MEEDIAKOMMENTAAR 12. APRILL 2004
Tere taas meediakommentaari kuulama! Täna on muide püha, 2. ülestõusmispüha, mis enamikus kristliku taustaga riikides, sealhulgas põhjanaabrite soomlaste juureski on töövaba päev. Miks Eesti riik hoiab oma pühade arvu miinimumi lähedal, jääb mulle absoluutselt arusaamatuks. Kas tuleneb see samast äärmusliberaalide rumalast väitest, et saagem rikkaks, siis hakkame õiglaseks ja ausaks ja lubame ka tööinimestel puhata! Lauslollus!
Kas teate, et sel aastal saavad eesti inimesed lisaks nädalavahetuse vabadele päevadele juurde vaid 6, tuleval koguni vaid 5 ja ületuleval aastal jälle üksnes 6 riiklike pühadega ette nähtud ehk siis vaid 2/3 või vähem seadusega fikseeritud 9 vabast päevast aastas? Kolme aasta peale kokku teevad eesti inimesed 27 vabast päevast tervenisti 10 päeval tööd. Eriti kaheldav on meie taoline tegevus tänase Euroopa Liidu taustal, millega peagi ühineme, seal ju tähistatakse kristlikke pühi pikalt ning meie kummaline agarus jääb sõpradel eurooplastel kas märkamata või imestavad nad selle üle, igal juhul pole meil oma agarusest mingit kasu, ülejäänud Euroopaga tekitab selline erirütmilisus vaid põhjendamatuid suhtlushäireid.
Kui äsja tegi paar Riigikogu liidet ettepaneku anda riikliku püha nädalavahetusele sattumisel töötegijaile täiendav vaba päev nädala algul, tõrjuti see nendesamade tõsimeelsete ja karmide eestlaste poolt tagasi kui sõnum minevikust. Kas tõesti arvatakse, et vabade päevade nappus kindlustab Eestile võrreldes pühaderohkete naaberriikidega mingi reaalse arengueelise? Resultaat võib olla täpselt vastupidine: töötajate kasvav frustratsioon, vähene motiveeritus ja kõrgem stress töökohal ning koos sellega kehvem tootlikkus. Ometi võib riiklike pühade niiöelda ärajätmist pidada kodanike põhiseaduslike õiguste rikkumiseks, nii nagu iga kristlase jaoks on olemuslikult tähtis pidada pühapäeva hingamisepäevana.
Kummaline on ka see, kuidas meie kaubandus töötas viimatiste ülestõusmispühade ajal edasi täie auruga, suuremad poed ei vaevunud enam lahtiolekuaega seoses vaikse nädalaga isegi lühendama, sealhulgas alkoholiosakondades, rääkimata nende sulgemisest kas või Suureks Reedeks. Ning ajakirjandus läheb sellest teemast üldse häbelikult mööda, pidades täiesti õigustatud nõudmist riiklike pühade töövabaks saamiseks mingiks sotsislistlikuks nurinaks. Või on asunud sama vihaselt kaitsma inimeste väidetavat põhiõigust saada igal ajal ja igalt poolt osta endale viina.
Selle taustal pole muidugi mõtet imestada, kui nii nimetatud tõsielusarja nime all tuuakse teleekraanile pooletunnine saade, mis tegeleb üksnes ühe konkreetse valge viina margi varjatud reklaamiga. "Varjatud" selles mõttes, et saade pole kuskil telekavas fikseeritud telepoe-tüüpi reklaamsaatena, pealegi ei tohiks reklaamiseaduse järgi sellisel teemal üldse telepoesaadet teha. Ma kõnelen muidugi Kanal 2 saatest "Meie Mees", mis esitleb samanimelist külapidudel kuuldavasti laineid löövat jämekoomilist muusikakollektiivi.
Lugesin tänasest Eesti Päevalehest Piret Tali retsensiooni ja sain sealt teada, et saatesarja taga on tuntud eesti filmitegija Urmas E. Liiv. Pärast selle teadasaamist mõtlen sellele banaalsele saatele tagasi ehk veidi erineva rakursi alt ja üritan leida sealt näiteks paroodiat Eesti madalalaubalise ühiskonna pihta, õieti küll autoparoodiat. Selles võtmes võib filmist tõesti leida nn "esimese" ja nn "teise" Eesti vastandust - ehk see, mida "Meie Mees" niiöelda otse, ausalt ja räigelt teeb, seda naudib meie niinimetatud rahaeliit salaja, süümepiinade ja silmakirjalikkusega.
Ent siiski, mis tahes kõrgemad taotlused või nende ootus ei vabanda välja pooletunnist avalikku, haiglast ja sotsiaalselt väga kahjulikku viinareklaami. Maailmas on tehtud küllalt tõsielufilme, milles ka taunitavaid nähtusi eksponeeritakse tõetruult, kuid ma pole kunagi näinud ühtki sellist filmi, milles sedasama taunitavat pahet nii avalikult ja küüniliselt ülistatakse, pealegi veel nõretava kommertsreklaami vormis. See nullib niisuguse filmi ja koos sellega selles ehk peituva sotsiaalse küsimuseasetuse igasugused positiivsed taotlused. Erinevalt Piret Talist ei kavanda ma küll selle sarja järgmiste osade allteksti lahtiharutamist.
Eelmise nädala ajakirjandusest pälvis mu tähelepanu ka Mele Pesti kommentaar Eesti Ekspressis, kus ta tuleb taas kord tagasi kelner Jüri ja täissülitatud kotleti loo juurde. Ehkki ma saan aru, mida kolleeg-ajakirjanik tahab ülejäänud ajakirjandusele ja ühiskonnale öelda, paneb mind imestama see, et too lugu ei ole talle endale absoluutselt midagi õpetanud. Õpetanud just seda, et üritades ajakirjanduseetika põhitõdesid proovile panna nii mõttetute, labaste ja ebaprofessionaalsete "uuriva ajakirjanduse" näidetega nagu too lugu, siis diskrediteerime kogu ajakirjandusvabaduse mõistet.
Ma tsiteeriksin ilma kommentaarideta Eesti Ajalehtede Liidu eetikakoodeksit: "
Ajakirjanik vastutab oma sőnade ja loomingu eest. Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud vői eksitav informatsioon. Ajakirjandus ei tohi oma tegevusega kellelegi tekitada pőhjendamatuid kannatusi, veendumata, et avalikkusel on tőesti vaja seda informatsiooni teada."Kas Mele Pesti on nende koodeksipunktidega tuttav, enne kui läheb alajaotuse "Ajakirjanik ja informatsiooniallikas" juurde ning toetub sättele: "
Ajakirjandusel on moraalne kohustus kaitsta konfidentsiaalseid informatsiooniallikaid." Sealtsamast võib aga lugeda ka seda, "Ajakirjanik ei vői kuritarvitada meediaga suhtlemisel kogenematuid inimesi. Enne vestlust selgitatakse räägitu vőimalikke tagajärgi. Ajakirjanik peab rangelt kinni informatsiooniallikale antud lubadustest ja väldib lubadusi, mida ta ei suuda täita." Lõpuks ütleb seesama kodoeks: "Toimetus kontrollib, eelkőige kriitilise materjali korral, informatsiooni tőesust ja allikate usaldusväärsust."Mele Pesti, kas kiskudes koodeksi kontekstist välja ühe punkti, on siiski võimalik õigustada ajakirjanduslikku ebaprofessionaalsust ja inimlikku nõmedust. Tahaksin loota, et mitte. Oleksid vaikinud, oleksid jäänud filosoofiks!
Kuulmiseni nädala pärast!