Tõnis Mägi laulud

Intervjuud:
Mäx ja Chalice istuvad ühele pingile , Andres Keil, Postimees 02.09.2005
Tõnis Mägi jaoks pole muusika töö, millest puhata, Sabina Sägi, Pärnu Postimees 05.08.2005
Boheemlaslik Mägi, Simo Meinert, Nädal 02.02.2005
Tõnis Mägi: lõpetamata joonte alkeemia, Berk Vaher, Muusika 04.2004
Tõnis Mägi, muutunud mees, Elo Odres, Kroonika 25.02.2004
Mäksi isiklikud (p)ühendused, Aigi Viira, Villu Päärt, Postimees 18.10.02
Tõnis Mägi: Eestis on veel vaid kaks lauljat, kes staadionikontserdiga hakkama saaksid, Postimehe online-intervjuu 05.01.2000


Aed

Päike paistis ja aed oli haljas
nüüd on murtud, kõik metsik ja must
nüüd on kõle kõik juurteni paljas
paljas valu vaid ja ahistus

oli korras kõik siis tuli maru
murdis taimed ja tühjaks jäi aed
kallis naine te saage must aru
pole käes meie armude aeg

naine oodake oodake veidi
las ma rohitsen kõigepealt teed 
teie niikaua triikige kleidid
välja valige prossid ja keed

naine oodake oodake ainult 
puud las rohitsen lilledki seon
laotan laiali aasad ja vainud 
sääl siis teemegi teiega peo

rohkeid tõotusi sõnuda teile 
tõesti tahaksin 
aga ei saa

päike soojendas maailma eile 
täna maru on rüüstanud maa
on rüüstanud maa
maru on rüüstanud maa...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
harida muld 
aeg on harida muld...

päike paistis ja ilm oli ilus
tulvil lõhnasid ja rohelust
nüüd vaid vähesed taimed on elus
kõik on murtud ja metsik ja must

aias vohavad tühjus ja valu 
elu viinud on siit tulvaveed
kui te suudate oodake palun
kui ei suuda heh eks minge head teed
head teed...

südant kinkida pole mul südant
praegu vajab mu armastust muld
naine heh teil pole minuga vedand
aeg on üles harida muld
on harida muld 
aeg on harida muld
aeg, aeg on harida muld...





Aeg on lahkuda

Kõik on uus 
kuid siiski vanamoodi
Langeb täht
kui peatub viiv
Vanad sõbrad
tervitavad samamoodi - 
Viibe
kui rändlinnu tiib

Ava uks
ja astu üle läve
Kas kõik on uus
ja tundmatu?
Hinge roostes
krigin kajab öhe
Käes on
lahkumise tund

Aeg on lahkuda,
Kõik uksed avada
Tuulutada oma ruumid
Ehk ajaratta mõned tuurid
Siis meelde jäävad
Jäädavalt

Võõral käel
mu kirjutatud nimi
Veri vaikselt
tukslemas
Nii on äkki 
valmis saanud kiri
Mida raske 
on aduda

Kõik on uus
kuid siiski vanamoodi
Sajand uus,
kuid see ei loe
Vanad lõhnad
armsad ikka omamoodi
Su sülle vahel
peitu poen

Aeg on... lahkuda
Aeg on... kohtuda
Aeg on... loobuda
Aeg on... joobuda
Aeg on... rääkida
Aeg on... vaikida
Aeg on... lahkuda
Et saaks kord jälle kohtuda





Anna mulle andeks

Sõnast ainsast võib tulla riid 
kes meist seda küll ei teaks 
Kuid kas õige et alati 
pikka viha kandma peab? 

Anna mulle andeks ja küllap ka siis 
andeks sulle anda võin minagi 
Tülist tühjast kumbi meist kasu ei saa 
lepime siis kiirelt miks oodata.

Uhkelt mööda käid püstipäi 
sõnagi ei räägi sa 
Minul ammu kõik meelest läind 
vastu sulle naeratan.





Ballaad

Mu kannul kuulsus käib
ja õnn mind saadab truult.
Tean, ükskord ring saab täis
ning lehed puult viib tuul.

