Kakskeelne väljaanne	Edizione bilingue
Eesti/itaalia keeles		In estone/italiano

1. Võimu turvaliseks hoidmiseks on mõni valitseja võtnud alamatelt relvad; mõni teine on hoidnud allaheidetud maid jaotatutena²⁹¹; mõni on hoidnud ülal vaenu enda vastu; mõni teine jällegi on pöördunud võitma enda poole neid, kes tundusid kahtlasena valitsemise alguses; mõni on püstitanud kindlusi, mõni on neid purustanud ja maatasa teinud. Ja ehkki kõigi nende asjade kohta ei saa esitada ühest ja selgepiirilist otsustust - kui just ei minda nende riikide iseärasuste juurde, kus mõni selline otsus tuleks vastu võtta - kõnelen siiski ka neist asjust, nii üldistavalt, nagu aines seda võimaldab.

2. Pole niisiis kunagi juhtunud, et vastne valitseja oleks võtnud oma alamatelt relvad; vastupidi, kui ta on leidnud nad eest relvituna, on ta nad alati relvastanud, sest eks muutu ju relvastudes need relvad sinu omaks, need, keda sa kahtlustasid, muutuvad usaldusväärseks, need, kes olid usaldusväärsed, jäävad selleks ning {muutuvad alamaist su poolehoidjaiks}²⁹². Ja kui sinu armulikkust saavad tunda need, keda sa relvastad - ega kõiki alamaid olegi võimalik relvastada - võid sa tunda end turvalisemalt ka ülejäänutega; kogetud erinevus esiletõstmises muudab relvakandjaks saanud alamad sinu tänuvõlglaseks; nood teised annavad sulle andeks kuna arvavad, et suurem hüvitus peabki paratamatult osaks langema neile, kelle osaks langeb enam ohte ja rohkem kohustusi. Alamate relvitustamisega ent hakkad sa neid endast eemale tõukama ja näitad välja, et sa kahtlustad neid: kas argusest või usaldamatusest - mõlemad arvamused äratavad sinu vastu vaenu. Ja et sul pole võimalik jääda püsima relvitult, oled sa sunnitud otsima tuge palgasõjaväelt, mille väärtus on selline, nagu kirjeldatud eespool; ja kui palgavägi olekski hea, ei saaks ta olla nii hea, et kaitsta sind tugevate vaenlaste ja kahtlustäratavate alamate eest. Seepärast on vastne valitseja, kelle võimgi vastne, alati korraldanud sõjaväe; ja ajalooraamatutes on selliseid näiteid küllaga.

3. Kui aga valitseja allutab mõne vastse valduse, mis lisandub otsekui kehaliikmena tema põlisvaldusele, siis on tarvis see valdus relvitustada - relvad tuleb võtta kõigilt peale nende, kes {toetasid sind}²⁹³ maa vallutamisel; ajapikku ja võimalust mööda tuleb ka nemad muuta nõrgaks ja jõuetuks ning korraldada end selliselt, et kogu sinu riigi ainsad relvad oleksid nende sinu sõdurite käes, kes elasid sinu juures su põlisvalduses.

4. Meie esiisad ja need, keda peeti targaks, tavatsesid kinnitada, et Pistoiat on tarvis hoida parteide²⁹⁴ ning Pisat kindluste abil ja õhutasid seepärast mõnes võimualuses linnas lahkhelisid - et oleks hõlpsam neid enda valduses hoida. Ajal, mil Itaalia oli teatud kindlal viisil tasakaalustatud²⁹⁵ oli see arvatavasti hästi tehtud, kuid ma ei usu, et seda võiks pakkuda juhiseks praegu, sest ma ei usu, et lahkhelidest võiks eales midagi head sündida; vastupidi: on paratamatu, et vaenlase lähenedes jäädakse lahkhelidest lõhestatud linnadest kiiresti ilma, sest nõrgem pool ühineb alati välisjõududega ja too teine ei suuda neile vastu seista.

5. Veneetslased hoolitsesid võimualustes linnades gvelfide ja gibelliinide rühmituste püsimise eest²⁹⁶ - usun et ajendatuna just eelkirjeldatud kaalutlustest - ja ehkki nad ei lasknud neil kunagi vereni minna, kandsid nad ometi hoolt nendevaheliste lahkhelide püsimise eest - et omavahelistest ebakõladest hõivatud linlased {ei ühineks}²⁹⁷ nende endi vastu. Ent nagu näha võis, polnud neil hiljem sellest kasu, sest pärast lüüasaamist Vail´ all kogus üks pooltest kiiresti julgust ja võttis neilt kogu võimu.

