Tere taas kuulama siinkõneleja subjektiivseid mõtteid meie meediast. Õieti tahaksin täna esile tõsta ja lugema kutsuda üht vägagi huvipakkuvat meediakommentaari, mis ilmus laupäevases SL Õhtulehes, Eesti parimaks tunnistatud suhtekorraldaja Riina Vändre kirjutist "Kõikvõimas meediarelv", milles ta arutleb meie ajakirjanduse tänase sisu ja kvaliteedi üle. Ta toetab ajakirjaniku õigust jääda subjektiivseks, mis on eelduseks, et ta üldse võib ühiskonnas suuri asju korda saata. Teisalt annab see aga õigus ajakirjaniku käsutusse võimsa relva, mis eeldab siiski ka suurt missioonitunnet selle kasutamisel, valmisolekut olla ühiskonna häirekell, mitte segaduste tekitaja.

Tsiteeriksin teile paari lõiku tema kirjutisest, mille teeb huvitavaks just kirjutise naabrus samas ajalehenumbris avaldatud ülimalt problemaatilise looga "Mis salakorteris tegelikult toimus?" ehk järjega neljapäevasele loole nn Tootside afäärist.

Niisiis Riina Vändre kirjutab: "Keskmisest inimesest informeeritumatena on (ajakirjanikel) ka kohustus teavitada teisi olulistest arengutest. Vastasel juhul süveneks harjumus ajada näiteks poliitilistes ja ärilistes sfäärides asju saladuskatte all ning seetõttu tihtilugu ka ebaõiglaselt kellegi arvel.

Ajakirjanike ja ühiskonna vahel on sümbioos. Nagu ajakirjanikud mõjutavad oma lugudega inimeste käitumist, saavad inimesed mõjutada ka ajakirjanike lugude teemavalikut ja vaatenurki.

Iga rahvas väärib oma juhte. Ju me väärime ka just sellist meediat. Ajakirjanik jääb kirjutama sellest, mis müüb ja inimesi huvitab, olgu see siis veri ja pisarad või pettus ja vale. Kuigi ajakirjanik on ühiskonnas erilise staatusega, sest temast oleneb palju, on ta samal ajal ka tavaline palgatöötaja. Ajakirjanik lähtub oma südametunnistusest ja tõekspidamistest ning tavaliselt seistakse nõrgema poolt." Tsitaadi lõpp.

Teatavasti oli eelmise nädala vaadatuimas telesaates "Pealtnägija" lõik, milles avati uuest rakursist kõmuajakirjanduses tänavu talvel palju käsitletud nn Tootside lugu. Olen minagi varem sellest oma meediakommentaaris rääkinud, püüdes inimesi seada ennast Jaan Tootsi olukorda. Kas ikka tema jälgis Kati Tootsi eraelu või hoopis teda jälgiti, ja ta püüdis omakorda kindlaks teha, kes jälgib ja miks? Seda küsimust pole seni nagu esitatudki!

Mihkel Kärmase mikrofoni ees kõnelesid selle loo peategelased, vähemasti ametliku versiooni järgi peategelased - endine politseitöötaja Kati Toots ja Venemaaga aktiivselt suhtlev suurärimees Jaan Toots. Kaamerate ees esinesid nad vähemasti pealtnäha ausalt ja avameelselt, rääkides loost nii, nagu nemad seda kogesid ja sellest olid aru saanud. Ülevaade sellest jõudis ka neljapäevasesse SL Õhtulehte. Jättes kõrvale Tootside süü või süütuse, sisaldasid nii saatelõik kui lehekirjutis küllaltki tõsiseid küsimusi kaitsepolitsei tegevuse motiveerituse ja eetilisuse kohta. Kindlasti ootasime neile kompetentsete organite viivitamatut vastust või kommentaari.

Laupäeval see järgneski, küll mitte uurimist teostanud kaitsepolitsei, vaid prokurör Endla Ülviste ütluste kaudu, Õhtulehe ajakirjaniku Jaan Väljaotsa vahendusel. Kahjuks jällegi mõneti nihestatult, põhimõttel kõnelgem pigem aiaaugust, mitte aiast. Telesaates esitatud kahtlustustele neiu jälgimise seotusest tema endise politseinikust meessõbra kiivusega aga ei püütudki vastata. Ei leidnud sealt põhjendust ka sellele, milleks taoline kriminaalasi üldse käivitati, kui prokurör ise tõdeb, "et avalik huvi (mida antud juhul polnud) tähistab seaduse mõistes riigi huvi ja seda ei saa segi ajada avalikkuse huvi ega uudishimuga."

Kummaga siis ikkagi antud juhul oli rohkem tegemist? Ja mis võis olla riigi huvi? Kas paljastada armukadeda mehe haiglasevõitu kire jälgida oma voodikaaslase eraelu, milleks kasutati väidetavalt ebaseaduslikke jälgimistoiminguid, või siiski mingi olulisem uurimine, millele ka SL Õhtulehe kirjutisele lisatud politseikommentaaris viidatakse!? Ja mis, nagu vihjetest järeldada võib, Tootside eraelu uurimise laia avalikustamisega võib kogunisti ohtu sattuda. Ja lõpuks, mille eest siis Jaan Toots ikkagi maksis, et see talle ebameeldiv lugu lõpetada, aga nüüd võtab selle ise uuesti üles!? Ei oleks nagu mingit loogikat. Kas tõesti võib suurärimees toimida nii lapsikult!?

Ma ei tea vastuseid, küsimusi tekib seda enam, mida rohkem sellest loost väidetavalt avameelselt räägitakse ja kirjutatakse. Ei meeldi mulle aga see rünnak, mis sai osaks "Pealtnägija" ajakirjanikele, olgu siis juba mainitud laupäevases SL Õhtulehes, rääkimata interneti kommentaaridest, mille kirjutajate motivatsioon jääb mulle täiesti arusaamatuks.

Miks võtta a priori ära õigus nõrgemalt osapoolelt ennast kaitsta? Kui just keegi ei kaitse samavõrd kiivalt mitte tõde, vaid oma mundriau! Meenutades Riina Vändre öeldut: "Ajakirjanik lähtub oma südametunnistusest ja tõekspidamistest ning tavaliselt seistakse nõrgema poolt." Tahaksin uskuda, et "Pealtnägija" tegijad toimisid seekord just sellest põhimõttest lähtudes. Igatahes eelmainitud kahe publikatsiooni naabrus SL Õhtulehes sünnitas minus kummalisi ja kiuslikke assotsiatsioone, mis jäävad veel kauaks kummitama.

Kuulmiseni!