Meediakommentaar 23. oktoober 2006
Tere taas! Sügis on jõudnud Eestisse ja nädala pärast elame juba taas talveajas. Iseseisev Eesti riik on aga peagi 90-aastane, uut iseseisvustki on kestnud juba enam kui 15 aastat. Peaksime nii rahvusena kui riigina olema maailmas igati tõsiseltvõetavad, eks andnud sellest tunnistust ühe maailma kuulsaima inimese, Briti monarhi Elizabethi külaskäikki. Olgu siinkohal ära nimetatud aga seegi, mis mind selle visiidi meediakajastuses ehk enim häiris ja mida ka eilne Ärapanija mõnuga parafraseeris. Nimelt see pidev korrutamine - Elizabeth Teine ja Elizabeth II, kas sõnades või rooma numbrites. Meie tublide naljameistrite saates muutus see vahepealkirjaks "Teine Elizabeth".
Mäletate ju veel omaaegset juttu kahest Eestist ja kurikuulsat määratlust "Teist Eestit". Imelik, miks pidime nüüd niisuguse raamatupidajaliku järjekindlusega korrutama Elizabethi järjenumbrit!? Valitses ju eelmine Elizabeth hea tükk aega tagasi, nimelt 16. sajandil. Tänast kuningannat kutsutakse aga Inglismaal ja Rahvaste Ühenduses lihtsalt "Queen" ja ta ise allkirjastab omakäelisi dokumente "Elizabeth R". Ka enamikus inglise ajakirjanduse ülevaadetes visiidist Baltikumi nimetati teda lihtsalt "kuningannaks". Selles mõttes oli lausa kosutav kuulda, kuidas Raekoja platsi laulukoor Aarne Saluveeri juhtimisel laulis lihtsalt "Liisbetist". Ent olgu, see oli vaid minu isiklik tähelepanek, mis johtub osaliselt ka eesti keele omapärast, kus järgarvul "teine" tõepoolest palju tähendusnüansse ning kindlasti sünnitab kuninganna nime käänamine koos selle järgarvuga aegajalt kummalisi ja kahemõttelisi vääritimõistmise võimalusi.
Tegelikult tahaksin juhtida tähelepanu hoopis ühele huvipakkuvale väitlusele, mis on käivitunud Eesti Päevalehe arvamuskülgedel ajakirjandus- ja arvamusvabaduse teemal. Viimaste näidetena eelmisel nädalal Mihkel Raua lubatavuse piire sondeeriv repliik "Edgar Savisaar on Vene spioon" ja nädal varem Evi Arujärve kaalukas kolumn "Eksortsism 2006". Me ei tea, kas Rauda sundis kirjutama soov anda Arujärve esitatud seisukohtadele vastulöök, vähemasti viitab ta oma kirjutise alguses eelmisel nädalal ilmunud Arujärve artiklile. Kui Arujärv esitab oma väiteid äratuntavalt, kuid diskreetselt, on Raud otsustanud tulistada mõningate isiukute pihta otsesihtimisega, esitades mõned sellised hinnangud meie poliitikute ja erakondade kohta, mis vaevu kannatavad trükimusta. Ta paneb need küll jutumärkidesse ja küsib, mis reaktsioone need esile kutsuks, kui ta neile tõsimeeles allkirja annaks. Huvitav, kas keegi tõesti mõtles, et ta just nii ei arvagi!?
Küsigem, kas Mihkel Raud oma sellise eskapaadiga võitleb siiski ajakirjandus- ja arvamusvabaduse eest ehk õige asja nimel. Kas arvamusartiklite ja kommentaaride puhul on lubatav või isegi nõutav selline äärmuslik kallutatus, kas arvamusi esitades polegi vaja elementaarsest objektiivsustaotlusest lähtuda? Ma ei suuda uskuda, et Mihkel Raud mõtleb seda tõsiselt. Vaevalt kirjutaks keegi kolumne või esitaks kommentaare teadliku sooviga ajada lihtsalt jama, panna pada. Küll aga võib sellise väite varjus pesitseda õigustus sellele, et arvamuskirjutisega tahetakse siiski mängida ebaausat mängu, hämardada piire üldtuntud faktide ning eelarvamustel või pahatahtlikkusel põhinevate väljamõeldiste vahel.
Vaadakem Mihkel Raua kirjutist selle pilguga. Kahtemata on tal õigus esitada oma seisukohti ühe või teise isiku või erakonna tegevuse kohta, tõlgendada nende ütlusi või väiteid omasoodu. Ent selle tõlgendamise aluseks peaksid siiski olema nende isikute reaalsed ja dokumenteeritud ütlused, nendelsamadel uudiskülgedel fikseeritud faktid. Mihkel Raud kinnitab ju siiski, et uudiseid edastades tuleks lähtuda elementaarsest objektiivsuse taotlusest. Paraku esitab kolumnist ise oma artikli lõpposas ühe või teise isiku reaalse, dokumenteeritud tegevuse või väidete kohta mitte arvamusi, vaid tõlgendab omasoodu nende isikute kohta juba varem avaldatud kellegi teise arvamusi, ka ilmset laimu või avalikku demagoogiat. Võrreldes muuhulgas näiteks Eesti riigi taastamise vastu võidelnud interrinnet nende eestlastega, kes selle iseseisvuse nimel aktiivselt tegutsesid ning ka täna meie riiki esindavad.
Tegelikult ei esitagi Mihkel Raud sellega isiklikku arvamust, vaid mingi stereotüüpse, selgete demagoogia sugemetega pamfleti, milles ta vaid solidariseerub mingite propagandistlike loosungitega, mingi kollektiivse demagoogiaga, vaevumata isegi oma arvamust või järeldusi kuidagi sealjuures põhjendama. Just sellest kirjutas Evi Arujärv nädal varem hoiatavalt: "Sõnum, mis kõneleb "meie" nimel, produtseerides totaalset, kuid konkreetsuseta süütunnet, meenutab keskaja nõiakaitseid: kui eitad, siis on pahad vaimud su teadvuse tumestanud; kui ei eita, oled samuti süüdi." Lubatagu mullegi siinkohal selle meediakommentaari lõpuks ka isiklik arvamus. Mihkel Raua arvamuskirjutis on tegelikult tüüpiline inkvisiitori kohtuotsus. Ja püüdku ta nüüd väita, et mul ei ole selleks arvamuseks õigust!
Kuulmiseni!