MEEDIAKOMMENTAAR 17. MAI 2004

Tere kuulama Eurovisiooni lauluvõistluse järgset kommentaari! Miks nõnda ütlen, aga sellepärast, et tihti tundub, nagu olekski tööaasta selle võistlusega läbi ja nüüd algab meie meedias suvepuhkus, kui kogu ajakirjandust ühendavate teemade asemel hakkab iga kanal tegelema mingi oma väiksema asjaga. Nagu oodata oligi, võime ka tänastest lehtedest nagu kõigil aastail varemgi lugeda igasugu muusikainimeste hävitavaid hinnanguid eurolauluvõistluse muusikalisele taseme kohta. Kui Tõnis Mäe puhul Eesti Päevalehes ma isegi usun tema siirusse ja austan eiravat hinnangut, sest pole ta ju kunagi tõsimeeles püüdnud sellele karussellile hüpata, siis mõne teise, tänagi ise osaleva muusiku habemenoa teravusega antud negatiivne hinnang võidulaulule mõjub pehmelt öeldes silmakirjalikuna. Kui ikka oled ise olnud ihu ja hingega valmis samadel tingimustel kaasa mängima, siis ära pärast kuku kehva pokkerimängijana mängureegleid kiruma!

Tegelikult kõige sümpaatsem esmastest meediakajastustest oli Peeter Oja kirjutis Postimehes, kus ta jõuab eurovisiooni lauluvõistluse olemusele märksa lähemale kui meie iseteadlikud muusikud, keda ennast paraku ei tea eriti keegi väljaspool siinset kolkapatriootlikku muusikaturgu. Eurovisiooni lauluvõistlus pole muusika- ega lauluvõistlus, see on riikide ja rahvaste turundusvõistlus, kus see, kes ja kui palju kellelegi punkte annab, on hoopis tähtsam ja tähenduslikum kui ühe või teise lihtsakoelise laulujupi meloodilisus või harmoonilisus. Muide, nagu kogu popmuusika puhul, mida peab üldse ülal vaid edetabelite süsteem. Popmuusika on osa tänapäevasest postmodernsest agendast, massikultuurist selle kõige laiemas mõistes. Me võime seda Tõnis Mäe kombel ausalt eirata või siis meie muusikakriitikute kombel mängida sügavalt kahepalgelist mängu, esitades oma lemmikutena mingeid tõelisi friikesinejaid, kes kunagi mingitesse edetabelitesse ei pääse, tegelikult aga teenida igapäevaselt populaarmuusikarubriikide toimetajate ja purjus publikut ohjavate diskjockeydena ikka sedasama popmuusika rahamoolokit.

Eurovisiooni vaatajaskond on täna üle 100 miljoni inimese, ükski teine muusikasündmus maailmas ei pälvi ligilähedaseltki sama suurt publikuhuvi, ehk vaid Viini uusaastakontsert, mis aga samuti on ju televisioonikontsert. Ja ülimalt naeruväärne on kuskil pisikeses Eestis hakata alavääristama neid maid ja esinejaid, kes sellest katsumusest ükskord võitjatena välja tulevad. See pole muud kuid piinlik provintslik kibestumine. Selle asemel, et oma rahvuskultuuri ja riigi hea maine edukaist turundajaist eeskuju võtta, kipume paljastama oma rahvusliku iseloomu kõige kahetsusväärsemaid külgi: kadedust, kitsarinnalisust, rahvuslikku egoismi ja elementaarset piiratust. Mina ütlen otse ja ausalt välja, et andsin oma isiklikudki punktid Ukrainale, sest juba selle laulu esimene esitus liigutas mind siiralt. Ma ei oska seletadagi, mis selles laulus on eriti hea ja mõjuv. Ja tegelikult ei allugi ükski edukas poplaul koos oma esitusega üksipulgi lahkamisele, selles on lihtsalt kõik paigas, see kannab endas selle hetke populaarkultuuri varjatud tendentse ja trende niisuguses komplektis, et selle alastikiskumine hävitaks selle toote enda. Kasutan targu nime - toode, täpselt samuti kui eriti maitsvat rooga nautides ei mõtle ma selles sisalduva rasva ja süsivesikute protsendile ega koka vanaema päritolule, vaid toidu maitsele. Poplaulu tuleb nautida täpselt samal kombel kui hõrgutavat rooga - ja võitjalaul seda oli, Eesti laulu leige herkulopudruga võrreldes ikka kui tuline röövlipraad.

