MEEDIAKOMMENTAAR 1. NOVEMBER 2004
Tere taas meediakommentaari kuulama! Eelmisel nädalal sai teatavaks, et Eesti suurima ja kaalukaima päevalehe "Postimees" peatoimetaja Tarmu Tammerk otsustas sellest kohast ülekoormusele viidates loobuda. Ilmus mingi ebamäärane ja ajakirjanduslikult hambutu pressiteade. Eesti Meedia juht ning ajakirjanduspõllul minust nooremgi, kuid kahtlemata mõjuvõimsam kolleeg Mart Kadastik kiitis takkajärele, et Tammerk oleks olnud parim "Postimehe" peatoimetaja, kui ta ei oleks pidanud tegelema administratiivsete probleemidega. Noh, olgu, ei osatud inimese võimeid õigesti hinnta, aga kas pole suuremais toimetustes just vastutava väljaandja asi vabastada peatoimetaja personali- ja äriprobleemidest?! Miks seda siis ei tehtud? Miks arvatakse endiselt, et peatoimetaja-ideoloog peaks olema sama tore rügemendikomandör!?
Lugesin neid krüpteeritud teateid ega saanud millestki aru. Polnud ju Tammerk olnud ametis tervet aastatki, samal ajal oli ajalehe levik üsna tublisti kasvanud ega esitanud ka keegi küsimust, nagu ei oleks "Postimees" reklaami piisavalt müünud. Saatuslikuks sai nähtavasti toimetuse-sisene psühholoogiline vastuseis Tammerkile, tema võimetus või soovimatus toimetajaskonnaga piisavalt ja võrdväärselt suhelda. Või õieti see psühholoogiline konflikt, mis tekitati eelmise peatoimetaja, nüüdse Põlva maavanema Urmas Klaasi äkkvallandamisega.
Tammerki vabastamisele järgnenud Kadastiku teade, et uue peatoimetaja leidmisega pole aga üldse kiiret, tegi olukorra veelgi segasemaks. Tähendab, Kadastik võtab siiski vastutava väljaandja ülesanded endale!? Suur ajaleht on ju nagu fregatt, mis jääb merehoovustele ekslema, kui tal puudub kindel kapten. Või ongi omanikud äkki seisukohal, et "Postimehel" eesti ajakirjanduse lipulaevana pole pikemat perspektiivi, et parem oleks ta kuskile vaiksemasse sadamasse juhtida või vanarauana hoopis maha müüa? Kui "Postimees" oleks börsiettevõte, oleksid tema aktsiad sellise segase ja vastuolulise info põhjal küll kivina sügavikku kukkunud. Ent kas ei taba sama saatus nii heitliku lehe ajalehe usaldusväärsust?
Täiesti äraspidiselt reageerisid Eesti suured päevalehed reedel Tallinnas toimunud omavalitsusmeedia foorumile. Ükski ajaleht ei ole vaevunud selle toimumist isegi mainima, rääkimata sellel olulisel kokkusaamisel arutatu elementaarsestki refereerimisest. Samal ajal on kulisside varjus Ajalehtede Liidus ettevalmistatud seaduseelnõud kohaliku meedia sisuliseks likvideerimiseks. Ikka vaid valikulise ajakirjandusvabaduse nimel! Kui see pole vaikiva ajastu ja tsensuuri taassünni fenomen, siis mis see on?
Võin veel aru saada jõukatest ajalehtede väljaandjatest, et valla- ja linnalehtede tulek turule on neile ülimalt häiriv, võib vähendada leheturult lüpstavaid tulusid isegi mõnekümne tuhande krooni võrra, nii et mõni uus ilus villa võib ilma eelsoojenduseta basseinita jääda või väljaandja proua peab leppima tšintšiljakasukata jäämisega. Ent miks väidetava vaba eesti ajakirjanduse tingimustes ükski neist vabadest ja sõltumatutest eesti ajakirjanikest ei vaevunud oma sadade kolleegide tegemistest Eesti valdades ridagi kirjutama!? Mis pagana vabast ajakirjandusest me räägime, kui ajakirjanik ei julge isegi kirjutada sellisest probleemsest foorumist, kuidas võiks talt oodata näiteks meie meediamogulite enda sigaduste paljastamist!? Või miks ajakirjanike enamik nii kiivalt kiidab takka väljaandjatele, kes ei taha ajakirjanike ühinemist ajakirjanike liiduga ega neile loovisiku staatuse andmist!? Millest niisugune lömitav alandlikkus?
Ajakirjandusvabaduse põhimõtteid riivab ka see väitlus, mis puhkes eelmisel nädalal seoses järjekordse eesti sõduri hukkumisega sõjas, milles osalema sattus Eesti väidetavalt vaid ühe mobiiltelefonis peetud kõne tulemusena. Siinkohal tahaksin õiendada laupäevases Rahva Teenrite saates ühe osalenu väidet, nagu poleks koalitsioonivägede osalemist Iraagis ÜRO aktsepteerinud. Et eksiti, sellise etteheite tegi mulle mobiiltelefoni sõnumiga valitsuse pressiesindaja Kristi Liiva. Tõepoolest, ÜRO julgeolekunõukogu oli lõpuks nõus heaks kiitma koalitsioonivägede osalemise Iraagi rahuprotsessis, tagamaks Iraagi vabade valimiste korraldamise ja uue valitsuse ametisseasumise. Niisiis, vaid selle ajani, kui Iraak suudab suveräänselt ise oma asjade üle otsustada. Rahvusvaheline avalikkus pole andnud päevagi rohkem aega koalitsioonivägedel Iraagis viibida, kui selleks annab volitused Iraagi vabalt valitud valitsus. Ega ole kahtlemata andnud luba sellisteks jõledusteks, mis toimusid koalitsioonivägede otsesel osalusel veel sel aastal Abu Ghraibi vanglas.
Seda kummalisem on lugeda meie ajakirjandusest nii sõjaväelaste kui ajakirjanike manitsevaid arutlusi selle üle, nagu ei tohikski arvustada Eesti osalust USA juhitavas koalitsioonis ega taunida meie sõdurite hukkumist seal. Nagu see oleks iseenesest mõistetav, et suveräänne Eesti riik saadab oma kaitseväe üksusi suvalisse maailma punkti vaid selleks, et valitsustel oleks võimalik seda aktsiooni kasutada indulgentsina osalemiseks sõjalistes või muudes liitudes? Mis demokraatiast ja ajakirjanduse vabadusest saaks riigis enam juttu olla, kui ajakirjandus ei tohiks enam kritiseerida isegi valitsuse ennatlikke või läbimõtlematuid tegusid? Või et ajakirjandus sunnitaks kaasa ümisema propagandistliku demagoogiaga. Selles mõttes üllatas taas meeldivalt SL Õhtuleht, mis suutis eelmisel nädalal mitmes publikatsioonis selget vahet teha meie sõdurite isiklikul tublidusel ja ohvrimeelsusel ning otsustajate silmakirjalikkusel ja poliitilisel lehmakauplemisel. Jääb vaid oodata, millal toimetus muutuks sama kompromissituks ja lugejaskonna huve teenivaks ka oma väljaandjate ja omanike suhtes. Küllap siis võiks kõnelda ajakirjandusvabaduse tegelikust taassünnist Eestis.