MEEDIAKOMMENTAAR 11. OKTOOBER

Tere jälle mõtisklema selle maailma üle, mille meie silme ette maalib meedia. Püüdkem analüüsida, millest peale oma igapäevaste argimurede me veel mõtleme, mida arutame lähedaste ja töökaaslastega, sõprade ja sõbrannadega. Eks ikka neist teemadest, mida meediavahendid meie silme ette on tõstnud, millest on kujundatud agenda. Maailm on täis sündmusi ja uudiseid, kuid igas kultuurilises mikrokosmoses kujundab tsükliliselt kõneainet siiski just see agenda, mis meediavahendite valikute ja eelistuste kaudu on sellesse positsiooni parajasti tõstetud.

Omakorda meediamaailma sees on agenda kujundajateks riigiti ja ühiskonniti valdavalt eri meediavahendid. Kui Ameerikas on peaaegu jagamatu võim agenda kujundamisel televisioonil, mille seltsis algab suure osa ameerika rahva jaoks iga hommik, siis näiteks põhjamaades on selleks traditsiooniliselt olnud poolest ööst postiluugist sisse kukkuvad päevalehed. Muidugi viimastel aastatel on ka Soomes niinimetatud õhtulehed jõuliselt tunginud agenda kujundamisalasse.

Kunagises Nõukogude Liidus aga minu mäletamist mööda oli agenda kujundajaks raadio, olgu siis Raadio Majaki või traatringhäälingu kujul, eestlaste kodumaal loomulikult rahvuslik raadiojaam - Eesti Raadio. Sest meedias pädeb reegel: kes esimesena tõstatab vähegi laiemat tähelepanu vääriva teema, see kujundab ka agenda suuna ja rõhuasetused. Tollal oli raadio-ringhääling vaieldamatult operatiivseim ja kättesaadavaim meediakanal. Nende kõrval mängisid tähtsat rolli infoagentuurid - TASS ja ETA.

Tänases Eestis on agenda kujundaja roll suuresti siirdunud suurimaile päevalehtedele Postimehele ja Eesti Päevalehele ning kollaka varjundiga SLÕhtulehele. Põhjuseks pole niivõrd nende lehtede varajane levik, sest raadio ja ka üha rohkem televisioon alustavad oma päevaseid uudistesaateid koos esimeste ärkajatega. Ajalehtede agenda kujundaja roll on olnud suuresti tingitud nende paremast majanduslikust seisundist kui elektroonilistel kanalitel, mis on võimaldanud palgata suurel hulgal erialatoimetajaid, kellel on tihedad kontaktid nende vastutusel olevail elualadel. Elektroonilises meedias töötavail toimetajail puudub üldjuhul võimalus spetsialiseerumiseks.

Teisalt on elektroonilised meediakanalid ka üsna vabatahtlikult loovutanud agenda kujundaja rolli, eriti pärast seda, kui kadus konkurents infoagentuuride vahel ja ainus üleriigiline agentuur BNS on üha enam keskendunud äriettevõtteid huvitava majandusinfo vahendajaks. Nii raadio- kui telejaamad tsiteerivad hommikust peale truult just neid teemasid, mis on jõudnud sama päeva ajalehtede esikülgedele, ehkki pahatihti on tegu niiöelda liba-agendaga ehk teemadega, mis on kaalukama või atraktiivsema teema puudumisel sahtlist välja otsitud. Loodetavasti mitte sõrmest välja imetud.

Esmaspäev on selles mõttes alati väga huvitav päev, kui pahatihti pole möödunud nädalavahetus toonud midagi vapustavat ega olulist, kuid ajalehe peab siiski välja andma. Siis hakkavad tööle toimetuste ideegeneraatorid ning kraamitakse eelmise nädala jooksul arvutimälusse või lauanurgale kuhjunud materjalidest välja teemad, millest võiks kerge järeleaitamisega kujundada algava nädala agenda.

Et mitte jääda üldsõnaliseks, vaatame tänaseid lehti. Raadiouudised on kogu hommiku agaralt tsiteerinud Eesti Päevalehes esiküljele tõstetud suurriikide maine uuringut, mis osutab, et Eestis hinnatakse madalaks USA ja Venemaa mainet, kuid Ühendriigid saavad siiski parema hinde Eestis kui Põhjamaades ja omakorda Venemaa maine Eesti venelaste ja eestlaste silmis erineb kardinaalselt. Millal uuringu tulemused teatavaks said, kirjutisest ei selgu. Ent ainest algava nädala agenda kujundajaks on selles materjalis küllalt.

Postimees ei tea paraku sellest uuringust midagi. Üldse paistab, et sellel ajalehel on olnud suuri raskusi oma agenda kujundamisel, kui esiküljele on tõstetud sissejuhatus intervjuule teaduste akadeemia uue presidendiga. Pigem on tegu selle toimetuse vana võitluse jätkamisega, mille sisuks Tartu kui tõelise teaduskantsi ja Eesti vaimu kandja erilise rolli rõhutamine konkreetse isikuvaliku kaudu. Teist laiemat huvi pakkuda võivat teemat - kitsarinnaliste andmekaitsereeglite laostavat mõju vähiseirele - ei ole toimetus julgenud eriliselt tähtsustada selle komplitseerituse tõttu. Teema on meedias olnud esil juba kuid, kuid agendaks pole saanud tänaseni.

Niinimetatud human interest teemadest, mis on olnud agendaks kogu selle aasta jooksul, pööravad mõlemad ajalehed teravdatud tähelepanu töötajate soolise kuuluvuse ja perekonnaseisu mõjule nende palgatasemele. Eesti Päevaleht on niiöelda pehme agendana esile tõstnud abielus inimestele vallalistest väidetavalt kõrgema palgataseme, Postimees omakorda Monika Salu arvamusartikli kaudu vaielnud vastu seisukohale, et naissoost töötajad saavad a priori madalamat palka.

Kummalisel kombel on kogu eelmise ja üle-eelmise nädala põhilise agenda kujundanud Tallinna võimuvõitlus taandunud mõlemas päevalehes reauudise tasemele. Ehkki uue võimukoalitsiooni loomisel tegeldi nädalavahetusel just sisuliste küsimustega ehk eelarvega, siis ei paista see enam toimetusi niivõrd huvitavat kui varasem poliitiline mudamaadlus.

Meediakriitiliselt võiks sellist suunamuutust põhjendada ajakirjanduse süveneva tabloidistumisega. Ühtlasi kajastab selline suhtumine agendasse toimetuste teadlikke maailmavaatelisi valikuid: eelmise koalitsiooni lagunemise kajastamisel teatavasti ei säästetud musti värvi, andes sellega ühtlasi teatud poliitiliste jõudude tegevusele omapoolse negatiivse hinnangu. Uue, ideoloogiliselt sobivama koalitsiooni tegemistesse kriitiliselt süveneda aga ei kavatsetagi, korrates ja võimendades vaid sinna kuuluvate poliitikute enda esitatud propagandistlikku mantrat uue eelarve inimkeskseist prioriteetidest.

Kuulmiseni nädala pärast!