MEEDIAKOMMENTAAR 19. APRILL 2004

Tere kuulama järjekordset meediakommentaari! Täna räägiksin eelkõige ühest ajalehenumbrist, nimelt laupäevasest Eesti Päevalehest. Alustaksin sellest, et pole ammu lugenud ajalehte, milles oleks nii palju igasuguseid trükivigu kui selles lehes. Ent alustagem sisulistest küsitavustest. Esiküljel ilutseb pealkiri: "Kes vastutab autovarguse eest?" Mida see võiks tähendada? Loomulikult vastutab autovarguse eest autovaras, ent kui küsimus on esitatud nõnda, võib sellest aru saada nii, et autovaras pole oma tööga hakkama saanud ega taha nüüd ebaõnnestunud varguse eest teiste varaste ees vastutada. Lähem tutvumine kirjutisega osutab siiski, et probleem on hoopis selles, et autofirma ei taha vastutada maasturi eest, mis varastati omanikult hoolduse ajal, ja nüüd nõuab kindlustus autofirmalt selle eest kompensatsiooni. Niisiis, pigem peaks pealkiri olema: "Kes vastutab selle eest, kui auto hoolduses varastatakse?" Või: "Kes maksab kindlustushüvitise, kui auto hoolduses varastatakse?" Vaevalt küll saab kindlustus- või hooldusfirmalt nõuda auto efektiivset vasrastamist, nagu viitab pealkiri. Imelik, et toimetus pole sellest mõtteuperpallist aru saanud.

Samas esiküljel on suur pilt venekeelsete kooliõpilaste meeleavaldusest Riias. Pealkiri kõlab: "Riia linnavalitsus kardab vene õpilaste aktsiooni kontrolli alt väljumist." Kelle või missuguse kontrolli alt, ei selgu ei pildilt ega selle allkirjast. Ei oska ka arvata, kas mõeldakse sellega meeleavaldajate või linlaste väljumist kellegi kontrolli alt. Veel üks pealkiri esilehel: "Kaia Kanepi osalemine Föderatsioonide karikal lahtine". Ehkki on aru saada, mida tahetakse öelda, oleks võinud seda teha märksa intelligentsemalt: "Kaia Kanepi pole veel otsustanud, kas osaleda Föderatsiooni karikavõistlustel". "Osalemine lahtine" on ikka üks ütlemata kehv stiilinäide.

Eesti Päevalehele on üldse iseloomulik mingi minule senitundmatu lausestuspõhimõte. Kangesti meenutab see oskamatut tõlkimist võõrkeelest, kuid kuna tegemist on eestimaiste uudistega, siis ei tohiks probleem seisneda selles. 2. leheküljel on uudisnupus "Valimiskulude piiramine jäi eelnõust välja" esimene lause kujul: "Koalitsioon toob uuel nädalal riigikogu valimisseaduse muudatused parlamendi saali seal algul olnud valimiskulusid piiravate säteteta." Enam-vähem mõistetav oleks see lause olnud sellisel, märksa lühemal kujul: "Uuel nädalal esitab (valitsus)koalitsioon riigikogule valimisseaduse muudatused ilma algselt sätestatud kulupiiranguta". Lühike ja selge. Kas ajalehest on toimetajad lahti lastud? Samasuguseid märkusi võiks teha peaaegu iga Eesti Päevalehe selle numbri uudise kohta. Järeldus on ühene: see pole lihtsalt koolitatud eesti keel.

Kuidagi ei saa nimetada korrektseks ka pealkirja: "Laidoneri sugulane peab USA-st naasnud ordeneid enda omaks". Ordenid pole rändlinnud, kes kuskilt naasevad. Õnneks on selline lapsus vaid kirjutise pealkirjas. Üks Eesti Päevalehe tüüpvigu on tegevusnime ohjeldamatu kasutamine seal, kus võiks läbi ajada lauselühendiga. Pealkiri: "Valitsus lubab vaesust tõrjuda inimeste töölesuunamisega" kõlaks korrektselt kirjutatuna: "Valitsus lubab tõrjuda vaesust suunates inimesi (veel parem: abivajajaid) tööle". Mida tähendab aga alapealkiri: "Hoolekandekava käsib tõsta toimetulekupiiri poole võrra"? Vaevalt saab kava kedagi või midagi käskida, küllap ikka "näeb ette tõsta toimetulekupiiri 50%". Või mida tähendab alapealkiri: "Miinimumpalk peaks tagama sotsiaalabist parema äraelamise"? Kas tähendab see, et miinimumpalk võimaldab parema äraelamise kui sotsiaalabi toel elamine või hoopis seda, et parem minimaalpalk võimaldaks sotsiaalabi kasutajail paremini ära elada. Mitte midagi ei saa aru, ka kirjutist lugedes.

