MEEDIAKOMMENTAAR 21. VEEBRUAR 2005

Tere jälle! Täna tahaksin alustada sellest kummalisest varjupoksist, mida on juba teist nädalat harrastanud Postimehe toimetus, tõrjudes süüdistusi seotusest reformierakonnaga. Senimaani, kuni selle pärast tundsid muret vaid Eesti Päevaleht ning seejärel 5 erakonna peasekretärid, näis mulle, et Eesti suurimale ajalehele tehakse lihtsalt liiga. Tundus ju parteisekretäride kiri Oslosse Schibstedi omanikele otse kui kunagine kaebus Kremlisse seltsimees Brežnevile oma rajoonilehe peale.

Loomulikult on kõik meie suurimad ajalehed täna oma ilmavaatelt selgelt parempoolsed, seda võib järeldada nii teemade valiku kui nende kallutatuse põhjal. Või oskaksite nimetada mõnd meie ajalehte, mis suhtuks suure sümpaatiaga näiteks ametiühingute tegevusse ja näeks nende võitluses ka positiivseid jooni!? Tavaliselt vaikitakse kogu ametiühinguteema maha, värskeima näitena see, et ajakirjanike liidu reedesest kongressist ei ilmunud meie päevalehtedes ridagi.

Jääb vaid loota, et parempoolsus pole otsesõnu sisse kirjutatud päevalehtede ajakirjanikega sõlmitud konfidentsiaalsetesse töölepingutesse, mis kindlustavad ühelt poolt neile ajakirjanikele üsna priske äraelamise, kui nad vastutasuks on piisavalt lojaalsed lehtede omanike maailmavaatele, ärihuvidele ja võib-olla ka erakondlikule kuuluvusele.

Muide, alles äsja kaitses Postimehe üks tuntumaid toimetajad Priit Pullerits jõuliselt sarnast suhtumist, väites, et ajakirjanduse objektiivsuse taotlus ongi vaid üks igand ja kimäär, mida ei mõista enam ajalehe tellijate ega ostjate enamik. Ajalehte suhtutakse ju kui õllepudelisse või kreemikooki, mille eesmärgiks on vaid esmaste aistingute lühemalt öeldes lihahimu rahuldamine. Ehk siis tõde on lehes üldse üks teisejärguline asi.

Kuid nagu öeldud, uskusin endiselt, et konkurendid teevad Postimehele ülekohut, kuni möödunud laupäeval pidin lugema pikka ahastavalt ennastõigustavat juhtkirja Postimehe vastutavalt väljaandjalt ja ajutiselt peatoimetajalt Mart Kadastikult. Milleks oli vaja lahtisest uksest sisse murda, kui alles eelmisel nädalal oli juba ilmunud Eesti Meedia nõukogu norralasest tegelase õiendus, mis süüdistused kõhklematult tagasi lükkas!?

Teisalt, miks ei märganud muidu patust puhas peatoimetaja siis seda, et sama laupäevane number, milles ta ise kirjutas, kirendab reformierakonnameelseist kirjutistest!? Näiteks seesama Priit Pullerits on Arteris koostanud pingerea sümpaatsemaist naispoliitikuist, mis isenesest riivab hea maitse piire, reastades naispoliitikuid mitte nende ametialase võimekuse järgi, vaid mingite missinduse parameetrite põhjal. Ja mis pistmist, vabandage, on üldse kellegi välimusel, kui rahvas on ta valinud ennast esindama!? Miks peaks selle üle otsustama ainuisikuliselt üks mees ja pealegi nõnda subjektiivselt? Seades sealjuures reformierakonna naised pingerea absoluutsesse tippu. Kui toimetus tahaks veidigi hajutada enda vastu suunatud süüdistusi, siis vaataks ta kõigepealt kriitilise pilguga üle ajalehenumbrid.

Võrdlesin põgusalt reformierakonna kui mõiste esinevust suurimate ajalehtede internetiportaalides, kasutades nende otsingumootoreid. Nii sain selle aasta esimeste kuude jooksul tulemuseks, et Postimees mainib seda erakonda keskmiselt kaks korda sagedamini kui Eesti Päevaleht (vastavalt 97 ja 51 korda) ja neli korda sagedamini kui SLÕhtuleht (vastavalt 97 ja 27). See ei luba küll teha eriti kaugeleulatuvaid järeldusi, kuid koos muu taustainfoga võimaldab siiski küsida, kas erakondade peasekretäride kiri oli täiesti alusetu. Eelkõige sunnib aga nõnda küsima toimetuse viimatine närvilisus ja solvunud reaktsioon sellele kirjale.