6. Järelikult räägib selline tegutsemisviis selget keelt valitseja nõrkusest, sest tugevas riigis ei lasta säärastel lahkhelidel ealeski tekkida - eks ole neist kasu ainult rahuajal, kui nende abil saab alamatega hõlpsamini toime tulla, sõjaaja lähenedes ent ilmutab selline korraldus oma ekslikkust.

7. Kahtlemata muutuvad valitsejad suureks ja imetlusväärseks siis, kui nad ületavad neile korraldatud raskused ja vastuseisu; ja seepärast paneb saatus - iseäranis siis, kui ta tahab ülendada vastset valitsejat, kellel on suurem vajadus reputatsiooni saavutamise järele kui pärilikul - valitseja sündima vaenlastest ja tõukab teda astuma sõjakäikudele nende vastu, et tal oleks eeldus neist jagu saada ja tõusta kõrgemale mööda redelit, mis vaenlased talle on ulatanud. Sestap arvavad paljud, et targal valitsejal tuleb võimaluse korral turgutada kavalalt teatud vaenulikkust enda vastu, et selle mahasurumisele järgneks tema veelgi suurem hiilgus ja au.

8. Enam ustavust ja kasu on valitsejad, iseäranis uued, leidnud neist inimestest, kes tundusid valitsemise alguses kahtlastena, kui noist, kes olid usaldusisikud²⁹⁸ juba alguses. Siena valitseja Pandolfo Petrucci²⁹⁹ valitses oma riiki rohkem nende abil, kes tundusid talle alguses kahtlastena, kui nonde teiste abil. Siiski ei saa sel teemal kõnelda üldistavalt, sest asjaolud muutuvad sõltuvalt alusest³⁰⁰. Ütlen vaid seda, et valitseja saab alati väga lihtsalt võita enda poole neid inimesi, kes olid valitsemise alguses vaenlased ja on seda sorti³⁰¹, et vajavad püsimajäämiseks toetust; ja nad on seda enam sunnitud valitsejat ustavalt teenima, mida enam nad aduvad vajadust kustutada tegudega see vaenulik arvamus, mis valitsejal neist oli; ja nii saab valitseja neist alati rohkem kasu, kui neist, kes teda ülearu ükskõikselt teenides tema asjad unarusse jätavad.

9. Et teema seda nõuab, ei taha ma jätta heitmata mälupilku neile valitsejaile, kes on allutanud vastselt mingi valduse valitsusele lähedaste inimeste³⁰² toetusel ja kellel tuleb hoolikalt kaaluda, mis põhjus see oli, mis ajendas kaasaaitajaid teda toetama; ja kui põhjuseks pole loomulik poolehoid tema vastu, vaid üksnes rahulolematus endise valitsusega, siis nende poolehoidu saab valitsejalt säilitada suure vaeva ja ränga pingutuse hinnaga, sest on võimatu, et ta suudaks neile meele järele olla. Muistsete ja kaasaegsete näidete varal eelöeldu põhjuste üle sügavamalt järele mõeldes näeme, et valitsejal on olnud palju lihtsam võita nende inimeste sõprust, kes olid vaenlased sellepärast, et nad olid rahul eelmise valitsusega, kui nende toetust, kes said tema sõbraks ja aitasid tal vallutada maad seepärast, et nad polnud eelmise valitsusega rahul.

10. Turvalisemaks võimulpüsimiseks ja kindla varjupaiga soetamiseks ootamatu rünnaku puhuks on valitsejatel saanud harjumuseks püstitada kindlusi, mis on kui {ohjad ja}³⁰³ suurauad neile, kes kavatseksid tema vastu midagi ette võtta. Et see teguviis on kasutusel vanast ajast saadik, siis hindan seda kõrgelt minagi. Siiski nähti meie päevil messer Niccolò Vitellit võimu säilitamise nimel purustamas Citta di Castellos kaht kindlustust.³⁰⁴ Urbino hertsog Guido Ubaldo³⁰⁵ lõhkus pärast naasmist valdusse, kust ta Cesare Borgia poolt minema oli aetud, maatasa kõik provintsi kindlused ja arvas, et ilma nendeta on raskem valdusest taas ilma jääda. Samasuguseid meetmeid rakendasid Bolognasse naasnud Bentivoglid.³⁰⁶

11. Seega sõltub kindluste kasulikkus ajast ning asjaoludest, ja kui nad ühest küljest teevad sulle head, siis teisest küljest võivad nad sind hoopis kahjustada. Selle asja üle võib arutleda järgmiselt. Kindlusi tuleks püstitada sellel valitsejal, kes kardab rahvast rohkem kui võõramaalasi; kes aga kardab rohkem võõramaalasi kui rahvast, peaks kindluste püstitamise kõrvale jätma. Rohkem tüli kui mis tahes muust nende valduses asetleidnud segadusest on Sforzade kojale tõusnud ja tõuseb ka edaspidi Francesco Sforza poolt Milanosse püstitatud kastellist. Seepärast on parimaks kindluseks mitte olla rahva vaenualune, sest ehkki kindlused võivad sul olla, ei päästa nad sind siis, kui rahvas sind vihkab - pole ju kord juba relvad haaranud kodanikud eales tundnud puudust võõramaalastest, kes neile appi tõttaksid.

