MEEDIAKOMMENTAAR 18. OKTOOBER 2004
Tere taas uut töönädalat! Täna tahaksin peatuda kahel publikatsioonil eelmise nädala SLÕhtulehes, mis mu tähelepanu köitsid. Nagu sageli küsitakse: kas tahate kõigepealt teada halba või head uudist. Noh, mina otsustasin teie eest, et räägin alustuseks minu arust ühest negatiivsest loost, ajakirjanduslikust küündimatusest, mis piirneb ka sotsiaalse infantiilsusega.
Tallinna võimukriisi otsustava ehk neljapäevase päeva järel poleks küll oodanud leida SL Õhtulehest sellist intervjuud endise Tallinna abilinnapea Anders Tsahknaga tema Madagaskari-reisist. Juba pealkiri Anders Tsahkna tsitaadina: “Mina olin vaid sõnumiviija” äratab tõsise küsimuse, miks tahab ajakirjanik ja toimetus poliitiku iga hinna eest vabastada igasugusest vastutusest, ta puhtaks pesta, jättes tema sõidu initsiaatorid ja põhjuse teadlikult kulisside varju. Selle asemel, et paljastada mingeidki motiive ja fakte Tsahkna skandaalsest sõidust, lastakse tal lugejaile süüdimatult puru silma ajada, hämada ja lihtsalt fakte maha vaikida. Tsahkna põhjendab sõitu vaid sellega, et oli varem käinud Seiðellidel, mis on Madagaskarist muide üsna kaugel ning omaette riik.
Intervjuud lugedes tekib küsimus, miks Eve Heinla ei küsi kordagi, miks Tsahkna Madagaskarile Mati Martinsonile ikkagi järele sõitis, kes talle seda soovitas või talle korralduse andis, rääkimata sellest, et kas ühe volikogu liikme hääle saamine linnapea umbusaldamiseks vääris ikka kümneid, võib-olla isegi sadu tuhandeid maksnud ettevõtmist. Rääkimata muidugi sellest, et kordagi ei tule üldse jutuks selle absurdse sõidu hind, tagasihoidlikult mainib Tsahkna vaid seda, et piletid maksis tema ise kinni. Asi oli seda väärt, ütleb Tsahkna, ja reporter ei küsi mingit vähegi loogilist põhjendust.
Mis võis olla siiski selle põhjus, et kulutatakse tuhandeid eurosid (äriklassis maksab edasi-tagasi lend Air France’iga Madagaskarile ühele inimesele üle 4000 euro), ja seda vaid ühe potentsiaalse hääle nimel, mis tegelikult ei tohiks midagi otsustada. Ajakirjanikul ei teki hetkekski sellist kiuslikku küsimust, isegi spekulatsiooni selle kohta. Kui ajakirjanik küsib intervjuus, kas oli ka must stsenaarium, siis mina seda lugedes lausa võpatasin. Kas oli siis tõesti mõeldav ka Martinsoni toimetamine Eestisse väevõimuga, teda röövides? Tsahkna paraku tõesti vihjab sellele, öeldes, et ta ei pidanud midagi väevõimuga tegema. Ja reporter ei esita jällegi küsimust, miks just tema – Tsahkna -, ja mitte keegi teine ja kuidas oli see sõit seotud Tallinna koalitsioonitüli vallandanud diagnostikakeskuse mahaäritsemisega ja Tsahkna lahkumisega umbusaldusõhkkonnas? Sellist jutumärkides “uurivat ajakirjandust” poleks küll vaja isegi SL Õhtulehest lugeda.
Ja seda rõõmustavam on tõdeda, et SLÕhtulehe ajakirjanikes ärkab ka vahel soov midagi positiivset ära teha, äratada oma lugejais madalate instinktide ja kriitikavaba uudishimu asemel ka uinuvat mõistust. Laupäevane juhtkiri Mõtle, kui ostad, oli küllap üks tõeliselt haruldasi ajakirjanduslikke seisukohavõtte, kus juletakse inimesi manitseda mitte kaasa minema tarbimishullusega, mitte laskma end ninapidi vedada osavaist ärimeestest, õppima oma vajadusi rahuldama teadlikult ja kaalutletult. Seda muidugi seoses eelmisel nädala Tallinna vallutanud hullude päevade ja muu tarbimishullusega. Kui teistes lehtedes on suhteliselt ükskõikselt või isegi mõttetule ostmisele kannustavalt käsitletud seda tarbimisühiskonna uut nakkushaigust, siis Õhtulehe juhtkiri julgeb väita: “Nii et enne ikka mõtle, kui midagi ostad. Ehk ei lähegi sul mõnda asja tegelikult tarvis.”, mis ühelt kommertslikult ajalehelt on tõeline eneseületus.
Ehkki artikli netikommentaarides oli ka mõni õigustus sellele tarbimishullusele, milles väideti, et ka niiöelda vaesem inimene tahab vahel osa saada suurtes kaubanduskeskustes pakutavast, siis tõde on tegelikult täpselt vastupidine: just väiksema ostujõuga inimestele suunatud niiöelda superallahindlused on tegelikult kõige küünilisem vahend kätte saada ka tavalise palgasaaja taskupõhjast viimased kroonid, mida ta võiks normaalses olukorras kindlasti märksa mõistlikumalt kasutada. Oleks minu jagada ajakirjandusauhinnad, annaksin SLÕhtulehe sellele juhtkirjale peapreemia selle eest, et üks eesti ajaleht on ometi julgenud seista ka oma lugejaskonna enamiku huvide eest, andes neile ainumõeldavat head nõu. Jään lootma, et leian midagi sama positiivset ka oma järgmisteks kommenataarideks!
Kuulmiseni!