pidanud vähe lugu aususest ja on osanud ajada inimeste päid segi kavalusega; lõpptulemusena on nad olnud üle neist, kes on tuginenud aususele.

2. Peaksite niisiis teadma, et on olemas kaks võitlusviisi: üks seaduste, teine jõu abil; esimene on omane inimestele, teine loomadele; et aga esimesest sageli ei piisa, tuleb abi otsida teisest. Seetõttu peab valitseja oskama hästi kasutada nii inimest kui looma. Varjatult²³⁹ juhatasid selle rolli valitsejatele kätte juba antiikautorid, kes kirjeldasid, kuidas Achilleus ja paljud teised vanaaja valitsejad anti kentaur Chironi²⁴⁰ hoolde, et neid tema õpetuse all üles kasvatada. See, kui kasvatajaks on pooleldi loom, pooleldi inimene, ei saa tähendada muud, kui et valitsejal on tarvis osata ära kasutada mõlema, nii inimese kui looma loomust; üks ilma teiseta pole kestev.

3. Et valitsejal on niisiis tarvis osata kasutada hästi ja õigesti ära looma, tuleb tal võtta neist endale eeskujuks rebane ja lõvi²⁴¹; sest lõvi ei suuda kaitsta end püüniste, rebane huntide eest. Nõndaks siis tuleb olla rebane, et tunda ära püünised, ja lõvi, et hirmutada eemale hundid.

4. Ausameelselt üksnes lõvi juurde pidama jäänu ei pruugi seda mõista.²⁴² Sestap ei saa ega tohigi arukas sinjoore pidada oma sõna siis, kui selle järgimine võiks pöörduda tema vastu või kui on kadunud põhjused, mis panid teda lubadust andma. Ja kui kõik inimesed oleksid head²⁴³, siis poleks see nõuanne sobilik; et aga inimesed on alatud ja halvad ega peaks sulle antud lubadust, ei tule ka sinul täita neile antud lubadust. Ja veel ealeski pole valitsejal lõppenud otsa seaduslikud ettekäänded oma sõnamurdlikkuse kaunistamiseks. Selle kinnituseks võiks tuua lõputult kaasaegseid näiteid ja tähendada, kui palju rahulepinguid, kui palju lubadusi on valitsejate sõnamurdlikkuse tõttu muutunud kehtetuks ja tühjaks; ja paremini on läinud sellel, kes on osanud paremini kasutada ära rebast.

5. Seda natuuri tuleb aga osata hästi koloreerida ning olla väljapaistev teeskleja ja varjaja; ja inimesed on nii lihtsameelsed ja sedavõrd hõivatud igapäevamuredest ja -vajadustest, et see, kes petab, leiab alati, keda petta. Ühest äsjasest näitest ei tahaks ma küll vaikides mööda minna. Aleksander VI ei teinud eales muud, ega mõelnud iial muule, kui inimeste petmisele ja leidis alati mõne käsualuse, kelle peal seda teha. Pole eales elanud inimest, kes oleks olnud temast agaram teisi veenma, kinnitanud tugevamate vannetega mingi asja õigust ning ise sellest vähem kinni pidanud; ometigi läksid tema pettused alati korda {ad votum}²⁴⁴, sest ta oli maailma selle küljega hästi tuttav.

6. Valitsejal pole niisiis vaja omada kõiki eelnimetatud häid omadusi tegelikkuses, kindlasti on tal aga tarvis näida neid omavat. Söandan isegi väita, et nende olemasolu ja pidev järgimine on kahjulik ja nende näiline olemasolu kasulik; nii et näida halastava, usaldusväärse, lahke, erapooletu ja jumalakartlikuna ning olla seda; kuid jääda vaimult selliseks, et vajadusel {mitte olla}²⁴⁵, suudaksid ja oskaksid sa muutuda vastupidiseks.

7. Tuleb aru saada sellest, et valitseja, iseäranis uus valitseja, ei saa järgida kõiki neid asju, mille eest inimesi peetakse heaks - on ta ju võimu säilitamiseks sageli sunnitud tegutsema {aususe}²⁴⁶, halastuse, inimlikkuse ja religiooni vastu. Sestap on vaja, et valitsejal oleks vaim, mis oleks valmis pöörduma vastavalt sellele, kuidas saatuse tuuled ja asjaolude muutumine talt seda nõuavad - võimalusel mitte eemaldudes heast, kuid tarvidusel osates siseneda halba, nagu eespool öeldud.

8. Valitsejal tuleb niisiis näidata üles suurt hoolt, et tema huulilt ei kostaks eales midagi, mis poleks eelnimetatud viiest omadusest pilgeni ning näida kuuljaile ja nägijaile läbinisti halastuse, {kohusetundlikkuse}²⁴⁷, lahkuse, erapooletuse ja religioossuse kehastusena. Ja pole tarvilikumat asja, mida tuleks näida omavat, kui just see viimane omadus. Inimesed langetavad üldiselt otsuseid rohkem silmade kui kätega, sest nägemiseni jõuab igaüks, äranägemiseni vähesed.²⁴⁸ Igaüks näeb, kellena sa paistad, vähesed saavad aru, kes sa tegelikult oled; ja need vähesed ei söanda end vastandada paljude arvamusele, kelle taga on neid kaitsva võimu majesteetlikkus.

9. Ja iga inimese, iseäranis valitsejate tegevuse puhul, mille jaoks pole kohut, kuhu kaevata, pööratakse tähelepanu tulemusele. Seega tegelgu valitseja võimu võitmise ja säilitamisega - vahendeid peetakse alati auväärseks ja neid ülistavad kõik; sest eks ole ju pööbel alati haaratud asja tulemusest ja sellest, mis välja paistab; ning maailmas pole muud kui pööbel; ja seal, kus paljudel on, millele tugineda, pole kohta vähestel.

10. Üks praegusaja valitseja, keda pole sobilik nimetada,²⁴⁹ ei jutlusta ealeski muust kui rahust ja aususest, {on aga ise mõlema suurim vaenlane}²⁵⁰; ning nii üks kui teine, oleks ta neid järginud, jätnuksid ta mitut puhku ilma {reputatsioonist või võimust}²⁵¹.