Kahtlemata on popkultuur segu allusioonidest ja viidetest. Ukraina laulus aimus tõesti, nagu BBC tabas ära, Sõjaprintsess Xena, aga ka Sõrmuste isand, Karpaatia sünged mäed ja Dracula, metsik leegitsev tants kui vabadusvõitluse sünonüüm, isegi sadomaso-allkultuurist pärit piitsad, nagu seda asja minust paremini tundev Postimehe muusikakriitik on teraselt välja toonud, aga peab siis kõike seda üksipulgi lahti lahkama!? Ja muidugi oli Küprose laulu esitaja nagu 30 aastat noorem Barbra Streisand, kuid see ei muuda tema toodet kuidagi õilsamaks, ehkki meie popmuusika inimesed teda esile tõstes enda tõsiseltvõetavust kaitstes üritavad väita. Tootena oli see võib-olla isegi märksa küünilisem ja kommertslikum kui ukrainlaste naiivselt postsovjetlik, Sofia Rotaru nostalgiast kantud hutsuulilugu. Eriti naeruväärne on aga mõne meie muusiku kinnitus, et köitsid hoopis "hingega esitatud lood". Nojah, sellist lavalist tundlemist palun küll mitte tõelise kunsti pähe pakkuda, just see on tegelikult kõige silmakirjalikum poos minna saja miljoni vaataja ette niiöelda siiralt oma armastusest laulma. Vuih!

Teise teemana tahaksin pisut kõnelda ajakirjanduse hoiakuist seoses aktuaalseteema – kasvavate nõudmistega alkoholipruukimise ja muude kahjulike harjumuste karmimaks sotsiaalseks reglementeerimiseks. Ehkki suurest i on see vaid järjekordne poliitiline demagoogia, häirib mind ka selle ajakirjanduslikus kajastamises see , et publikatsioonidest kumavad kohati läbi isegi mitte niivõrd ajakirjanikest alkohoolikute ja kettsuitsetajate isiklikud sümpaatiad, vaid alkoholitootjate ja kaubastajate, meelelahutusasutuste omanike ja ka kriminaalse, rahapesu harrastava seltskonna huvid. Ajakirjanduse ainus roll tänases ühiskonnas peaks olema vahendada ja kaitsta sotsiaalselt otstarbekaid, jätkusuutlikke põhimõtteid.

Ka mulle meeldiks, kui kõik inimesed teeksid ainult mõistlikke, kaalutletud otsuseid, teeksid neid ise ja teadlikult. Kuidas saab aga ajakirjandus sellesse tõsimeeli uskuda, kui ta ühtaegu sugugi eriti ei usu inimeste iseseisvasse otsustusvõimesse. Ajalehed ja telekanalid vahendavad hommikust õhtuni massiivset kommertsreklaami, mille ainsaks eesmärgiks pole mitte selle vaba ja aruka otsustusõiguse toetamine, vaid süvenev psühholoogiline töötlus, jõhker tarbijate ajude pesemine?! Muuhulgas ka alkoholi ja teiste probleemsete toodete ja teenuste reklaamimisel.

Igaüks meist, teadlikest ja iseseisvatest otsustajatest teab ju samal ajal väga hästi, kui vähe me lõpuks oma reaalse käitumise üle otsustame mingist sügavamast isiklikust veendumusest või maailmavaatelistest tõekspidamistest lähtudes, kui paljudes elulistes situatsioonides jätame aga valiku tegemise vabatahtlikult enda asemel meid ümbritseva maailma eelistustesüsteemi otsustada? Olgu näiteks või eelmainitud popmuusikagi, kus edetabel otsustab headuse meie eest, aga ka rämpstoitumisharjumused, vaba aja veetmise võimalikult ajuvabad ja massimaitsele allutatud valikud, kuni inimsuhete korraldamiseni seebiooperite ja õige valiku saadete eeskujul - kui tühiselt vähe selles kõiges, mida tegelikult teeme, on meie enda vaba tahet ja kui palju keskkonna poolt ettemääratud ja kujundatud hoiakutest lähtunud otsuseid.

Kogu meie tänase ühiskonna ja meedia suurim häda tihtilugu selles ongi, et ühe konkreetse isiku niinimetatud vabadused ja õigused võrdsustatakse ühiskonna kui terviku kohustuste ja rolliga, oma isiklik hoolimatus, rumalus või nõrkus seatakse massimeediumide kaudu eeskujuks kogu sootsiumile kui käitumisnorm. Liberalistliku mõttelaadi suurim häda ja õnnetus selles ongi, et isiklikku erilisust nähakse positiivse normina kogu ühiskonnale. Nii mõnigi ajakirjanik ei saa veel täna aru, et see, mida ta võib lubada endale, tihti küll oma südametunnistuse kiuste, pole kahtlemata õige retsept ega eeskuju kogu ühiskonnale. Kui ajakirjanik seda vahet teha ei suuda, võiks ta lihtsalt rajalt kõrvale astuda! Alkoholipoliitikas pole ju tegelikult asi keeldudes ja käskudes, selle üle debateerimine on tühi töö ja vaimunärimine, millega kunagi pole saavutatud reaalset efekti, vaid hoopis mõistlike ja jätkusuutlike väärtushinnangute kujundamises, ja selles on massimeediumil mängida asendamatu roll.

Kuulmiseni nädala pärast!