Käes aeg mil tuleb küsida,
et kas mu loodu müüt on vaid,
ja kas see jääb ka püsima,
kui maailm tundub liiga lai?

Mis on loodud enne meid,
kas ka pärast seda jääb?
Palju on neid miljardeid,
kellel jätkub kainet pääd?

Igas suunas, kus ma vaatan
ei paista ilma äärt
ning lootust, et näeks säält
kõike päält, mis on väärt...

Ballaad
on viis, mis ei vii kuhugi,
ent see on minu elulaad.

Nüüd mõtlen vaid: eks näis,
ning küsin kaugelt kuult,
kas keegi väita täis,
et raugeb laul mu suult?

Ballaad
on viis, mis ei vii kuhugi,
ent see on minu elulaad.
Kuid ei ta tõuseks vist suhugi,
kui mul ei oleks sünnimaad.

Ballaad
on viis, mis ei vii kuhugi,
ent see on sinu elulaad.
Kuid ei ta tõusekski suhugi,
kui sul ei oleks sünnimaad
ja keelt, mis kodust kaasa saad

Ballaad...





Igatsus

Su hingust toas veel tundagi ju võib
su pilk, su naer ja huuled
kõik reaalne näib, ruum saab valgust täis
ja käed, me käed on kokku põimund taas

Suur purpurleek lööb loitma äkki toa
siis kaob ja vaob me hinge
su huulte joon nii kiirelt tuksleb
soov - aeg veel viivuks peatu

Laul, see vana iidne laul
kord laulmata mul jäi
laul, armastuse laul
nüüd heliseda võib - sest laul ...
on sinust vaid,
mu soontes voolab armastuse vein - mu vein sa - 
las sama viis sul saadab kaugelt tervisi ka siis
kui taas su kõrval pole jälle mind

Sind kõikjal näen, kui viirastus on ees
su käed, su hääl ja juuksed
siin võõras toas on tühjaks joodud klaas
ja seintel varjud suured

Mu pulss nii kiirelt lööb
tundes sõrmede all su hõõguvat keha
ma näen su võbelevaid silmi
ja ma suudlen neid - mu neid





Jäljed

Kõik just nii ju ongi
muigad kibedalt
kõik on ikka vanamoodi
proovid ennast panna loodi
ja sa läed 
ja sa läed 
ja sa läed
kuni lõpuks näed
su ees on enda jäljed
iga päev

Kes otsib ei see leia
vaid siis kui komistab
oma aias pigem hulla
siis ehk leiad oma kulla
ja sa läed 
ja sa läed ...

Kõik just nii ju ongi
jah just nii ma tean
kõik on jälle omamoodi
anna sulle uue koodi
et sa teaks - ma läen - ma läen
kuni lõpuks näen
mu ees on enda jäljed 
iga päev





Kukub südamelt ära

Õhtu lööb päeval otsast kui käe
kuhukanti kukub ära, keegi veel ei näe
haarab, hoiab mu kõri peos
kord nagunii, nagunii, nagunii
aimad halba eos

Kesköö lööb õhtul õlgadelt pea
kuhukanti veereb ära, keegi veel ei tea
veereb, veereb kui verepiisk
tead nagunii, nagunii, nagunii:
ükskord langeb liisk

Su sõrmed, saatus, on pikad
kuid selle laulu mõned read
on sootuks lühemad kui peab
klaverikeeltel kord raksatab raev
kuhukanti kuulub täna,
seal ei kuiva kaev
Kuula, kuula, kuis karjatab rind
mu isamaa, isamaa, isamaa,
kui rebeneb su pind

Su sõrmed, saatus, on pikad
kuid selle laulu mõned read
on sootuks lühemad kui peab