Järgmine lehekülg: "Viis ministrit pürivad europarlamenti". "Viis" on siiski ainsuslik sõna, järelikult peaks olema "Viis ministrit pürib europarlamenti". Mida tähendab: "Rahvaliidu ja Res Publica ministrid lubavad europarlamenti asuda"? Küllap tahetakse siiski öelda: "Ministrid lubavad europarlamenti valituna asuda sinna ka tööle". Ausalt öeldes ei jaksa ega taha enam rohkem seda lehte ümber kirjutada, arvatavasti saab keegi toimetamise eest ka üsna kopsakat tasu, paraku täiesti teenimatult. Kui ma loen leheküljelt 9 internetiküsitluses kasutatud küsimust kujul: "Kas volbriööltuleks keelata alkohili müük?", siis annan ma need ühes lauses olevad kaks viga andeks kui kiirustamisega tekkinud apsud. Kui aga laupäevalisa teleküljel ilutseb filmi "Matrix" reklaamteksti kohal pealkirja asemel "Siia kaksrida pealkirja", niisiis taas sõnad kokku kirjutatud ja ilmselt mitte ajalehelugeja jaoks mõelduna, siis tekib küll mulje, et seda lehenumbrit pole enne trükkiminekut ükski kirjaoskaja lugenud.

Tegelikult ei tahtnud ma nii pikalt peatuda Eesti Päevalehe keelel ja sõnastusel, paraku on mind hommikuste lehetutvustuste ettelugejana ammu surmani ära tüüdanud meie päevalehtede, ja mitte ainult Päevalehe süvenev hoolimatus selle suhtes, kuidas oma sõnumit edastatakse, selmet eestlasest lugejale võimalikult kergesti mõistetavaks teha peidetakse see arusaamatute ja küündimatute puterduste umbsõlme. Tegelikult tahtsin otsustavalt protestida selle sünge tooni vastu, mille on Eesti Päevaleht valinud Eesti Raadio tänase olukorra kirjeldamiseks. Ei, Eesti Raadio pole kunagi olnud pompöösne (niisiis mitte pompoosne, see viitab pigem pompoonile ehk tuharavistrikule) organisatsioon, seepärast on nutmine ajast ja arust majade ja valgete saalide saatuse pärast vägagi silmakirjalik ja tulutu tegevus.

Rahvusringhääling Eesti Raadio nime all töötab oma programmidega täna täiel määral, kinnitan seda kategooriliselt, rahvusvahelisel tasemel ning suudaks seda teha ka edaspidi, kui seda ei üritataks mingitel muudel põhjustel nurjata. Lugedes mõne ringhäälingunõukogu liikme kriitilisi arvamusi sellest ajalehenumbrist tahaksin talt otsekoheselt küsida, millal ta ise on viimati reaalse raadioajakirjandusega kokku puutunud. Tühisõnaline teoretiseerimine on täna lihtsalt pahatahtlik hämamine. Raadio probleemid pole kahtlemata Eesti Raadio enda tekitatud ja valge saali saatus pole kahtlemata see, mille pärast krokodillipisaraid valada. Paistab, et epateeriv kunstikriitik Harry Liivrand on selle teema muutnud mingiks isiklikuks propagandarelvaks võitluses asjaliku ja inimlähedase ringhäälingu vastu, millega ta pealegi igasse võimalikku ajalehte trügib. Arusaamatu ja solvav tundub Eesti Päevalehe ja teistegi meediakanalite ühtäkki tärganud kiibitsev huvi Eesti Raadio saatuse vastu just nüüd, muretsema oleks pidanud palju aastaid tagasi, kui riiklikul tasandil otsustati panna põhimõtteline pidur rahvusringhäälingu sisulisele arengule. Täna ravime juba osaliselt parandamatut haigust ja sageli täiesti ebapiisavate ravimitega, kaldudes pahatihti uskuma mitte arste, vaid efektseid imeravitsejaid.

Kuulmiseni!