Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Et olen rääkinud eelmainitud omadustest tähtsamatest, siis teisi tahaksin käsitleda lühidalt nende ühiste kohtade all²⁵³, mida valitsejal tuleks silmas pidada - tükati oli sellest juttu eespool -, et hoiduda asjust, mis muudaksid ta vihatuks ja {põlatuks}²⁵⁴; ja kui iganes tal läheb korda seda vältida, on ta oma osa täitnud ning teistes alatustes²⁵⁵ ei satu ta mingile ohule.

2. Nagu ütlesin, muudab valitseja vihatuks eelkõige tema röövellik eluviis ning alamate vara ja naiste ülevõtmine - sellest tuleb tal hoiduda; ja ikka on nii, et kui inimühisustelt²⁵⁶ ei võeta nende vara ega au, elavad nad rahuldatutena edasi; ning valitsejal tuleb pista rinda vaid üksikute auahnusega, mida ta mitmel viisil ja hõlpsasti vaigistada saab.

3. Põlatuks muudab valitseja see, kui teda peetakse tujukaks, kergemeelseks, naiselikuks, araks ja kõhklevaks - sellest tuleb valitsejal hoiduda kui karist ja näidata üles leidlikkust, et tema tegudest tuntaks ära väärikust, vaprust, tõsidust ja kindlameelsust; mis puutub alamate omavahelistesse sekeldustesse, siis siin tuleb valitsejal nõuda, et tema sõna oleks seadus - ja ta peab hoidma endast säärast arvamust, et keegi ei mõtleks teda petta ega ninapidi vedada.

4. Valitsejast, kes kujundab endast sellise arvamuse, peetakse alati piisavalt lugu; ja on raske sepitseda vandenõu selle vastu, kellest peetakse lugu, teda on keeruline rünnata - kui vaid mõistetakse, et ta on tõesti tubli ja alamatest austatud. Eks pea ju valitsejal olema kaks hirmu, üks sisemine, alamatelt lähtuva, teine välimine, tugevatelt võõramaalastelt lähtuva ohu ees. Viimatinimetatu eest kaitstakse end korralike relvade ja heade sõpradega; ja alati, kui on olemas korralik sõjavägi, on olemas ka head sõbrad; ning kui just vandenõu pole siseolukorda segadust külvanud, jääb see ikka kindlaks ja püsivaks, kui välisolukord püsib muutumatuna²⁵⁷. Ja isegi selle muutudes peab valitseja - kui ta {on elanud ja korraldanud}²⁵⁸ oma valitsemise nii, nagu kirjeldasin ja kui ta ise hooletuks ei muutu - ikka vastu mis tahes rünnakule, nagu spartalane Nabiski, kellest kõnelesin eespool.

5. Mis puutub aga alamatesse - kui välisolukord jääks muutumatuks -, siis tuleb valitsejal karta, et nad vargsi tema vastu mõnd vandenõu ei sepitseks - selle eest on valitseja piisavalt kindlustatud, kui ta hoidub sattumast vaenu või põlguse alla ning hoolitseb selle eest, et kodanikud oleksid temaga rahul; nagu eespool pikemalt jutuks oli, tuleb valitsejal seda tingimata silmas pidada. Üheks tõhusamaks abinõuks, mis valitsejal vandenõusepitsuste vastu olla võiks, on mitte olla vihatud üldsuse poolt - loodab ju vandenõu sepitseja alati valitseja surmaga rahuldada kodanikke; usub ta aga sellest neile kahju tõusvat, ei jätku tal sellise sammu astumiseks julgust, sest vandenõulastele osaks langevad raskused on lõputud. Kogemusest näeme, et on olnud palju vandenõusid ja vähesed on lõppenud edukalt.

