Meediakommentaar 13. detsember 2004

Tere kuulama viimast meediakommentaari enne eelseisvat aastavahetust. Eelmisel nädalal andis Eesti Ajalehtede Liit teada selle aasta pressisõbra ja pressivaenlase nimed. Nagu viimastel aastatel on tavaks saanud, peetakse sellise tiitli vääriliseks eelkõige poliitikuid. Erandi moodustas vaid eelmine aasta, kui pressisõbraks valiti suusakoondise treener Mati Alaver, küllap osaliselt tänutäheks meie meessuusatajate hea esinemise eest, ja pressivaenlaseks kaitsejõudude peastaabi pressiohvitser, endine kauaaegne ajakirjanik ja ajalehe asetoimetaja Peeter Tali. Viimane Iraagi-missiooniga seotud info väidetavalt liigse salastamise pärast. Küllap võib seda pidada üheks viimaste aastate kõige vähem põhjendatud valikuks.

Seekord tõsteti pressisõbra seisusesse aga respublikaanist sotsiaalminister Marko Pomerants ja pressivaenlaseks tembeldati reformistist Riigikogu aseesimees Rein Lang. Tänavuste valikutega püüaks nagu meie trükiajakirjandus afišeerida oma lähenemist tavalisele eestlasele ja tema argimuredele. Sotsiaalminister, kes on valmis avalikustama oma mobiili numbri igale inimesele, et vastata ka kõige sensitiivsematele küsimustele sotsiaalelu kriitilistel teemadel - mis võiks paremini sobida ka trükimeediale, et enda mitte just puhtaimat rinnaesist pisut läikima lüüa!?

Ent kas saab ministri valmisolek igale ajakirjanikule suvalisel ajal vastata olla ikka ministri põhiülesanne, ja kas luuletuste kirjutamine ajalehte pole lihtsalt banaalsevõitu PR-trikk!? Mina pole küll sotsiaalministeeriumiga suheldes kohanud kuidagi avatumat või meediasõbralikumat hoiakut kui muude ministeeriumide puhul, pigem vastupidi: mul on korduvalt olnud raskusi saada intervjuusid sotsiaalministeeriumi palgal olevailt ekspertidelt, keda on ministeerium hoiatanud mis tahes kommentaare sõltumatult andmast. Olen seetõttu pidanud esitlema neid eksperte, kes siiski rääkida on julgenud, kui eraisikuid või mõne seltsi või ühenduse esindajaid. Kui ministeeriumis on pressisõbralikkust vaid ministri enda jagu, siis on see pigem pressisõbralikkuse imitatsioon või, mis veelgi hullem, sõnavabaduse piiramine ja info monopoliseerimine ehk siis desinformatsioon.

Pressivaenlaseks kuulutati Rein Lang, poliitik, keda veel mõne aasta eest peeti eriti eeskujulikuks "võimust sõltumatuks ajakirjanikuks". Kui Eesti Ajalehtede Liit nüüd iseloomustab teda kui "Saulusest Pauluseks muutunud" tegelast, siis kõneleb see iseloomustus pigem lehtede liidu enda piiratud objektiivsusest kui midagi uut Rein Langi kohta. Endine AS Trio omanik Rein Lang ei varjanud kunagi ka omal ajal Vihkamisetunni eetris esinedes maailmavaatelisi ega poliitilisi eelistusi, tõekspidamisi ega väärtushinnanguid. Seepärast pole küll alust nüüd väita, et ta oleks kuidagi varasemaga võrreldes muutunud. Sest nagu varem, nii ka nüüd, on ta alati käitunud reegli järgi: käituge minu sõnade, mitte tegude järgi, ja seda, mida ta on kritiseerinud teiste puhul, on ta alati pidanud lubatavaks iseendale. Aastaid tegeles ta näiteks sellega, et õõnestada avalik-õigusliku ringhäälingu jalgealust, mida ei saa küll kuidagi pidada sõnavabadust edendavaks ega ajakirjandusele sõbralikuks tegevuseks. Seepärast on ka Eesti Ajalehtede Liidu nüüdne hinnang tegelikult üsna silmakirjalik.

Seoses sellega tahaksin ma tänases aastalõpu kommentaaris tõstatada siiski küsimuse ja väite kahest ajakirjandusest, mis Eestis täna kõrvuti eksisteerivad. Meie ajakirjanduse peavool elab omamoodi metatasandilise reality show lainel, kus haibitakse teatavaid vaid edukale ja endaga hästi toimetulevale eliidile huvipakkuvaid teemasid - maa- ja metsakaubad ning tulus kinnisvara-arendus, alati kasumlik pangandus ja ennastunustav šoppamine, ööklubide ja muusikalide dekadentlik maailm, poliitikutega seotud pisiskandaalid, aga samuti kommertskanalite meelelahutusshowdega loodud libategelikkus koos lihtsate inimeste totaalse naeruvääristamisega neis saadetes.

Selle kõrval hingitseb tasapisi ehk veel vaid maakonna- ja vallalehtedes, avalik-õiguslikel raadio- ja telekanaleil ning üha hääbuvamalt ka suurte lehtede keskmistel külgedel see teistsuguse reaalsuse kajastus, milles elab valdav enamik eestlastest kõigi oma koletute hinnatõusude, põhjendamatute seadusemuudatuste, ametnike omavoli ja poliitikute petlikkusega, süveneva tervishoiu- ja sotsiaalhoolekandekriisiga, omariikluse devalveerumisega. Ent kui kauaks, millal kaob lõplikult piir tegelikkuse ja sellest loodud kaubandusliku illusiooni vahel, kus kõigi sotsiaalprobleemide lunastajaks ja õilistajaks on valitud meediasõbralik taidluspoeedist minister?! Piisab vaid vemmalvärsist ja AIDS-iprobleem oleks otsekui käega pühitud!?

Eelmise nädala TV 3 mängusaates "Rooside sõda" oli ka selline küsimus, keda Eesti poliitikuist rahvas usaldab? Alla 10 inimese pakkus, et Lennart Merit, keegi ei olnud nimetanud isegi Kreitzbergi, õige vastus oli aga - polegi sellist poliitikut, seda meelt oli pea kolmandik küsitletuist. Järgmised vastajad on küllap targemad ja pakuvad juba 100% vastuseks - et niisugust polegi! Just samasugust nihestatud, ebareaalset ja võltsitud tegelikkust produtseerib ka meie ajakirjanduse üks osa. Minister on pressisõbralikem, ehkki rahva enamiku meelest ühtki usaldusväärset poliitikut väidetavalt polegi? Nali võib pöörduda tõeks. Ja kõige selle taustal võiks küsida, mis ühiskond see on, mis demokraatia ning kuidas toimib selles neljanda võimuna ajakirjandus? Mida me üldse teame Eesti ühiskonnast, kus me täna enda arust elame? Kas me üldse midagi enam õieti teame?

Olgu teile aastavahetus siiski kerge!