12. Meie päevil pole nähtud, et mõnel valitsejal oleks kindlustest kasu olnud, kui ehk vahest Forli krahvinnal³⁰⁷, kui suri tema kaasa krahv Girolamo: sai ta ju tänu kindlusele pakku kodanike rünnaku eest, oodata ära abi Milanost ja võtta valdus taas oma võimu alla; ning asjaolud olid tollal sellised, et võõramaalane ei saanud kodanikke abistada. Ent hiljem, kui teda ründas Cesare Borgia ja krahvinnale vaenulik rahvas leppis {võõramaalastega}³⁰⁸ salaja kokku, oli ka temal kindlusest vähe kasu. Seega pakkunuks nii esimesel kui teisel korral krahvinnale kindlusest kindlamat kaitset see, kui ta poleks olnud rahva vaenualune.

13. Kõike neid asju arvesse võttes kiidan niisiis seda, kes kindlusi rajab ning seda, kes neid ei raja; ja mõistan hukka kõik need, kes kindlustele lootma jäädes hoolivad vähe sellest, et on rahva vaenualused.

1. Miski ei muuda valitsejat nii kõrgelt hinnatuks, kui tema väljapaistvad vägiteod³¹⁰ ja tavatud eeskujud, mida ta ilmutab.

2. Meil on meie päevil praegune Hispaania kuningas {Fernando di Aragona.}³¹¹ Teda võib peaaegu et uueks valitsejaks nimetada, sest kunagisest nõrgast kuningast on ta muutunud kuulsuse ja ülevuse poolest esimeseks kuningaks kristlaste seas; tema tegudele mõeldes leiate, et kõik nad on olnud väga väljapaistvad ja mõned sootuks ebatavalised.

3. Oma kuningaksoleku aja alguses ründas ta Granadat ja see sõjakäik sai tema võimu alusmüüriks. Esiteks, ta tegi seda muretult, tundmata hirmu saada takistatud: kuningas hoidis Granada sõjakäiguga hõivatuna Kastiilia parunite meeli, kes mõtetega sõjas kinni olles ei plaanitsenud enam uuendusi; sedaviisi saavutas kuningas reputatsiooni ja võimu aadlike üle, ilma et nood sellest arugi oleks saanud; kiriku ja kodanike rahad võimaldasid tal kanda hoolt oma sõdurite eest ja rajada pikaleveninud sõja käigus alused omaenese sõjaväele, mis on hiljem toonud talle kuulsust ja au. Peale selle - et saada võimalust suuremate ettevõtmiste kallale asumiseks, rakendas kuningas ühtelugu religiooni ära kasutades vaga julmust, jälitades ja röövides oma kuningriigis marraneid³¹² - ei saa olla sellest {kahetsusväärsemat}³¹³ ja tavatumat eeskuju. Sama ettekäände taha varjudes ründas ta Aafrikat, korraldas sõjakäigu Itaaliasse ja tungis viimaks kallale Prantsusmaale; ja nii on ta lakkamatult {teostanud ja}³¹⁴ korraldanud suuri asju, mis on hoidnud alamate meeli pidevalt kõhkluses ja imetluses, kinni ettevõtmiste tulemuses. Ja kuninga aktsioonid on selliselt üks teisest välja kasvanud, et ta pole kunagi jätnud {nende vahel}³¹⁵ inimestele aega, et neil oleks olnud võimalik segamatult talle vastu teotseda.

4. Veel on valitsejale üpris kasulik ilmutada ebatavalisi eeskujusid ka sisemiste hoolte alal - sarnaselt neile, mida jutustatakse messer Bernabo da Milanost³¹⁶ - kui tal avaneb selleks soodne võimalus, tänu mõnele alamale, kes saadab tsiviilelus korda midagi erakordset, ükskõik kas head või halba; mis puutub väljapaistnud inimese ergutamisse või karistamisse, siis siin tuleks valitsejal leida mõni selline tegutsemisviis, mis pakuks piisavalt kõneainet ka teistele. Eelkõige tuleb valitsejal igas oma ettevõtmises püüda jätta endast muljet kui suursugusest ja väljapaistvate vaimuannetega inimesest.