6. Ei saa ju vandeseltslane tegutseda üksinda ega saa leida kaaslasi muude hulgast, kui nende seast, keda ta usub olevat rahulolematud; ja kohe kui sa oma plaani ühele rahulolematule avaldad, annad sa talle materjali enda rahuldamiseks, sest sinu paljastamisest võib ta loota kõiksugu hüvesid; nii et selleks, et ta sulle ustavaks jääks - nähes ühest küljest sinu paljastamisest kindlat tulu ja mõistes teisest küljest vandenõu olevat ebakindla ja täis ohtusid - peab ta ilmtingimata olema kas sinu haruldane sõber või valitseja visa ja tulihingeline vaenlane.²⁵⁹

7. Väljendamaks asja kokkuvõtlikumalt ütlen, et vandenõulase poolel pole muud, kui hirm, kadedus ja pelg karistuse ees, valitseja poolel aga tema ameti majesteetlikkus, seadused ning sõprade ja valitsuse kaitsev turve; nii et kui kõigele sellele on lisatud rahva heatahtlikkus, siis on võimatu, et leiduks nii julge, kes sepitseks vandenõu. Sest kui tavaliselt tuleb vandenõulasel tunda hirmu enne pahateo kordasaatmist, siis sel juhul tuleb tal tunda hirmu ka hiljem, olles kogu rahva vaenualune, ega saa ta ka seetõttu loota mingilegi varjupaigale.

8. Sel teemal võiks tuua lõputult näiteid; mina tahan siiski rahulduda ühe, meie isade ajal juhtunuga. Praeguse messer Annibale vanaisa messer Annibale Bentivogli²⁶⁰, kes oli valitseja Bolognas, tapeti Canneschide poolt, kes sepitsesid tema vastu vandenõu, ega jäänud temast maha kedagi²⁶¹ peale rinnalapseeas messer Giovanni - kohe pärast säherdust mõrtsukatööd tõusis rahvas üles ja tappis kõik Canneschid. See oli tingitud kodanike poolehoiust, mis tollal Bentivoglide kojale kuulus, ja mis oli nii tugev, et kui Bolognasse ei jäänud Annibale surmaga kedagi, kes võinuks linna valitseda ja bolognalased said teada, et Firenzes elab üks Bentivoglidest sündinu, keda senini oli peetud sepa pojaks, siis läksid nad talle Firenzesse järele ning andsid linna valitsemise talle üle, ja tema valitses linna seni, kuni messer Giovanni jõudis valitsemiseks sobivasse ikka.

9. Ütlen niisiis järelduseks, et salasepitsustest tuleb valitsejal vähe hoolida siis, kui rahvas on tema vastu heatahtlik; kõige ja kõigi ees tuleb tal aga väriseda siis, kui rahvas on tema vastu vaenulik ja suhtub temasse põlgusega. Hästi korraldatud riigid ja targad valitsejad on näidanud üles suur hoolt, et mitte {võtta lootust nobiilidelt}²⁶² ning pakkuda rahuldust rahvale ja hoida neid rahuldatutena - eks ole see ju üheks tähtsamaks küsimuseks, mis valitsejal tuleb lahendada.

10. Üks meie päevade hästi korraldatud ja valitsetud kuningriikide seast on Prantsuse kuningriik, kust leitakse arvutult organiseeringuid²⁶³, millest sõltub kuninga vabadus ja julgeolek. Neist tähtsaim on parlament²⁶⁴ ja tema mõjuvõim: sest kuningriigi valitsemise korraldaja - kes oli teadlik võimumeeste auahnusest ja jultumusest ning arvas, et neile on tarvis suuraudu, mis juhiksid neid õiges suunas, ning oli teisest küljest teadlik hulkade hirmule rajatud vaenust nobiilide vastu ja soovis neid kaitsta - ei tahtnud, et nende küsimuste lahendamine oleks ainuüksi kuninga hool; ja seepärast, et võtta kuningalt see koorem - nii et ta saaks olla nobiilidega, soosides populaare²⁶⁵ ja populaaridega, soosides nobiile - asutaski ta vahekohtu, et oleks keegi, kes kuningat koormamata lööks nobiile ja toetaks nõrgemaid. Nimetatud korraldus ei saa olla parem ega arukam ega saa olla ka suuremat eeldust kuninga ja kuningriigi julgeolekuks. Sellest võib ammutada veel ühe tähelepaneku: valitsejal tuleb jätta ebameeldivate asjade ajamine teiste ja meeldivate asjade ajamine iseenda hooleks. Ütlen lõpetuseks veel kord, et valitsejal tuleb respekteerida nobiile, kuid ta ei tohi teha end kodanike vaenualuseks.