Kaja

Kaja, on kui hingeõhk jääl
kaja, on hääl, ta on eksinud hääl
hääl üle aja
kaja, on kui peegelpilt helk
võib-olla
kaja, on helk, on kui kuukiire helk
helk läbi maja
on üks ainuke soov
et ma kajaga koos, koos 
võiksin kanduda, kanduda
korraks siit ära
aga viivuks vaid hääl
õhku rippuma jääb
ja siis kauguses tuhmub ta sära
on kui varjude mäng
võib-olla
kaja, on ränd, ta on hingede ränd
ränd, ränd üle, ränd üle raja
kaja, on kui tardunud viiv
kes teab võib-olla
kaja, on siin, ta on kusagil siin
kui teda on vaja
jah on üks ainuke soov
et ma kajaga koos, koos 
võiksin kanduda, kanduda
korraks siit ära
aga viivuks vaid hääl
õhku rippuma jääb

päev tõuseb veest
ja saab päikese valguseks
laul sünnib seest
ja saab asjade alguseks
mis saab kord siis
kui ta kaugele kaikudes
katkenud viis
kajab edasi se's vaikuses

kaja...





Koit

On jälle aeg selg sirgu lüüa 
ja heita endalt orjarüü, 
et loomishoos kõik loodu 
koos võiks sündida uuesti. 

On koit, kuninglik loit, 
valguse võit äratab maa. 
Prii on taevapiir, esimene kiir 
langemas on maale. 

Hõik - murrame kõik, 
et vabana saaks hingata taas. 
Näe - on murdunud jää 
ulatagem käed, ühendagem väed. 

Nõul, ühisel nõul, 
ühisel jõul, me suudame kõik. 
Ees on ainus tee, vabaduse tee 
teist ei olla saagi. 

Võim, valguse võim 
priiuse hõim, läheme koos 
huulil rõõmuhüüd 
Näe, on kaljust käe kätte saanud hiid. 

Usk edasi viib, taevane kiir 
saatmas on meid 
Nii - on võiduni jäänud veel üks samm 
lühike samm, samm 

Maa, isademaa, on püha see maa, 
mis vabaks nüüd saab 
Laul, me võidulaul, kõlama see jääb 
peagi vaba Eestit näed!





Las jääda ükski mets

Kuhu mõtled põgeneda hallist linnast?
Kuhu mõtled pühapuid veel tooma minna?
Kus veel muutub suhkruks vahtramahl sinu suus?

Kes küll teab, mis ojast käivad joomas hirved?
Kes veel kuulab linde, kui on laulmas kirved?
Kuuled, langeb laaste sinu endagi puust...

Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,
sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,
sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles.

Kuuseladvaristidel on lund ja vaikust,
õhus tundub karsket vahtramahla maiku,
äkki lõikub vaikusesse kiljudes saag...

Hoia nagu kodumaja metsanõlve,
hoia puutumatult nagu lapsepõlve,
hoia alles metsad, millest toetust saab maa.

Laas seisku ikka kui lapsepõlv sul meeles,
sääl kus kord hiiepuud saatsid sinu teele,
sääl ei või kõnelda karmis kirvekeeles.

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.

Las jääda ükski mets lindude jaoks alles,
las jääda ükski nurk nukruste jaoks alles,
las jääda ükski laas leidmiste jaoks alles.





Laul kadunud kodust

Võõrsile viisid, viisid sind 
elutee käänud, elutee käänud. 

Välja end arvasid, arvasid
omade seast, omade seast.

Kõigile võõraks, võõraks ja 
nimetuks jäänud, nimetuks jäänud.

Koduteed komberdad komberdad 
pimedast peast pimedast peast.

Näkku sind peksavad lepad ja pajud,
käharast kuusest on alles vaid känd.
Vaat sinna sa istud ja nüüd alles tajud, tajud sa,
et sõge on olnud su rünnak ja ränd.

Võõrsile viisid, viisid sind 
elutee käänud, elutee käänud.

Välja end arvasid, arvasid
omade seast, omade seast.

Näkku sind peksavad lepad ja pajud,
käharast kuusest on alles vaid känd.
Vaat sinna sa istud ja nüüd alles tajud, tajud sa,
et sõge on olnud su rünnak ja ränd.

Seda mis otsid ei olegi enam, polegi enam

Võssa on kasvanud, kasvanud
vaarisa krunt, vaarisa krunt.

Vaata nüüd ise, 
kuis edasi elad, edasi elad.