5. Samuti peetakse valitsejast lugu siis, kui ta on tõeline sõber või tõeline vaenlane; see on siis, kui ta otsustavalt avaldab oma toetust kellegi poolt kellegi vastu. Selline otsus on alati erapooletuks jäämisest kasulikum, sest kui kaks sinu tugevat naabrit lähevad omavahel kokku, siis on nad kas seda sorti, et pärast ühe võitu tuleb sul võitjat karta või ei ole. Mõlemal juhul on sulle alati kasulikum avada oma kaardid ja pidada maha üks korralik võitlus; sest esimesel juhul - kui sa end ei ava - jääd sa alati võitja saagiks, võidetu rõõmuks ja rahulduseks, ning sul pole mõtet loota millestki ega kelleltki kaitset ega pagu. Ei taha ju võitja endale kahtlasi sõpru, kelle abile ei saa hädas kindel olla ja ka kaotaja ei võta sind vastu, sest sa ei tahtnud jagada, relv käes, tema saatust.

6. Antiochos³¹⁷ sisenes aitoollaste poolt kutsutuna Kreekasse, et ajada sealt välja roomlased. Ta saatis ahhaialaste, roomlaste sõprade juurde saadikud veenma neid erapooletuks jääma; teisalt keelitasid roomlased ahhaialasi haarama relvi nende toetuseks. Küsimus tuli otsustamisele ahhaialaste rahvakoosolekul, kus Antiochose saadik veenis ahhaialasi jääma erapooletuks, mille peale roomlaste saadik kostis: {quod autem isti dicunt non interponendi vos bello, nihil magis alienum rebus vestris est; sine gratia, sine dignitate, praemium victoris eritis}³¹⁸.
Ikka on nii, et erapooletust palub sult see, kes pole su sõber, sõber seevastu nõuab, et sa kuulutaksid oma toetust relvadega. Kõhklevad valitsejad jäävad oleviku ohtude vältimise nimel enamasti erapooletuks ja enamasti nad hukkuvad. Kui aga valitseja kuulutab julgelt oma toetust ühele pooltest ja kui see, kellega sa liitud, võidab - olgugi ta tugev ja jäägu sa tema meelevalda - on ta sinu tänuvõlglane ning teie sõprusleping jääb jõusse; ja inimesed pole kunagi nii ebaausad, et sedavõrd suurt tänamatust üles näidates sind kõrvale suruksid; pealegi pole võidud kunagi nii täielikud, et võitjal ei tuleks üles näidata teatud respekti, eriti selles osas, mis puutub õiglusse. Kui aga see, kellega sa liitud, kaotab, pakub ta sulle varju, ja aitab sind, kuni suudab, ning sa saad sa tema näol endale kaaslaseks inimese, kellele õnn võib taas naeratada.

7. Teisel juhul - kui need, kes omavahel võitlevad, on seda sorti, et sul ei tarvitse võitjast miskit karta - on sinu liitumine ühega neist veelgi suurema tarkuse ilminguks, sest sa saavutad teise poole purustamise selle abil, kes oleks pidanud teda hoopis päästma, kui ta oleks olnud tark; võidu korral jääb ta sinu meelevalda; ja pole mõeldav, et ta sinu abiga ei võida.

8. Siinkohal tuleb märkida, et valitseja peab alati hoiduma liitumast endast tugevamaga, et tungida kallale teistele, kui just vajadus teda selleks ei sunni, nagu eespool kirjeldatud, sest võidu korral jääd sa tema vangiks ja teiste meelevalda jäämisest peavad valitsejad iga hinna eest hoiduma. Veneetslased liitusid Prantsusmaaga Milano hertsogi vastu, kuigi võisid sellise liidu sõlmimisest hoiduda; tulemuseks oli nende hukk. Kui aga säärase liidu sõlmimisest pole võimalik hoiduda (nagu juhtus firenzelastega, kui paavst ja Hispaania läksid oma vägedega ründama Lombardiat³¹⁹), siis tuleb valitsejal eelkirjeldatud kaalutlustel siiski liituda. Ja ärgu ükski valitsus eales lootku, nagu oleks alati võimalik langetada ohutuid ja kindlaid otsuseid, vastupidi, tuleb arvestada sellega, et kõik vastuvõetavad otsused on kahtlased ja ebakindlad, sest asjad on kord juba niiviisi seatud, et kunagi ei lähe korda vältida üht ebameeldivust, langemata teise; ent arukus seisnebki oskuses tunda ära ebameeldivuste laadi ja võtta hüvena vastu see, mis on vähem halb.

