MEEDIAKOMMENTAAR 7. VEEBRUAR

Tere kuulama taas meediakommentaari! Täna on mul rõõm alustada ühe meeldiva uudisega, mida eesti meedia pole veel jõudnud kajastada. See tuleb naaberriigist Soomest, kus eile hilisõhtul jagati Soome filmiauhindu Jussisid ja kus kaks aastaauhinda võitis ka eestlaste hea sõbra, soome filmirezhissööri Pirjo Honkasalo viimane meistriteos - täispikk dokumentaalfilm Melanhoolia kolm ruumi (Melancholian 3 huonetta), milles ta mõtiskleb selle üle, kuidas sünnivad Peterburi sõjakooli rüpes väikestest Vene poistest militaristid, kellest omakorda täiskasvanuna saavad Tðetseenia ja Inguððia laste verivaenlased. Kahjuks pole see film eesti meedias mingit vastukaja saanud, ehkki selle valmimises on oma kaalukas osa ka meie kaasmaalastel, rääkimata juba Honkasalo enda jätkuvaist tihedaist sidemetest Eestiga.

Viimatisel Veneetsia filmifestivalil eraldi esiletõstmist inimõiguste kaitsmise eest pälvinud dokumentaalteos tunnistati nüüd ka eelmise aasta Soome parimaks dokumentaalfilmiks ning tõelise erandina sai võistluses mängufilmidega ka parima originaalmuusika auhinna, mille võitis Sanna Salmenkallio. Jussit vastu võtma minnes tänas Sanna eraldi eesti kontratenorit Risto Joosti, kes kinkis sellele filmile või õieti peaingel Gabrielile, nagu ta ütles, oma lummava hääle. Olgu nimetatud, et filmi heliriba valmimisel on osalenud eestlastest ka Mart Otsa. Olgu lisatud, et Pirjo Honkasaloon teinud ka sellised Eestiga seotud tähelepanuväärsed filmid kui Tallinna Tuhkatriinu Tiiu Silvesest ja Mysterion väikesest õigeusu kloostrist Peipsi ääres.

Tänases meediakommentaaris ei pääse üle ega ümber Eurovisiooni lauluvõistluse Eesti lõppvoorust, kuid jätaksin laulude ja show hindamise seekord oma kolleegile Andri Maimetsale, kes Eurovisiooni karussellil ka füüsiliselt kaasa pöörleb. Minu jaoks oli sümpaatne see, et tänane Postimees ei pühendanud lauluvõistlusele esikülge, vaid on sinna tõstnud vastuolulise haridusreformi teema, mis lugejate jaoks kindlasti kümme korda olulisem.

Eesti Päevaleht on küll esiküljele pistnud pildi Eesti järjekordsest beibebändist, kuid suur pealkiri muretseb hoopis Eesti tõlkijate suurest töökoormusest tingitud vigade pärast eurotekstides. Oleks tõesti aeg ükskord reaalne elu ja mullitav meelelahutus teineteisest lahku viia. Hoolimata 40 tuhandest telefonihäälest, mille varjus võib peituda ehk vaid mõni tuhat tegelikku arvajat, ei tähenda Eurovisiooni lauluvõistlus sadadele tuhandetele eestlastele siiski palju rohkem kui langeva tähe välgatus taevas.

Laupäevaõhtune telesaade ise oli üsna korralikult tehtud ja mina tubase inimesena vaatasin seda enne uinumist suurema ärrituseta, osalt muidugi teades, et pean täna midagi selle kohta arvama. Nagu öeldud, laule ma hindama ei hakka, ühtki suurt isiklikku lemmikut nende hulgas polnud ning ka võitjalooga Euroopasse minnes tuleb see põhjalikult ümber teha, et mitte ennast Kiievi laval väga piinlikku seisu seada. See pole siiski kooliansamblite kokkutulek. Euroopa areenile minnes peame ju mõtlema mitte ainult Sven Lõhmuse isiklikule ambitsioonile ükskord läbi lüüa, vaid ka Eesti muusikakultuuri väärikale esindamisele. Praegune võiduteos on sellest aga valgusaastate kaugusel.

Oma lühikese kommentaari aga lõpetaksin hoopis kiitusega eesti ajakirjanikule, kes on üles näidanud kodanikujulgust mitte ainult Eesti Vabariigi kodanikuna, vaid juba ka Euroopa Liidu kodanikuna. Argo Ideoni analüüs eelmise nädala Eesti Ekspressis illegaalse suhkrukaubanduse teemal osutab, et meie kogenumad ajakirjanikud on valmis endalt maha rebima võltspatriotismi maski ning paljastama ka Eesti inimeste sooritatud tehinguid ja mahhinatsioone, mis meie riigist ja eetikast väljapoole just kõige paremat muljet ei jäta. Ent tähtis pole mulje, vaid tõde. Ajakirjanduse roll igal maal ja igas riigis on tõusta kõrgemale omakasupüüdlikest grupi- ja isikuhuvidest, nimetatagu neid või kellegi valevaga demagoogia varjus siis ka riiklikeks huvideks. Parem oma häbi üles tunnistada, kui seda endaga kaasas kanda ja viimase võimaluseni varjata püüda.

Kuulmiseni!