Missugune oli meedia roll selles protsessis? Mõtisklegem pisut. Nagu olen juba kord varemgi tõdenud, europarlamendi kampaanias ei kajastunud praktiliselt üldse üle-euroopaline agenda. Viimastel nädalatel tõi isamaaliit valimisdebatti niinimetatud tarkvarapatentimise teema. Ehkki see oli esitatud ilmselt vildakalt, suutis see siiski teatavas osas huvigruppidest tekitada elevust ning isamaaliidu pääsemine üle künnise võib-olla osalt tingitud ka sellest, et ühiskonnas aktiivselt tegutsevate iti-meeste ja delfikirjanike seltskond hoidis seda agendat tähelepanukeskmes. Paraku ei oska nimetada ühtki teist Euroopa mastaabis olulist teemat, mis oleks Eesti valimisdiskussioonis leidnud võrreldavat kajastamist.

Tegelikult peegeldub ka sotsiaaldemokraatide edu suuresti selles, et nad tegid oma panuse üle-euroopalikele väärtustele, jättes rahule sisepoliitilised heitlused ja loobudes kohalikust mudamaadlusest. Sotsiaaldemokraate toetas ka ametiühingute viimatine aktiviseerumine, mis hoolimata oma sisepoliitilisest sisust andis valijaile märku sellest, et sotsiaaldemokraadid on valmis üle-euroopalised töövõitluse vormid aktiivsemalt kasutusele võtma, kui rahvas annab vaid neile selleks eurovalimistel mandaadi. Paraku märkas ajakirjandus seda protsessi sageli läbi kõverpeegli, vaid sotsiaaldemokraatide suhteliselt lootusetu katsena oma poliitilist profiili teravdada.

Eesti trükiajakirjandus on alati olnud suhteliselt valitsusmeelne, eriti veel siis, kui valitsuses on ülekaalus parempoolsed jõud. Seepärast esitleti valitsuserakondade valimiskampaaniat ajakirjanduses ka märksa laiemalt kui opositsiooni kampaaniat. Paraku muutus see ühel hetkel farsiks, sest eelkõige valitsuspartei Res Publica ületas hea maitse piiri ning ajakirjanduse kajastus muutus soosivast irooniliseks. Hakkas toimima samasugune võõritusefekt, mida mäletame sovjeti ajast, kui nii mõnigi ajakirjanik kajastas ofitsiaalseid sündmusi ja parteiliidrite esinemist ülepingutatud pateetika ja luulelisusega, sisuliselt ironiseerides toimuva üle ja muutes selle karikatuuriks.

Paratamatult ei realiseerunud eurokampaania taoline valgustamine vaid valitsusparteide madalas toetuses, vaid ka üldises valimisaktiivsuse languses. Väga suur osa valijaskonnast hakkas toimuvasse suhtuma kui omalaadsesse burleski, estraadietendusse, mida tulebki vaadata vaid kõrvalt, et mitte sellesse ise sekkudes tunda ennast kui aprillinalja mittemõistmiselt tabatud lihtsameelne vennike. Sellises õhkkonnas jäi otsustamisõigus neile valijaile, kes ei lasknud ennast kampaaniast hullutada, vaid olid jätkuvalt veendunud vajaduses kaitsta Eesti riigi huve sel kombel, et meid esindama saadetakse sellised inimesed, kelle pärast poleks piinlik. Sageli hoolimata sellest, missugune on selle isiku sisepoliitiline renomee.

Mingil hetkel, nädal-kaks tagasi märgati aga ajalehtedegi toimetustes, et valimiskampaanias on miski läinud kõvasti viltu, et liialt on lastud ennast uinutada suhtekorraldusfirmade survest ning massiivsetest reklaamikampaaniatest, mis tõotasid väljaannetele endale tulu. Samas võtmes tuleks käsitleda seda, kuidas järjekindlalt eirati rahva enamuse arvamust nii alkoholipoliitika karmistamiseks kui töölepingu seaduse tasakaalustamiseks. Kui ühtäkki märgati, et ajakirjandus sööb sellega valitsuskoalitsiooni usaldust, oli aga juba hilja. Viimased arvamusküsitlused vaid süvendasid inimeste usku sellesse, et miski on mäda Eesti riigis ning nad valisid ainsa võimaliku aktiivse variandi ehk opositsiooni ja konkreetselt selle kompetentseima esindaja valimise, või jäid täiesti apaatseiks, loobudes üldse valimistes osalemast.

Tulevikku vaadates jääb ajakirjanduselt eelkõige loota suuremat asjatundlikkust selle suhtes, mida Euroopa Liit endast kujutab ning kuidas toimib. Kindlasti ei piisa selleks vaid ühest Indrek Treufeldtist ja kiirdessantidest Brüsseli või Strassburgi. Meie ajakirjanduse omanikud ja väljaandjad peaksid leidma endas jõudu ja mõistmist, et Brüsseli kirjasaatja on üksinda täna ehk tähtsamgi mees kui siin, Tallinnas suure välistoimetuse ülalpidamine. Sama väljakutse on uue rahvusringhäälingu loojail: ilma toimiva raadio- ja telestuudiota Euroopa keskuses ei hakkagi Eesti rahvas aru saama, mis asi see Euroopa Liit on. Ja kuni ei hakka aru saama, ei maksa ka loota suuremat aktiivsust ega teistsuguseid valikuid.

Kuulmiseni kevade viimases meediakommentaaris!