9. Veel tuleb valitsejal näidata end väärtuslike omaduste soosijana, pakkudes kohtumispaika võimekatele inimestele³²⁰ ja osutades lugupidamist neile, kes on mingil alal väljapaistvad. Peale selle tuleb tal innustada ja julgustada linlasi võimalusega tegeleda segamatult oma tööde ja toimetustega - nii kaubanduses, põllumajanduses kui mis tahes muul inimtegevuse alal; nii et üks ei kardaks edendada oma valdusi, hirmust, et need võidakse talt ära võtta ja teine alustada kauplemist kartusest maksude ees; valitsejal tuleb hoopis seada valmis ergutused neile, kes tahavad kõike seda teha, ja preemiad igaühele, kes kavatseb mis tahes viisil edendada tema linna või valitsemist.

10. Lisaks eelöeldule tuleb valitsejal sobilikel aastaaegadel köita kodanike meeli pidustuste ja vaatemängudega. Et iga linn on jagatud tsunftideks ja triibusteks³²¹, peab valitseja võtma arvesse ka neid ühisusi, saama vahetevahel nendega kokku, ilmutades end südamlikkuse ja {heldemeelsuse}³²² eeskujuna, hoides siiski alati vääramatuna oma kõrge ametikoha majesteetlikkuse, sest see ei tohi eales ühestki asjast puududa.

1. Ministrite valik pole valitseja jaoks sugugi väikese tähtsusega; olenevalt valitseja arukusest osutuvad nad kas heaks või mitte. Esimene otsustus sinjoori mõistuse kohta tehakse vaadates inimesi, kes teda ümbritsevad, ja kui nood on sobilikud ja ustavad, võib ka valitsejat ennast alati targaks pidada, sest ta on osanud tunda ära sobivad inimesed ja hoida neid ustavana. On asi aga vastupidine, võib sinjoori kohta peaaegu alati langetada mitte just hea otsuse, sest just nimelt selle valikuga teeb ta esimese vea.

2. Ei leidunud inimest, kes teades messer Antonio da Venafro olevat Siena valitseja Pandolfo Petrucci³²⁴ ministri, poleks pidanud Pandolfot ennastki väga kogenud ja võimekaks meheks, sest et tema ministriks oli just see inimene. Ja kuna mõistusi on kolme liiki - üks taipab ise, teine {adub seda, mida taipavad teised}³²⁵, kolmas ei taipa ise ega mõista ka teisi; esimene on tõeliselt väljapaistev, teine lihtsalt väljapaistev, kolmas kasutu³²⁶ -, siis tuleb tahes-tahtmata nõustuda, et kui Pandolfo polnud oma vaimsete võimete poolest esimesel astmel, siis oli ta teisel; sest kui kellelgi jätkub taipu eristada head {või}³²⁷ halba teise sõnades ja tegudes - ehkki tal endal ideid poleks³²⁸ -, siis tunneb ta ministri head ja halvad teod ära ning kiidab esimesi ja parandab viimaseid; ning minister ei saa loota valitseja tüssamisele ja peab end korralikult üleval.

3. Mis puutub aga sellesse, kuidas valitseja saaks ministri sobilikkust ära tunda, siis selleks on olemas moodus, mis ei osutu eales ekslikuks: kui sa näed, et minister mõtleb rohkem endale kui sulle ja ajab kõiges taga omakasu, siis säärane inimene, kes end niiviisi ülal peab, ei saa kunagi olla hea minister ja sa ei saa eales teda usaldada; ei tohi ju inimene, kelle käes on kellegi valitsus eales mõelda endale, vaid peab {alati}³²⁹ mõtlema valitsejale ega tohi kunagi meeliskleda asjust, mis pole talle kohased. Teisalt tuleb ka valitsejal mõelda ministrile, et hoida teda korralikuna: tõsta teda esile, teha ta jõukaks, võtta endale tema ees kohustusi, jagada temaga rõõme ja muresid - {et minister näeks, et ta ei sa jääda püsima ilma valitsejata, et küllaldaselt au ja lugupidamist ei paneks teda soovima enamat, et küllaldane jõukus ei paneks teda ihaldama suuremat rikkust, et suur vastutus ei paneks teda kartma muudatusi.}³³⁰ Seega, kui ministrid {ja valitsejad}³³¹ peavad end ülal eelkirjeldatud viisil, võivad nad alati üksteist usaldada, kui teisiti, on tulemuseks emma-kumma häving.