Väsinud teekäija, kodutu hunt. 
Kodutu hunt.





Laul pimedale muusikule

Ei näe ma päikest loojumas,
ei merelaineid rohekaid
ja kuldseid viljapäid 
ja pilvi taeva all ma ei näe

Vaid kuulen mere mühinat
ja muusikat, mis ühendab
mis nagu vaba lind,
lendab kõrgele üle maa
üle maa..

Ta tiibades on tuul, 
mis põletab,
käed ees nendele,
kes pole iial kuulnud muusikat,
nii vabalt uurib ta, 
tuulest juhitav on ta

On rõõm, kui seda kuulda saan,
on rõõm, kui teda kuulda saan

Ei ole valgust näinud ma,
ei tea, mis värvi on oranZ
vaid soojust tunda saan,
ja metsamühinat värviks pean

Ja tunnen rõõmu sellest muusikast,
mis inimestele teeb head
las lendab tulilind edasi,
nii vabalt uurib ta,
tuulest juhitav on ta

On rõõm, kui teda näha saan
on rõõm, kui teda näha saan

On rõõm, kui teda näha saan
Kord ma...





Laul verelilledest

Tuul on hoopis taltunud, 
männid vait.
Põlenud koorega oksa pealt,
langeb vaik, kiirgav päikesepisar,
kiirgav päikesepisar.

Nõnda nüüd nutab see paik,
nõnda nüüd nutab see paik,
nõnda nüüd nutab see paik...
Tuulest vilav küngas
viirastuks kui ees.
Kogu maa nagu muutuks
kõnelevaks teeks.
Metsa vaikus on sõnu täis, 
õhku nad kajama igaveseks jäid
oo iga maa sees tuhandete piin,
verelilledest pakitseb siin liiv...

Tuul on hoopis taltunud,
männid vait.
Põlenud koorega oksa pealt
langeb vaik, kiirgav päikesepisar, 
kiirgav päikesepisar

Nõnda nüüd nutab see paik,
nõnda nüüd nutab see paik,
nõnda nüüd nutab see paik...
Tuulest vilav küngas
viirastuks kui ees.
Kogu maa nagu muutuks
kõnelevaks teeks.
Metsa vaikus on sõnu täis, 
õhku nad kajama igaveseks jäid
oo iga maa sees tuhandete piin,
verelilledest pakitseb siin liiv...

Tuul on hoopis taltunud, 
männid vait.
Hei sina inimene,
kes siin käid, 
astu tasa,
mine langetatud päi





Laul Timmile

Päev on külm mu näol 
ja ma lähen siit
katab kinni tee 
horisondi triip
Õhtul vihma toob loojuv kuu
alla linna kus hämardub 
valgus soe
hüvasti poeg
Mul on aeg ja ma lähen siit
kuid me vahele salaniit 
siiski jääb
ta alles jääb

Tunne ära tuul - milles tulen taas
mille sosinais jään sind valvama
Läbi läikiva merevee - üle puude ja katuste
on üks silm - jälgimas sind
ja üks hääl läbi taevaste
unistuste ja unede
sulle siis sõnumi viib
Üks inglitiib 
ta katab ja kaitseb sind
kui seisma sa rännul ei jää
Ja tea et õnn võib lennata 
nagu lind
sinu eest 
kui lased ta käest

Võida ära kõik 
mida võita saad
selle kaudu väe endas avastad
Salasõnumeid kivi all
mõnel aknal või väraval
laeka sees - ootel veel
Elu on ainult karussell
siis võid sõita kui kõlab kell
Oled prii - jää hüvasti ...





Leib jahtub

Akna all must metsaäär. Akna peal koltub kuväär.
Mida on maailmas uut? Kiirus, vaid kiirus, ei muud.
Lapsed taas tulla ei saa - lühike aeg, pikk on maa.
Kummutil pildid reas, õlelill nende seas,
kuldjuuksed peas.

Valgel laual rätiku all palav leib.
Madal on uksepiit, lapsed on läinud siit.
Leib jahtub, oodates neid.
Kõrge taevas, madalad, suitsunud laed ...
Trepil on valget lund, puud on täis karget und.
Ootamist tiksumas aeg.

