MEEDIAKOMMENTAAR 21. JUUNI 2004

Tere viimast korda, vähemasti sel kevadel. Homme on juba suvi ning meedias algab paratamatult hapukurgihooaeg, kui kriitikat tema kohta teha oleks isegi ülekohtune Maaslamajat ju ei lööda. Tänases kommentaaris aga mõningaid meenutusi selle aasta esimese kuue kuu kommentaaridest, õigemini mõnest neid läbinud teemast, mille juurde oma kommentaarides üha tagasi tulin.

Jaanuaris tuli eesti edumeelsel meedial asuda kultuurilehe Sirp kaitsele, mida ähvardas kui mitte sulgemine siis kollaseks kommertsleheks muutmine. 12. jaanuaril rääkisin: “Sirp on üks väheseid veenvaid kultuurikanaleid, mis vahendab ka laiemale publikule kultuuri tema enda keeles ja tema enda huvides. Sirbist võib veel lugeda ka teistest eesti kirjanikest peale Kenderi, Kõusaare või mõne järjekordse sugumürsu. Kirjutatakse ka näiteks maailma filmikunsti ajaloost, mitte ainult “sõrmuste isandaist” ja “pottereist” luua seljas.” Ning jätkasin sama teemat 19. jaanuaril: “Sirbi vähese leviku põhjuseks pole sugugi mitte lehe enda ja selle tegijate väidetavad puudused, vaid teda ümbritseva ajakirjanduse küündimatus ja primitiivsus. Täpselt samuti võib avalik-õiguslik ringhääling paista kellegi massikultuurist mürgitatu jaoks vanamoodne ja väheefektiivne, sest ümberringi käib telekanaleil pidev tapmine ja tagaajamine ning kommertsraadiotes peetakse võistlusi silikoonrindade peale.” Me teame, et Sirp jäi ellu.

9. veebruaril hoiatasin ajakirjandust muutmast meie ühinemist Euroopa Liiduga naeruväärseks: “Samasugune tehtud olek, võltssära kipub sõnast "euro" paraku kanduma kõigile muudelegi sõnadele, alates eurovalimistest kuni eurolauludeni. Me teeme seda mängu ehk kaasa, aga me ei võta seda enam päris tõsiselt. Nagu üks tõsine inimene mängu ikka, kui pole just hasartmängija. Nagu muretseb meie presidentki, võib ka eurovalimistel osavõtt just seetõttu väheseks jääda, et inimesed võtavad seda kui mingit järjekordset mängu, milles osalemine võib tunduda isegi naeruväärne.”

Tulin 3. mail, pärast Euroopa Liiduga ühinemist sama teema juurde veel kord tagasi

Juhtisin tähelepanu sellele, kuidas Euroopa Liidu laienemisele püütakse anda mingi kahtlast, pejoratiivset varjundit. “Postimees kirjutas rahvalikus, et mitte öelda, labases stiilis meiega samasse liitu nüüdsest kuuluvaist soomlastest: “Laupäeva hommikul Tallinna poodidesse laiali hargnenud januste põhjanaabrite ahelik üritas, kuid ei suutnud murda õlle- ja viinakohvritest müüre, mille kauplejad nende teele olid püstitanud.” Milleks selline salvav iroonia sugulasrahva ja uute euroopa partnerite aadressil? arvasin siis.

Mu sõnad osutusid prohvetlikeks, tulemus oli käes 14. juunil, kui pidin tõdema: “Paratamatult ei realiseerunud eurokampaania taoline valgustamine vaid valitsusparteide madalas toetuses, vaid ka üldises valimisaktiivsuse languses. Väga suur osa valijaskonnast hakkas toimuvasse suhtuma kui omalaadsesse burleski, estraadietendusse, mida tulebki vaadata vaid kõrvalt, et mitte sellesse ise sekkudes tunda ennast kui aprillinalja mittemõistmiselt tabatud lihtsameelne vennike.”

16. veebruaril juhtisin tähelepanu ajalehtedes pidevalt avaldatavate TV-reitingute võimalikule kahjulikule mõjule vaatajate kriitikavõimele: “TV-kanalite vaataja-arvude edetabel on oma näilise esinduslikkuse juures isegi märksa desinformeerivam ja kahjulikum, kui esmapilgul tundub. Sest ta propageerib stereotüüpset suhtumist, sageli lihtsalt halba ja primitiivset maitset.”

Sama teema juurde tulin tagasi 26. aprillil, kui tõdesin: “Meediaküsitluste tulemuste põhjal võib üsna põhjendatult väita, et elektroonilised meediakanalid pole eestlaste jaoks reeglina tähtsaim infoallikas, sealt ei oodata niivõrd uudiseid, uusi teadmisi või uudseid mõtteid, vaid keskpärast meelelahutust; raadio on aga suuresti vaid helitapeedi seisundis, ärkvel hoidja autosõidul, samal ajal kui televisioon aitab jälle õhtul paremini magama jääda.”

Veebruaris ja märtsis kujunes keskseks meediadiskussiooni teemaks lugu nn kotletipilastajast ja temast kirjutanud ajakirjaniku küsitavast tegutsemisest, kes väidetavalt allikakaitse sildi varjus polnud nõus avalikustama, missuguse toitlustusasutuse ja kelneriga oli tegemist. 23. veebruaril arvasin nii: “Pole mingit avalikku huvi, mida peaks kaitsma ega ole ka tunnistajat, keda oleks põhjust kaitsta. Allikas ja ilmne süüdlane ei saa ajakirjaniku jaoks olla üks ja sama inimene, süüdlase anonüümsus ei vaja antud juhul mingit allikakaitset.”

Lõpuks mõni üldisem tõdemus meie ajakirjanduse seisundist.

5. jaanuaril arvasin: “Minu jaoks on ajakirjanik olnud ja jäänud ühiskonna kanaarilinnuks, kes tunnetab tänu oma erilisele tundlikkusele ühiskonnas esinevat ebaõiglust, võitleb mammona ja sellega seotud mõtteviisi pealetungi vastu, on kriitiline oma rahvast eemalduva võimu ja valitsuse suhtes, on olemuslikult vasakpoolne, sest kogu riigiaparaat, majanduse masinavärk ja kõik muu on ju olemuslikult parempoolne.”

5. aprillil jätkasin “Ja just seepärast pean ma tänagi meie meedia üheks suurimaks probleemiks mitte seda, kuidas kirjutatakse või näidatakse, kui suure käsitööosavusega seda tehakse, vaid ikka seda - millest räägitakse, mida valitakse sellest suurest uudistetulvast, mis meie peale iga päev langeb. Kahjuks on üksiku kogenud ja aruka ajakirjaniku otsustusõigus sellises situatsioonis muutunud täna üha piiratumaks.”

ja lõpetaksin kokkuvõtva lausega 17. mai kommentaarist: “Ajakirjanduse ainus roll tänases ühiskonnas peaks olema vahendada ja kaitsta sotsiaalselt otstarbekaid, jätkusuutlikke põhimõtteid.”

Kuulmiseni, loodetavasti juba sel sügisel!