Tere taas! Jaanuarikuu hakkab läbi saama. Tegu on niiöelda talvise hapukurgihooajaga ajakirjanduses, kui sageli köetakse üles sahtlis hoitud teemasid või õhutatakse skandaale lausa tühjale kohale. Põhjus selles, et reklaamiandjad on oma püssirohusarved jõuludeks tühjaks lasknud ning ei kipu oma kuulutusi lehte andma, kui seal just mõnda kirglikku diskussiooni ei puhke ega põnevaid paljastusi ei avaldata. Eks siis ajakirjanikud püüagi kõigest väest. Kas näiteks ülikoolide õppemaksu teema kirglik tõstatamine või kummaline nurin Eesti Rahva Muuseumi uue hoone konkursitööde väidetava ebasobivuse üle oleksid ikka pälvnud nii palju tähelepanu, kui ajakirjanduses oleks olnud tavapärane reklaamirohke aeg? Ei usu.

Samasse ritta seaksin ka eelmisel nädalal puhkenud skandaali presidendipaari lastelaste ülemeeliku pidutsemise üle Kadrioru kantseleimajas. Selliste materjalide geneesi metoodika on tegelikult lihtne. On olemas mingi "püha" staatussümbol, mille tegelikust elust ja toimimisest lihtrahvas eriti midagi ei tea ehk siis praegusel juhul presidendiloss, mis muidugi pole üldse mingi loss, vaid lossi kõrvale kunagi ehitatud kojamehe majake, kus asub paraku ka meie vaese presidendipaari ainus Tallinna korter. Ja kus nad pealegi peavad majutama oma problemaatilise tütre lapsi. Niiöelda ühiselamu.

Paraku armastab ajakirjandus lennata kõrgelt, tehes sellest majast koos lipuvardaga peaaegu et meie rahvusriigi suurima sümboli. Loomulikult on sellise skandaali paisutamisel oma roll ka meediakanalil, mille kaudu tõde niiöelda välja paisatakse. Televisioon, kus saab ühendada pildi ja heli, kasutades efektseid montaaživahendeid ja diktoriteksti, on skandaali geneesis kahtlemata märksa tõhusam vahend kui näiteks raadio. Viimase sõnumil poleks ju mingit tõendusväärtust. Ei oleks olnud ka Eesti Ekspressil esimese allikana, aga nüüd teleloo kinnistajana on tal kaalu seda enam. Eriti veel koos peatoimetajate üleoleva ühisavaldusega presidendile halvasti varjatud tagamõttega, et millal te nüüd ükskord minema hakkate.

Kolmandaks aspektiks on kindlasti skandaali ajastatus. Ei, mitte nädal ega kuu pärast juhtunut, vaid mitu kuud hiljem, uue aasta algul, talvisel hapukurgihooajal, kui president ise peagi kaugel Ameerikas ja ajavahest pisut segi ning seetõttu ei suuda adekvaatselt reageerida. Pressiesindajagi kodumaalt ära ja tema ütlused varem salvestatud, aga mis ajal ja mis seoses, seda teavad siiski vaid tegijad ise. Tahaksin uskuda nende kui tublide ajakirjanike aususse ja erapooletusse, aga kogu muu taust tekitab minus teistsuguseid mõtteid. Loodan, et eksin.

Kas selline pidutsemine, pealegi kantseleimajas on taunitav? Ideaalse lastetoa seisukohalt kindlasti, kuid just selles kogu loo teatav kahepalgelisus peitubki. Võin mürki võtta, et samasuguseid ja kindlasti märksa reipamaid pidusid korraldatakse iga päev mõne meie rikkuri, kultuuritegelase, poliitiku, linnapea või muu niinimetatud ühiskonna eliiti kuuluva tõusiku kodus, saunas või suvilas. Selline on juba meie noorte pidutsemise omamoodi normaalne vorm või iseg stereotüüp, mida pealegi pidevalt toidavad needsamad meediakanalid - igasuguste Baaride ja muude nõmedate realitytega ning kõmuiharate kroonikate ja õhtulehtede seltskonnapiltidega. Või seesama rate.ee, mida on ju ajakirjanduses ülistatud noorte eneseväljendusvahendina lausa taevani, aga sealt ju enamik seekordse skandaali pildimaterjaligi näib olevat amemndatud. Suure ajakirjanduse reaktsioon toimunule tundub minu jaoks seetõttu üsnagi silmakirjalik.

Loomulikult tuleb uurida igat masti ametimeeste tegevust ja tegevusetust, seda, kas rikuti seadusi või avalikku korda. Ent seda tuleb teha rangelt seaduste ja ühiskonna moraalinormide alusel ning arvestades neis osalenud isikute süüdivust. Senise info põhjal jääb mulje, et enamikus oli tegemist mitte täisealistega vaid teismelistega, kelle väärtegevust ei saa küll kuidagi mõõta sama mõõdupuuga kui täiskasvanute tegusid. Ka seaduste ees. Kui nii teles kui ajalehes on kinni kaetud pidudel osalenud noorte näod, kellest küll saunapiltidel ülesvõetute puhul võiks järeldada, et tegu on juba murdeeast väljunud noorukitega, siis igasuguse piinlikkustundeta on eksponeeritud presidendi alaealiste (13- ja 15-aastane) lapselaste näod ja nimed.

Kui terve eelmise aasta tuututasid igasugused pressinõukogud ja muud ajakirjanduse eetika isehakanud eestseisjad sellest, et lapsi ei tohiks seada ajakirjanduses löögi alla, eriti veel vanemate rumaluse pärast, siis paistab, et presidendi lapselapsed on selles mõttes tunnistatud lindpriiks, keda tuleb lüüa ka siis, kui nad niiöelda juba maas lamavad. Ja nii presidendipaarist vanavanemate kui ka tõsiste tervisehädadega ema ja eluvõõrast friigist isa eest, ja võib-olla ka mõne ebameeldiva erakonna eest. Ma arvan, et ajakirjandus on sellega ületanud eetilise lubatavuse piiri. Lapsi ei tohiks siiski kasutada, sisuliselt ohvriks tuua, vanematele kättemaksmiseks ega ka ametnike käpardlikkusele osutamiseks. See pole minu arust aus ega inimlik.

Kuulmiseni!