Aknad täis lillelist jääd: mis sa sealt vaatad või näed!
Tulema keegi kord peab, kui ta veel teed siia teab ...
Linnas on siledaid teid - on seal ka magusam leib?
Kuidas seal endaks saad? Juured on sul kesk maad,
memm ja su taat, memm ja su taat ...

Valgel laual rätiku all palav leib ...





Liivakell

Küünlaleek on kuum,
tahi hõõguv lõng
mahajäetud ruum,
ja hõng, hõng

Vana, kantud vööd,
mille salakoekirja
Koi ei söö,
ma loen ja loen

Äkki ongi siia
katketud mu saatus?
riiulit ma riivan
ja siis liivakell on maas

Helevalge liiv,
tuhmilt läikiv klaas,
vabakslastud viiv,
on taas, on taas

Elu kiskus kiiva, 
ja mu viimne lootus,
seegi jooksis liiva, 
sest õrn ajakulg on põrm

Kui haaran kahe käega, suudan
Ehk hoida hetkeks aega maas
Ent haaval veri liivas värvi muudab
Ning ühte hüübib kaos

Lombis, räästa all
Pesen paakund peod
Savitsinkjas hall
Kõik seob ja seob

Savilinna voolin,
Issand ise näeb, näeb
Miks sääljuures soovin
Et ehk mööda aeg tast läeb

Et mööda aeg tast läeb...





Maandumispäev/Taevalael

Tormist puretud purjed,
piksest räsitud raa,
saatjaks kajakate karjed,
lähedal on maa.

Viimaks paistabki kallas,
võõras rannapiir.
Millal merereis küll algas?
Ei tea keegi enam siin,
keegi enam siin.

Laevalael, laevalael,
laevalael ootan randumispäeva,
jälgin lainete ridu.
Taevalael, taevalael,
taevalael süttib miljoneid tähti,
milline neist on minu?

Võõral kaldal siis randun,
sadam tuledes.
Omas keeles vaikselt vannub
purjus meremees.
Kurat võtaks, mis pärast pean ringi seilama.
Jumal halastas ja sõnas
ja nüüd taevas purjetad, taevas purjetad.

Taevalael sütib miljoneid tähti.
Iga päev.
Iga päev.
Laevalael, laevalael,
ootad, ootad, ootad
oma maandumispäeva
ja veerid tähtedest ridu.
Oo vii mind, vii mind, vii mind, vii mind, vii mind, vii mind...




Make up

Make up, make up.
Make up, make up, 
veel üks soov
ja saabki viimaks valmis sinu suu.
Make up, make up, 
veel pisut pintslit
ja ongi ja ongi juba korras kulmukaar.

Otsin sind ma võõba alt
ja vaatan kaugelt, lähedalt.
Ei tea, kas lõhnad magusalt
või on see hoopis deodorant.

Make up, make up,
krohvi, krohvi end ja kohvi sisse lürbi.
Ahvi, ahvi, ahvi järgi kõiki teisi
ja hoia korras oma kallihinnalised ürbid.

Make up, make up,
ma loodan, et su soontes pea vere asemel vaid voolab kreem,
kuid vaata ette, sellest keemiast võib mõnel juhul tekkida ekseem.

Ma eile sain sult suudluse
ja täna jälle suudleme,
kuid rohkem mulle meeldis see,
su eilne huulepunane.

Make up, make up.

Make up, make up, 
miks alailma lähed sa küll segi kõigi teistega,
kes sinu pähe selle veidra linnupesa tegi.

Make up, make up, 
ja pisut kiiremini võiksid veidi siiski teha
ja riided võiksid veelgi rohkem paljastada keha.

Otsin sind ma võõba alt
ja vaatan kaugelt, lähedalt.
Ei tea, kas lõhnad magusalt
või on see hoopis deodorant.

Make up, make up,
ma palun sind, et sa ei puhkeks nutma vaid.
Meik talub kõike muud, kui pisaraid.