11. Leides mõne Rooma keisri elule ja surmale mõelnuna, et mõned neist elasid kogu aeg väärikalt ja näitasid üles suurt vaimuvahvust, kuid kaotasid ometigi võimu või tapeti vandenõu sepitsenud alamate poolt, võiks ehk paljudele tunduda, et tegemist on minu arvamusele vastupidiste näidetega.

12. Soovides sellistele väidetele vastu vaielda, vaatlen mõne keisri omadusi osutades nende huku põhjustele, mis ei erine minu poolt viidatuist; põimin osalt oma arutlusse ka muud tähelepanuväärset sellele, kes loeb toonaste aegade tegemistest. Tahan piirduda kõigi nende keisritega, kes tõusid võimule filosoof Marcusest kuni Maximinuseni²⁶⁶ - need olid Marcus, tema poeg Commodus, Pertinax, Julianus, Severus, tema poeg Antoninus Caracalla, Macrinus, Elagabalus, Alexander ja Maximinus.

13. Kõigepealt tuleb märkida, et kui teistel tuleb valitsejaametis rinda pista üksnes nobiilide auahnuse ja kodanike jultumusega, siis Rooma keisritel oli veel kolmas raskus: neil tuli taluda sõdurite julmust ja saamahimu. Nimetatud asjaolu oli sedavõrd ebamugav, et sai paljude keisrite huku põhjuseks, sest on keeruline olla ühtaegu meele järele nii sõduritele kui kodanikele: kodanikud tunnevad rõõmu rahulikust elust ja eelistavad seetõttu mõõdukaid valitsejaid; sõdurid ent armastavad sõjameheliku meelelaadiga, jõhkraid, julmi ja aplaid valitsejaid ning tahavad, et nad kõike seda kodanike peal ka rakendaksid - saamaks võimalust oma sissetuleku kahekordistamiseks ning oma saamahimu ja julmuse rahuldamiseks.

14. Nimetatud asjaolud põhjustasid alati nende keisrite huku, kellel polnud kas iseloomust või oskustest tulenevalt {nii tugevat}²⁶⁷ reputatsiooni, mis võimaldanuks neil hoida ohjes nii sõdureid kui kodanikke. Enamik keisritest - iseäranis uute inimestena valitsejaametini tõusnud - pöördus nimetatud kahest erinevast kalduvusest tulenevaid raskusi adudes rahuldama sõdureid, hoolides vähe kodanikele osaks langevast ülekohtust. Selline valik oli tarvilik, sest kui valitsejal ei õnnestu saavutada olukorda, kus teda keegi ei vihka, tuleb tal kõigepealt pingutada selle nimel, et pääseda kogu ühiskonna vaenu alt; ja kui ta seda ei suuda saavutada, tuleb tal kogu oma osavust mängu pannes püüda pääseda ühiskonna mõjukamate gruppide vaenu alt. Seepärast sidusidki uudsuse tõttu²⁶⁸ erakorralisi poolehoiuavaldusi vajavad keisrid end ennem²⁶⁹ sõdurite kui kodanikega; kummatigi osutus see konkreetsele valitsejale kasulikuks või mitte olenevalt tema oskusest säilitada reputatsiooni sõdurite hulgas.

15. Eelkirjeldatud asjaolud viisid selleni, et Marcus, Pertinax ja Alexander - kõik nad olid mõõduka eluviisiga, lahked ja sõbralikud, õigluse austajad ja julmuse vaenlased - lõpetasid süngelt, kõik peale Marcuse. Üksnes Marcus elas ja suri suures lugupidamises, sest tema tuli võimule iure hereditario²⁷⁰ ega võlgnenud selle eest tänu sõduritele ega kodanikele; saadetuna arvukatest väärtuslikest omadustest, mis muutsid ta austatuks ja lugupeetuks, hoidis ta hiljem surmatunnini ühtesid distsiplineerituna ja teisi nende piirides²⁷¹ ning polnud eales vihatud ega põlatud.

16. Pertinax²⁷² seevastu sai keisriks vastu sõdurite tahtmist, kes olid harjunud Commoduse all lodeva eluviisiga ega suutnud taluda seda õiglast ja korralikku elulaadi, mida Pertinax armees uuesti kehtestada tahtis; nii et olles tekitanud enda vastu vaenu, millele lisandus põlgus tema kõrge ea vastu, hukkus tema päris oma valitsusaja alguses.

