MEEDIAKOMMENTAAR 10. JAANUAR

Tere tormise päeva järel, mis ei paisanud segi mitte ainult suure osa eestlaste elu, vaid lõi ühtlasi üsna selgeks pildi meediamaastikul. Saime teada, kes hoolivad oma kuulajaist ja vaatajaist ning kes enamvähem vilistab sellele, missugustes oludes üks tavaline eestlane elab.

Et torm on tulemas, teati Läänemere ääres juba reedel. Taani ja teised Põhjamaad ennustasid sajandi tormi, Inglismaal oli see reede õhtuks juba sisuliselt alanud. Paraku ei reageerinud sellele ei meie ilmateenistus ega ka enamik meediavahendeist. Laupäevases Rahvateenrite saates võtsime selle jutuks, kuid õhtustes teleuudistes jäi tormioht ikka veel enamvähem ilmateadete osaks.

Laupäevane edu Otepää suusarajal, kus ometi juba siis võisteldi laussajus, ei äratanud ka telekanaleid valmistuma kohalikuks tsunamiks. Selle asemel kinnitati veel pühapäeva hommikulgi ETV-s, et kohe-kohe algavad ülekanded Otepää sprindivõistluselt. Sellal sumpas juba suurem enamik eestlasi põlvekõrguses vees, terved linnaosad, sanatooriumid ja muud asutused olid muust maailmast ära lõigatud, rääkimata Lääne-Eesti väikesaartest, millega normaalne ühendus puudub praeguseni.

Tegelikult tõi tormimöllu kogu tõsiduse lihtsa eestlase teadvusse alles Tiit Karuks, kes valmistus Vikerraadios samuti kui kolleegid televisioonist vahendama suusatamist Otepäält, kuid niiöelda ärkas neist mitu tundi varem ja võttis eesti meedia juhtimise ohjad enda kätte. Uudistetoimetuse ja mõne kolleegi kiiduväärt toel anti eetrisse 8tunnine programm, mis meenutas meile Eesti Raadio hiilgeaegu laulva revolutsiooni keerises ja sovjetimeelsete pealetungi ootuses. Torm ja kriitiline olukord oli see, mis näitas Eesti Raadio, Vikerraadio ja avalikõigusliku raadioringhäälingu tõelist sisu.

Tuleb tunnustada ka ETV mobiliseerumist, mis võttis küll mõnevõrra enam aega ega tootnud ligilähedaseltki sama säravat tulemust kui Vikerraadios ja raadiouudistes eetrisse läinud programm, kui oli siiski parem kui kommertskanalite seebipilved ja vanad Hollywoodi menukid.

Jälle tuli välja seesama häda, millele minagi selles kommentaaris olen korduvalt vihjanud. Kui Eestis juhtub mis tahes katastroof nädalavahetusel, siis esimene asi, mis tehke, lülitage sisse Vikerraadio ja alles siis helistage näiteks hädaabitelefonile. Ärge lootke ajalehtedele, sest ükski neist pole muutunud euroopalikuks ega ilmu 7 päeva nädalas, ärge lootke telekanaleile, sest neid huvitavad vaid väljamõeldud reality show-d, mitte aga eesti inimeste tegelikkus ka kõige kriitilisemates olukordades.

Ja eriti küüniline nädalavahetuse Eesti sündmuste taustal on see, kuidas paljud lehe- ja teletoimetused on pea kaks nädalat pärast Ida-Aasia katastroofi, kui muu maailma meedia on siirdunud muudele teemadele, on saatnud sinna kohale oma reporterid ja võttemeeskonnad, mis oleksid võinud teha eile ära suure osa sellest tööst, millega pidi nüüd üksi hakkama saama Eesti Raadio. Tunnustus kolleegidele, et nad tulid sellega toime. Kogu muu eesti meedia molutamisest hoolimata!