Make up, make up, make up, make up...





Olen valind tee

Olen laulnud kuni hommikune kiir kuldab toa
laual jäljed öisest pidusöögist ammu hangund road
võtan jälle oma pilli 
olen uueks rännuks valmis taas

sõita mitusada miili
ootab uus lava ees
sätin istuma end pingil 
püüan puhata sel teel
sest täna õhtul olen vaba 
täna õhtul laulan teie ees

siin ma läen 
olen valind tee
siin ma läen 
taas möödub päev
see on laul 
minu rännuteest
siin on laul, laulan teile

olen rännanud ju aastaid 
see on mu elu millest pean
oled hulkur 
mõni ütleb
mida sa mu elust tead
vahel väsinud ja läbi 
siiski uueks rännuks 
valmis taas


ma tänan oma saatust
et ta kinkind on mul teid
kui ei oleks kes mind kuulaks
ei rändaks mööda teid 
ega laulaks oma laule
oleks hoopis teine leib

siin ma läen 
olen valind tee
siin ma läen 
taas möödub päev
see on laul 
minu rännuteest
siin on laul, laulan teile

saalis lühtrid kustunud 
taas olen jälle teie ees
igaüks energiat 
kannab enda sees
tee kiirgus kõiki soojendab
sünnib muusika mis 
mul on sees

koju jõudes 
pärast pikka väsitavat teed
laulud mida laulsin teil 
tiirlevad mul sees 
süütan voodis viimse sigari
meenub mööda läinud päev

siin ma läen 
olen valind tee
siin ma läen 
taas möödub päev
see on laul 
minu rännuteest
siin on laul, laulan teile





Ongi kõik öeldud
 
Öelda võid mulle - 
head teed 
Kas kohtume veelgi - 
eks näe 
Ongi kõik öeldud - 
ma läen 
Tõstan vaid viipeks 
käe 
Sõuavad pilved - 
taevas kurgede lend 
Kas rännukihk sulgi sees on, 
vend? 
Aeg minna teele - 
meid ootamas lend 
Kas rännukihk sulgi sees on, 
vend? 
Öelda võin sulle - 
head ööd 
Kell juba päeva 
uut lööb 
Kas kohtume veelgi - 
eks näe 
Ongi kõik öeldud 
ma läen... 





Palve

Looja, hoia Maarjamaad
ja andesta meile me vead.
Looja, kaitse Eestimaad,
peod selleks palveks nüüd sean.

Looja, hoia hiiepuid,
sest ladvad neil längus on maas,
Looja, kaitse kodutuid,
kord nad ehk tulevad taas.

Kirjas on Aegade Raamatus,
õndsad on need, kes ei näe,
uskudes on see on saamatus,
kui keegi läeb.

Looja, hoia Maarjamaad,
Looja loodab, sest teab.
Milleks need ladvad on kaarjamad, 
peod, mille palveks ma sean...

Et Looja, hoiaks Maarjamaad





Põhjataevas

Mind varja vana põhjataevas,
nii kaua kuni kestab öö.
Ma magan suures raudses laevas,
käest pandud poolik elutöö.

Ei maga rahus ma,
vaid vaevas, vaevas.

Mind varja vaikne põhjataevas,
oh ära välke alla löö.
Kes ärkvel on, on niigi vaevas,
kes magavad on vangis laevas.
Välk liiga valgeks muudab öö.

Nii rahutu on niigi öö,
nii rahutu on niigi öö.

Mind varja, valva vagur taevas,
nii kaua kui mul on see öö.
Mind varja, valva vagur taevas,
nii kaua kui mul on see öö.
Mind varja, valva vagur taevas,
nii kaua kui mul on see öö...