17. Siinkohal tuleb märkida, et vaenu teenitakse välja nii heade kui halbade tegudega ja seetõttu on valitseja, nagu juba eespool nimetasin, oma võimu säilitada soovides sageli sunnitud mitte olema hea, sest kui on rikutud²⁷³ see osa ühiskonnast - kas kodanikud või sõdurid või nobiilid või kes iganes -, kellest sa arvad, et püsimajäämiseks on sul nende järele tarvidus, tuleb sul neile meele järele olemiseks järgida nende meelelaadi, ning sel juhul on head teod sulle kahjulikud.

18. Tuleme aga Alexandri juurde, kes oli nii hea ja õiglane, et kõigi teiste talle omistatud kiituste hulgas on ka see, et neljateistkümne aasta jooksul, mis ta võimu hoidis, ei hukatud tema poolt kedagi ilma kohtuotsuseta²⁷⁴; siiski, kuna teda peeti naiselikult pehmeloomuliseks, meheks, kes laseb end juhtida oma emal, sattus ta põlgusse, armee sepitses tema vastu vandenõu ja võttis talt elu.

19. Mõeldes nüüd vastukaaluks Commoduse, Severuse, Antoninus Caracalla ja Maximinuse²⁷⁵ omadustele, leiate, et nemad olid väga julmad ja röövimishimulised valitsejad, kes ei andnud sõdurite rahuldamiseks armu ühtki sorti vägivallale²⁷⁶, mille sooritamiseks kodanike vastu neile vaid avanes võimalus; ja kõigil neil olid sünged lõpud, välja arvatud Severusel, kelles oli nii palju vahvust ja võimekust, et sõdurite sõprust säilitades - ehkki rõhudes samal ajal kodanikke - suutis tema ühtesoodu õnnelikuna valitseda, kuna tema väljapaistvad omadused muutsid ta sõdurite ja kodanike silmis nii imetlusväärseks, et viimased jäid omamoodi juhmiks ja jahmunuks ning nood teised aupaklikuks ja rahulolevaks.

20. Et selle mehe ettevõtmised olid suursugused ja vastse valitseja kohta tähelepanuväärsed, tahan kirjeldada mõne sõnaga, kuivõrd hästi oskas tema kasutada ära rebase ja lõvi maski - nagu eespool nimetasin, on valitsejal tarvis nende loomust järele aimata.

21. Saanud teada keiser Julianuse otsusekindlusetusest²⁷⁷ sisendas Severus armeele, mille juhiks ta Stiavonias²⁷⁸ oli, et oleks hea minna Rooma, maksma kätte {pretoriaani sõdurite}²⁷⁹ poolt tapetud Pertinaxi surma eest. Selle värvi all,²⁸⁰ näitamata välja oma võimutaotlust, juhtis ta armee Rooma peale ja jõudis Itaaliasse enne, kui seal tema sammust teadagi saadi. Kui Severus oli Rooma jõudnud, valis senat hirmu tõttu ta keisriks ja hukkas Julianuse. Kirjeldatud alguse järel jäid Severuse teele, kes tahtis saada kogu maa käskijaks, kaks takistust: esimene Aasias, kus Aasia vägede juht Pescennius Niger oli lasknud ennast keisriks kuulutada; teine Läänes, kus oli Albinus, kes samuti püüdles võimule. Et Severus pidas ohtlikuks paljastada oma vaenulikkust korraga mõlemale otsustas ta rünnata Nigerit ja tüssata Albinust. Ta kirjutas viimasele, et tahab senati poolt keisriks valituna jagada temaga seda au²⁸¹, annab talle üle tseesari tiitli ning võtab ta senati otsusel endale kaasvalitsejaks - Albinus võttis kõike seda tõena. Ent pärast Nigeri alistamist ja hukkamist ning olukorra vaigistamist Idas naasis Severus Rooma ja kaebas senatile otsekui oleks Albinus temalt saadud hüvesid tühiseks pidades püüdnud salakavalalt teda tappa, mistõttu tal olevat tarvis minna ja karistada tema tänamatust. Seejärel suundus ta Prantsusmaale Albinust otsima ning võttis talt võimu ja elu.

