MEEDIAKOMMENTAAR 23. MAI 2005

Tere ja kena kevade jätku! Laupäeval jõudis siis ühele poole järjekordne, juba 50. Eurovisiooni-aasta. Pool sajandit on mis tahes traditsioonilise ürituse puhul üsna pikk aeg, kui järjepidevus ise hakkab teinekord selle jätkumist rohkem mõjutama kui ettevõtmise sisu ja mõte ise. Ent hoolimata paljude uskmatute toomaste jätkuvaist etteheidetest ja süvenevast irooniast Eurovisiooni lauluvõistlus mitte ainult ei jätku, vaid aina paisub ja ka paraneb. Viimasel ajal on hakatud isegi kõnelema sellest, et just see üritus on olnud üheks tähtsaimaks emotsionaalseks motivaatoriks Euroopa Liidu laienemisele ning selle protsessi üheks oluliseks tugielemendiks.

Loomulikult ei esinda Eurovisiooni lauluvõistlus isegi Euroopa popmuusika mingit vähegi esinduslikku läbilõiget, sest paljuded suurtes riikides nagu Itaalias, Prantsusmaal või ka Inglismaal pole sellel lauluvõistlusel igatahes veel sellist tähendust kui näiteks meil siin või enamikus teistes postsotsialistlikes ja väikeriikides. Ei suuda see lauluvõistlus võistelda ka globaalsete muusikakanalite, plaadifirmade ega Ameerika kommertsmuusika kurdistava volüümiga. Ühekordse ettevõtmisena on aga selle mõju ja intensiivsus siiski üllatavalt suur, sest haarab selles maailmajaos ja laiemaltki kaasa kõigis vanustes inimesi, nii rikkaid kui vaeseid, idas ja läänes, luues teatava ühise kontaktpinna, mis võimaldab levitada emotsionaalset teavet oma rahvuse, selle kultuuri, hoiakute ja võimekuse kohta. Igatahes on tegu ühe kõige demokraatlikuma musuikaüritusega maailmas, millel nagu demokraatial ikka on oma väikesed puudused, kuid ühtaegu täiesti korvamatu eelis - ta annab võimaluse kõigil vaatajail ja hääletajail tunnetada oma osalust millestki suuremast ja ühendavast, mille lõpptulemus sõltub ka meist igaühest - eurooplusest.

Kui rääkida seekordseist Kiievi kontsertidest, siis oli muidugi kõige huvitavam näha seda, kuidas alles avanev ida suurriik saab hakkama nii pikkade euroopalike traditsioonidega ettevõtmise läbiviimisega ning missuguse lisanduse ta sellele juurde suudab anda. Võib vist üsna kindlalt väita, et Ukraina eelmise aasta esikoht ja seekordne toimumispaik mõjutasid enim konkureerivate laulude valikut ning esitusviisi - trummide rohkus ja ülesköetud temperamentsus hakkas silma nii mõnegi seni talitsetud esinemisstiili eelistanud riigi esitusest. Tunnistas ju sedasama ka võitjamaa Kreeka lauljatar Elena Papariziou kontserdijärgsel pressikonverentsil. Selles kontekstis jäi Eesti iseenesest tublide ja andekate Suntribe'i tüdrukute plikalik kiljumine üsna sihituks ning lavale veetud dj-puldid pigem segasid kui aitasid kaasa mingi vähegi haarava üldmulje loomiseks. Šveitsi esindanud Vanilla Ninja mõneti minoorne lugu mõjus teiste vahel aga eriliselt, kuigi saksa kultuurile omase süngusega varjutatuna ei pääsenud võistlema rõõmust pakatava laulupeo esikohtade pärast. Ent esitajatena olid ninjad kahtlemata ühed professionaalseimad, mis tunnistab veel kord, kui palju tähendab paariaastanegi esinemispraktika suurlavadel. Õnnestuks see ka Suntribe'il?!

Eestlased peaksid endalt küsima, millest on tingitud see, et kolmandat aastat järjest ei suuda me enam kuigivõrd kaasa minna selle suure mängu reeglitega ega palli väravasse saada. Ei maksaks ennast lohutada sellega, et mis väärtust sellisel muusikal ja üritusel ikka on, me teame ise oma hinda paremini!? Küllap võiks siis leppida ka meie sportlaste viimaste kohtadega tiitlivõistlustel, aga seda me ju ometi ei talu. Või lohutada ennast Soome ebaeduga, kui meie oleme juba kord siiski ka võitnud?! Just viimane fakt sunnibki küsima, miks siis enam mitte, mis on läinud ja mis ajast valesti, kus oleme jäänud liialt lootma laulutegijate tuntud headusele, rahvahääletuse kõikvõimsusele või pseudoväärtustele. Rahvusvahelisele areenile minnes ei maksaks siiski loota vaid teismeliste moblahääletuse representatiivsusele, sest Euroopa hindab lõppkokkuvõttes ja läbilõikeliselt siiski laulu ja meloodia kvaliteeti, näiteks või Malta lauljatari Chiara jätkuv menu, ning alles teises järjekorras lõhkiste teksapükste moekust või laulutüdrukute rõngastatud naba. Sellisel meetodil esinduslaulu valimine tuletas mulle kangesti meelde tänavust ajakirja Nädal tele- ja raadiosaadete populaarsusküsitlust, mille tulemused sarnanesid samuti pigem äpardunud karikatuuriga tegelikkusest kui vähegi mõistliku hinnanguga meie elektrooniliste meediakanalite kvaliteedile ja sisule.

Kiievi kontserdid läksid päris hästi korda, ehkki vaielda võib muidugi kontserdi kujunduse stiililise segapudru ja ülepakutuse ning režissööri- ja kaameratöö hüplikkuse ja eklektilisuse üle. Lausa ehmatavalt masinlikena mõjusid üleskiidetud ukrainlastest noored õhtujuhid, kellest eriti Maša pidev banaalne röökimine meenutas pigem nõukaaegset pioneerikoondust kui elegantset euroopalikku galakontserti. Aga see selleks, ega siis eelmise aasta Istanbuli kontsert samadest hädadest palju vabam olnud, küllap on tegu lihtsalt teise kultuuri märkidega, millega tuleb avarduvas Euroopas tasapisi kohaneda. Igatahes näitas 50. Eurovisiooni võistlus, et traditsioon pole surnud, vaid muutub ja areneb koos uueneva Euroopaga.

Lõpuks veel üks pisirepliik hoopis muul teemal. "Kui sa oled ikka nii loll, et sa mitte millestki aru ei saa, siis peaks ka endal selles ametis olema ebamugav olla," nõnda iseloomustati ühes nädalavahetuse raadio arutlussaates meie Riigikogu liiget, vastset komisjoniesimeest. Sellega on Eesti vabas ajakirjanduses saavutatud muidugi täiesti uus tase, kui konkreetset isikut, pealegi demokraatlike valimiste tulemusena rahvaesindajaks valitut võib, pange tähele, üksnes tema isikuomaduste pärast valimatult sõimata, sest oma uues ametis pole ta veel saanud isegi suud lahti teha. Kui Ida-Virumaa ärimees Nikolai Ossipenko esitas hagi Põhjaranniku lehe vastu selle eest, et tema nime kasutati aprillinaljas, siis jääb vaid põnevusega oodata, missugune hagi esitatakse rahvaesindajaid formaalsete tunnuste alusel lollideks ja mittelollideks jagava saatejuhi ja meediakanali vastu.

Ilusat kevade jätku!