Püha Elmo tuled

Kes korjas sõnad sinu suult 
koidutuul räsis pilvevaipa 
ma seisin, hammustades huult 
kus sa jäid - ma ei taipa

Ma sinu sünnimärke tean 
veresooni ja tedretäppe 
kas kõik nad siis unustama pean
sest ei saa sind ma kätte

Kui armastad, siis armasta
kuid olen pannud tähele
et virvatuli väreleb
ning eal ei lähene, ei eal

Jutt hõbe on, vaikimine kuld
laevamastil või kellatornis
kus märkad sa püha Elmo tuld
kodutee leiad siis tormis

:,: Kui armastad, siis armasta
kuid olen pannud tähele
et virvatuli väreleb
ning eal ei lähene, ei eal ta lähene :,:

Kui märkad püha Elmo tuld
siis kodutee ees seisab ju sul

Kui armastad, siis armasta
kuid jäägu meie vahele
et leek mis jääb sust järele
see eal ei jahene, ei eal ta jahene





Pühendus

Olen lootusest joobund,
illusioone endale loon
Su kiirtest punuksin pärja ma suure,
siis prooviks pähe -
vaat mis soovid mul on.

Oo saatus suurim, 
oled jõudu proovinud mul
Su teel, mis ohtlik, 
kuid siiski nii võrratu,
valisin raja,
kus seiklemas käin.

Oo arm, kas kuuled?
Oled saatus sinagi mul
Su veetlev pilk, 
vahel vallatult piidleb mind,
rahutuks tihti teeb hinge mul sees.

Mööduvad sekundid, 
mööduvad minutid, tunnid
Osutid tiirlevad, 
aeg aina kiiremalt kaob
Rohkem ja rohkem 
end kärmemalt kõndima sunnin,
Niikaua, kui kellal on aeg ümber saand.

Oo soovid suured,
mida aeg kaasa endaga toob
Oo anna andekus, 
ühele rikkus
ja teisele,
kolmandal lootus ja rõõm.

Oo sõbrad kuulge,
on teilegi see laul
Taas tahaks võtta selle vaasi
või klaasi, mis veini täis pilgeni,
rüübata mehine sõõm,
rüübata mehine sõõm...





Rahus

Vabana vaevast kui kevade lind
kesk ääretut merd ja ääretut taevast
avar ja kaugemeele on rind, mu rind

Valede varjude teel
tasa, nii tasa veel kohavad õhtused vood
laiali on lagedal alleel, alleel

Mahedal helinal raugevad, hääbuvad hood
videval vahusel veel
mahedal helinal raugevad, hääbuvad hood
videval vahusel veel

Vabana vaevast kui kevade lind
kesk ääretut merd ja ääretut taevast
avar ja kaugemeelne on rind

Täis imelist ilusat iha
kesk kullalist valkavat eha
ida pool särama, helkjas sininses taevas
tõusevad vähesed, üksikud tähed
tõusevad vähesed, üksikud tähed

One day I fly away





Romanss

Mähkuvad ämblikuvõrku 
koidu eel karged alleed. 
Üks nendest eemale põrkub, 
teine läeb oma teed. 

Saatus loeb sulle pasjanssi, 
kuid kui sa ta kaarte ei näe, 
siis vala valu romanssi 
ning ootama jää... 

Ahetab hommikuid kurbi, 
kõiksus on kõigest vaid viiv. 
Soo kohal koguneb kurgi, 
homme neid pole siin. 





Sa tule nüüd

Sa tule nüüd, 
käega kõigel löö,
mis sind kinni peab, 
hoiab sind kaugel.
Vaata, siin 
ongi paradiis,
millest oled sa
unistan'd kaua, näed nüüd!

Ei keegi meid saa segada,
sest kahekesi me;
vaid valge liiv ja männipuud
on peale meie siin.

Sa kuula vaid
mere vaikset viit,
laulab kaasa liiv,
naeratav päike
hüüab sind:
Tule, usu mind,
siin on õnnemaa
sellist ei leia mujalt!

Siis kahekesi käime me
ja keegi meid ei näe;
kui läbi lainte jookseme,
mul hoiad kinni käest.
Sa tule nüüd!

Kui käime koos
usu mind, vaid siin
õnne leiame,
sina ja mina
käime koos...
usu mind, vaid siin
õnne leiame
sina ja mina
käime koos... 