22. Kes uurib niisiis Severuse tegevust üksikasjalikult, näeb, et ta oli väga raevukas lõvi ja väga kaval rebane, ja ta näeb, et Severus oli kõigi poolt kardetud ja lugu peetud ega olnud sõdurite poolt vihatud; ja selles, et ta suutis uue inimesena hoida enda käes säärast võimu pole midagi imestamisväärset, sest tema väljapaistev reputatsioon kaitses teda ikka ja alati selle vaenu eest, mida kodanikud tema röövimiste tõttu tema vastu võinuksid hakata tundma.

23. Aga ka Severuse poeg Antoninus väga väljapaistev {inimene}²⁸² ja temas oli {väga väljapaistvaid}²⁸³ külgi, mis muutsid ta kodanike silmis imetlusväärseks ja sõduritele meelepäraseks: ta oli vapper sõjamees ja väga vastupidav mis tahes pingutustele, igasugu peenemate toitude ja kõiksugu muude õrnuste põlgaja - see asjaolu muutis ta kogu armee poolt armastatuks; kummatigi oli tema metsikus ja julmus sedavõrd suur ja nii ennekuulmatu - oli ta ju pärast lõputuid üksikuid hukkamisi tapnud maha suure osa Rooma kodanikest ning kõik Aleksandria kodanikud - et ta muutus sõna tõsises mõttes vihatuks kogu maailmale; teda hakkasid kartma isegi need, kes teda ümbritsesid, nii et tema tapeti ühe tsentuurio poolt omaenese armee keskel.

24. Siinkohal tuleb märkida, et seesugust, vääramatu ja kaljukindla vaimu otsusele järgnevat surma pole valitsejal võimalik vältida, sest tema elu kallale võib kippuda igaüks, kes ei hooli suremisest; et aga selliseid inimesi tuleb ette väga harva, siis ei tarvitse valitseja neid eriti karta. Tal tuleb vaid hoiduda tõsist ülekohut tegemast kellelegi neist, kes teda teenivad ja tema riigi teenistuses olles teda ümbritsevad - nagu tegi seda Antoninus, kes tappis teotaval viisil eelnimetatud tsentuurio venna ja ähvardas teda ennast päevast päeva samasuguse saatusega, hoidis aga ometi teda ihukaitseväes edasi; see oli arulage otsus, samm vastu hukule, mis teda tabaski.

25. Aga tuleme Commoduse juurde kellel oli väga lihtne võimu hoida, sest Marcuse pojana omas ta seda iure hereditario; temale piisanuks üksnes isa jälgedes käimisest ning sõdurid ja kodanikud oleksid olnud rahul; julma ja loomaliku meelelaadiga inimesena ent pöördus tema lahutama sõdurite meelt - saamaks võimalust oma röövellikkuse rakendamiseks kodanike peal - ning andis armeele vabad käed kõlvatusteks ja häbematusteks; teisest küljest alandus ta oma väärikust ei millekski pidades sageli võitlema teatrites gladiaatoritega ja saatis korda muid äärmiselt põlastusväärseid, keiserliku ülevusega vähe kokkusobivaid asju, mis muutsid ta sõdurite silmis põlatuks. Et tema oli ühest küljest vihatud ja teisest põlatud, siis sepitseti tema vastu vandenõu võeti talt elu.

26. Jääb üle jutustada Maximinuse²⁸⁴ omadustest. Tema oli äärmiselt sõjakas meesterahvas; et sõdurid olid tüdinenud Alexandri lodevusest - temast oli juttu eespool -, siis tapsid nad tema ja valisid keisririigi etteotsa Maximinuse. Tema ei hoidnud seda kõrget ametikohta kaua, sest kaks asjaolu muutsid ta vihatuks ja põlatuks: esiteks oli ta põlastusväärset päritolu, sest oli karjatanud Traakias lambaid (see asjaolu oli kõikjal hästi teada ja madaldas kõigi silmis suuresti tema autoriteeti); teiseks oli ta kujundanud endast arvamuse kui väga julmast valitsejast, sest valitsemise alguses viivitas ta saabumisega Rooma, keiserliku residentsi valdusse ning saatis prefektide käe läbi korda arvukalt jõledusi ja metsikusi nii Roomas kui kõikjal mujalgi keisririigis. Nii et kui ta oli kogu maailma enda vastu üles ässitanud - põlgusega, mida tunti tema madala päritolu vastu, {ja vaenuga, mida tekitas hirm tema julmuse ees}²⁸⁵ - siis {tõusis esmalt üles}²⁸⁶ Aafrika ja hiljem senat koos kõigi roomlastega ning kogu Itaalia tegutses üksmeelselt tema vastu. Sellega ühinesid ka keisri sõdurid, kes olid Aquileiat piirates sattunud raskustesse linna vallutamisel ja olid aetud vihale keisri julmusest - tunnistades keisrile siginenud arvukaid vaenlasi kartsid nad teda vähem ja võtsid talt elu.

