MEEDIAKOMMENTAAR 15. NOVEMBER 2004

Tere taas kuulama minu subjektiivset mõtisklust, mida ajendavad eelmisel nädalal meie meediakanaleis rahvani jõudnud publikatsioonid ja saated. Käsitlen seekord minu jaoks väga negatiivset, lausa seletamatult pahatahtlikku kirjatükki, mis osutab taas kord, kuivõrd kummalisi mõtteid võivad ritta seada sellisedki lugupeetavad inimesed, keda peetakse teatud ringkondades meedia asjatundjateks, ja kes kuuldavasti on õpetanud ja õpetavad ka noori ajakirjanikke, ning kelle arvamusavaldused ilmuvad üle päeva meie ühes suurimas ajalehes "Postimees".

Mõtlen Priit Pulleritsu, Tartu Ülikooli kasvandikku, kaasvilistlast, sealsamas ka õppejõuna tegutsenud noormeest, kes ea poolest võiks olla minu õpilane, kui Tartu Ülikool oleks kunagi pidanud poliitiliselt ja korporatiivselt sobivaks kutsuda lektoriks ka minusugust teisitimõtlejat või hilisemal perioodil avalikõigusliku meediakanali praktikut. Tartu vaimuga aga selline asi nähtavasti kuidagi kokku ei sobi, seal eelistatakse rohkem neid, kes on kandnud kauboikaabut ja tunnevad ka sülti süües MacDonaldsi maitset.

Niisiis, Priit Pullerits, iseenesest kena ja leebe inimene, kes küll liialt innukalt ameerika elulaadi propageerib ja mingeid kummalisi kveekerlikke põhimõtteid kaitseb, on eelmise nädala reedel avaldanud oma ajalehes pealtnäha asjaliku repliigi "Lõõmav raha", milles ta teeb väga teravaid etteheiteid Euroopa ajakirjanikeühendusele sellepärast, et nad valisid järjekordse ida-lääne sotsiaaldialoogi kohaks Tallinna linna, Viru hotelli ja Olde Hansa restorani. Kuuldavasti olevat nõnda põletatud meie enda raha, sest finantseerijaks oli suuresti Euroopa Liit. Pullerits tartlasena muidugi ei tea, et Viru hotell pole ammu enam luksushotell ja Olde Hansa on Soome vodkaturistide üks lemmikpaiku.

Priit Pullerits vaikib aga ka sellest, et tolle kohtumise eesmärgiks oli selgitada Ida-Euroopa arenguriikide ajakirjanikeorganisatsioonide esindajatele, sealhulgas Eestist, mida tähendab Euroopa Liitu astumisega kaasnenud Euroopa töönõukogu institutsioon, ja kuidas aitab see kaitsta ajakirjanike õigusi ajalehtede ja kirjastuste omanike omavoli vastu. Pullerits jättis targu mainimata, et ta ise on ka valitud "Postimehe" töötajate poolt justnimelt sellise töönõukogu liikmeks ning peaks kui kanaarilind seisma selle eest, et tema firma omanikud kauges ja külmas Norras ei otsustaks ühel heal päeval "Postimehe" toimetajad ette teatamata lihtsalt uksest välja saata ning Eesti vanima ajalehe kinni panna. See ei paista Pulleritsu aga sugugi huvitavat, teda häirib Euroopa Liidu rahade kasutus. Teatavasti saab Eesti sealt sel aastal mitu miljardit krooni rohkem, kui ise sinna sisse maksab.

Võiks küsida, kelle huvides on selline teadlik hämamine ja vassimine, vaevalt küll "Postimehe" lihttoimetajate huvides, kes saavad kindla peale kordades vähem palka kui "Arteri" vanemtoimetaja. Küllap on see ikka ajalehe omanike huvides, see tähendab Norra firma Schibstedi, aga globaalselt kogu maailma ajalehtede kirjastajate ühenduse WAN-i huvides. Eesti Ajalehtede Liit kuulub sellesse ühendusse, maksab liikmemaksu ning Liidu esindajad on ka reeglina osalenud kõigil selle globaalse liidu maailma kaugeimas kolgastes toimunud suurejoonelistel ja erakordselt luksuslikel üritustel, mille kõrval Euroopa ajakirjanike pisikonverents Tallinnas tundub mingi armetu pioneerilaagrina.

25. ja 26. novembril kohtub ligi pool tuhat WANi liiget järjekordselt, sealhulgas Eestist peatoimetajad Priit Hõbemägi Eesti Päevalehest ja Tiina Kaalep Eesti Ekspressist ning Kaido Ulejev samast nädalalehest, seekord Lissabonis Portugalis. Kohtumine leiab aset luksusliku Hiltoni keti hotellis, mille toad maksavad konverentsi korraldajate andmel ööpäevas 150 kuni 230 eurot ehk 2500 kuni 4000 krooni, kahepäevasest konverentsist endast osavõtt on ühe osaleja kohta alates 1000 eurost ehk 15 tuhandest kroonist. Järelikult läheb delegatsiooni saatmine Lissaboni Eesti Ajalehtede Liidule koos lennupiletitega maksma ligikaudu 100 tuhat krooni, kogu konverentsi kulud ulatuvad aga kümnetesse miljonitesse. Jah, maksjaiks on antud juhul erafirmad, kuid mina lehetellijana maksan nende lõbusõidu nagunii kinni. Koos teiega, ülejäänud lehelugejad.

Mille poolest selline tõeliselt upsakas ja tõusiklik rahapõletamine on kuidagi õigustatum kui idaeuroopa väheteadlike ja saamatute ajakirjanike elementaarne koolitamine selleks, et nad suudaksid rahvusvaheliste suuromanike vastu veidikenegi vastumängu harrastada, et eesti ajakirjanike keskmine palk, mis taasiseseisvumisest peale pole reaalselt lähenenud Euroopa ajakirjanike keskmisele palgale, hakkaks ükskord tagama ajakirjanikule sellist isiklikku kindlust ja sõltumatust, et ta ei peaks pidevalt omanike ees lipitsema ega nende soove silmadest lugema?!

Priit Pulleritsult professionaalse ajakirjanikuna oleksin siiski oodanud seda, et rahapõletamisest kõneldes oleks ta oma kriitika suunanud eelkõige nende vastu, kes a priori ajakirjanikelt täna mitu nahka koorivad, mitte aga asunud hurjutama inimesi, kellel on piisavalt sotsiaalset närvi ja solidaarsust, et hoolitseda ka Pulleritsu suguste ajakirjanike õiguste eest, mis nad ise on paraku ära unustanud. Muide Tallinnas kogunenud ajakirjanike selja taga on EFJ-s 200 000 Euroopa ajakirjanikku, kes on organiseerunud rahvuslikesse ajakirjanike liitudesse. Ja meie ametiühinguga mitteühinenud toimetuste ja ajakirjanikkonna selline haukumine mõjub sellele seltskonnale küll vaid kui sääse pirin elevandi kõrva juures. Ja sellepärast on eesti ajakirjanikkonna õiguste pärast lihtsalt kahju ja mõne mehe rumaluse pärast ütlemata piinlik!

Kuulmiseni nädala pärast!