Sind otsides

Mul iga hommik kisub pilgu teele
ehk mõnda rada astub sinu jalg
ma olen näoli langend järveveele
kas virvetes ei viirastu su palg

Ent mööda teid ka siis ei tule keegi
kui kõu taob vikerkaari sildadeks
ning valelootustega vetepeeglid
ma peksin kividega kildudeks

Sind otsides ma metsaradu käinud
ning eksind mööda soid ja padusid
ma oravatelt pärind, kas ei näind nad
oo kuhu sa nii kauaks kadusid

Kuid käbikuningad kõik kurvaks saavad
sind kusagil nad pole kohanud
ja eitavalt on väristanud haavad
ning kuused nukralt vastu ohanud

Ma mesilase kombel vastu õisi
ka oma palet püüdsin paotada
ehk lille sees sa möödaminnes võisid
siin oma juuste lõhna kaotada

Kuid õied metsalõhnadest on triiki
kuldkarikad kõik nõretamas meest
seepärast kumalane tõstab piiki
ja kurjalt sumiseb: sa mine eest

Sind otsides
sind otsides... 





Surematus

Su sametkleidi pael libises veidi,
jalgu paitas soe septembrituul.
Sääl siis sa seisid,
mürkrohekas kleidis
ning silmis peegeldumas öine kuu.

Ei aeg, ei ruum,
ei reeglid muud,
ei suutnud vaos meid hoida.
Las jäädagi veidigi,
sel ööl me surematuks saime.

Jah, just selles samas toas
on meie kohtumine taas.
Ei aeg ei ruum,
ei reeglid muud,
ei suutnud vaos meid hoida.
Las jäädagi veidigi,
sel ööl me surematuks saime.





Tuhat aastat üksindust

Tuhat aastat on lõppenud
kevad, voolavad veed
kõik on nii nagu ammugi
või ehk on midagi veel

on see vaid tuul
mis sositab taevalael
palun ära ära mine - jää veel
sosistab mulle ta
ära palun ära mine - jää veel

aknad, uksed on avatud
justkui valguskiir näitaks teed
sajandi lõppu kodeeritud
on äkki mõni üllatus veel

on see vaid tuul,
mis sositab taevalael
palun ära ära mine - jää veel
sosistab mulle ta
palun ära ära mine - jää veel

tuhat aastat on lõppenud
vaid mõned kuud jäänud veel
tuhat aastat üksindust
või ehk on rohkemgi veel

ja see on tema
kes sosistab taevalael
ära palun ära mine - siin on su tee
sosistab mulle ta
palun ära ära mine - siin on su tee
sosistab mulle ta
palun ära ära mine - siin on su tee
sosistab mulle ta
palun ära ära mine
ära palun ära mine





Vana jõgi

Kõike head vilgas kodulinn 
jätma pean mõneks ajaks sind 
sest kuskil jälle on ootamas mind 
üks vana jõgi 
telgi kaldale kaasa toon 
purju end värskest õhust joon 
ja tunnen taas et on looduse kroon 
see vana jõgi. 

Vana jõgi vana jõgi 
kui pelgupaik sa minu jaoks 
vana jõgi vana jõgi 
mis teen küll siis kui sa üks kord kaod 
Vetepeeglis kasesalu väreluste värv 
käin paljapäi ja paljajalu puhkab pingul närv 
vana jõgi. 

Peatub siin tõtlik ajasamm 
puhkab vaid vana veski tamm 
on kulda väärt iga päikesegramm 
mis jõudu annab 
Telgi kaldale kaasa toon 
purju end värskest õhust joon 
ja mõttelend keset hämarat ööd 
mind pilvis kannab.





Veenus

Mäekõrgune on õnnetipp
ta juurde ei vii sirgeid teid.
Veel kõrgemal on säramas täht
ja Veenus nimeks tal.

Kas kuuled, oo neiu, kas kuuled?
Sa mu Veenus
sa mu tuli
sa minu arm.

Kristallselge on su pilk
ja hõbedane sinu hääl.
Kas puudutada võin, mu täht,
vaid korraks sind me kõrgel mäel?

Kas kuuled, oo neiu, kas kuuled?
Sa mu Veenus
sa mu tuli
sa minu arm.