27. Ma ei taha arutleda Elagabalusest, Macrinusest ega ka mitte Julianusest²⁸⁷, kes läbinisti põlastusväärsetena leidsid kiiresti oma lõpu; tulen ent eelnenud arutlusest tuleneva järelduse juurde. Ütlen, et meie aja valitsejad puutuvad võimul olles märksa vähem kokku raskusega, mis tuleneb vajadusest olla ülemääraselt meele järgi sõduritele: ehkki neil tuleb ilmutada sõdurite suhtes teatud ettevaatlikkust, lahenduvad nendega seotud küsimused siiski kiiresti, sest ühelgi meie aja valitsejal pole sõjaväge, mis oleks nagu Rooma keisririigi armee ühtaegu kinnistunud nii provintsi valitsemises kui hooldamises. Ja kui tollal tuli pakkuda rahuldust rohkem sõduritele kui kodanikele, siis oli see niiviisi sellepärast, et sõdurid olid suutelised enamaks kui kodanikud; praegu tuleb kõigil valitsejatel peale Türklase ja Sultani²⁸⁸ rahuldada rohkem kodanikke kui sõdureid, sest kodanikud on suutelised enamaks kui sõdurid.

28. Jätsin teiste hulgast välja Türklase, kes hoiab enda ümber pidevalt kahtteist tuhandet jalaväelast ja viitteist tuhandet ratsaväelast, kellest sõltub tema kuningriigi julgeolek ja tugevus; temal tuleb kõiki teisi muresid tagaplaanile jättes hoida sõdureid enda vastu sõbralikena; samamoodi on asjalood ka täielikult sõdurite võimu all olevas Sultani kuningriigis: ka sellel valitsejal tuleb kodanikke arvestamata hoida sõdureid enda vastu sõbralikena.

29. Pange siinkohal tähele, et Sultani riik erineb kõigist teistest ainuvalitsuslikest riikidest, sest sarnaneb kristlikule pontifikaadile, mida ei saa nimetada pärilikuks ega vastseks riigiks, sest et valitseja surmaga ei jää pärijaiks ja isandaiks tema pojad, vaid valitsejaks saab see, kes valitakse ametisse selleks volitatud isikute poolt. Et see korraldus on põline, siis ei saa sellist riiki nimetada vastseks, sest seal pole ühtki neist raskustest, mis on olemas uutes - kuigi valitseja ise on uus, on tema valitsemist sätestavad seadused põlised ning seatud teda vastu võtma nii, nagu oleks ta pärilik käskija.

30. Tuleme aga oma teema juurde tagasi. Ütlen, et kes iganes eelneva arutluse üle järele mõtleb, näeb, et ülalnimetatud keisrite huku põhjuseks oli kas põlgus või vaen, ja saab aru ka sellest, millest tulenes, et kui osa neist käitus ühtmoodi ja teised neile vastupidiselt - ükskõik siis kes neist -, siis ühed neist saavutasid edu, teised mitte. Eks olnud ju Pertinaxile ja Alexandrile vastsete valitsejatena sobimatu ja hukatuslik püüda jäljendada Marcust, kes oli ametis iure hereditario; samamoodi oli Caracallale, Commodusele ja Maximinusele ohtlik aimata järele Severust, sest neil polnud säärast tublidust, millest piisanuks Severuse jälgedes käimiseks.

31. Seepärast ei saa vastne valitseja oma uues ametis jäljendada Marcuse ettevõtmisi ega ole tal ka tingimata tarvis {jäljendada}²⁸⁹ Severuse omi; viimaselt aga tuleb tal võtta eeskujuks need küljed, mis on vajalikud võimule alusmüüri rajamiseks, ning Marcuselt see, mis on sobilik ja auväärne juba kindlustunud ja püsiva võimu säilitamiseks.