Tere taas meediateemal arutlema!

Tänases Postimehes tõstatab vastutav väljaandja Mart Kadastik küllaltki teravalt teema, kas ettevalmistatav uus reklaamiseadus sunnib meid loobuma sootunnustest: seaduseelnõu ei luba isikut reklaamis kujutada soo-objektina, viidata sootunnustele, sisaldada seksistlikke kujundeid ja nii edasi. Olgem ausad, eks ikka sisalda meie reklaamid seda kõike küll märksa rohkem kui näiteks naabrite soomlaste omad.

Täna Äripäeva vahelt leitud kalender, millel verise ninaga higistav neiu ja küsimus: "Millal see lõpeb...?" teenib vaevalt küll reklaami põhifunktsiooni - informeerimist, märksa enam mõjub aga hirmutava, ängi ja masendust tekitavana. Ausalt öeldes ei teki isegi tahtmist uurida, mis ettevõtte reklaam see on, sest mulle mõjub see igal juhul antireklaamina.

Niisiis, probleeme meie reklaaminduses on tegelikult küll ja küll, ohjeldamatust, kultuuritust, maotust. Reklaami võiks meie elus üldse olla märksa vähem, sest valdav enamik sellest on täiesti tarbetu või isegi kahjulik, sest ahvatleb vaid mõttetult tarbima. Ent olen Mart Kadastikuga nõus selles osas, et mingi järjekordne oskamatult ümberkirjutatud seadus pole küll see, mis sellisel alal midagi mõistlikult korrastaks.

Sellistes asjades peaksid omavahel kokku leppima ikka reklaami- ja meediafirmad ise, niisuguseid asju peaks juhtima kirjutamata tava, tsunftieetika, kultuursus ja diskreetsus. Kahjuks sisaldab sellealane ettevõtlus meil kõike muud kui eelmainitut. Ja siiski tuleks reklaamiseaduse tegijail midagi ette võtta laste kaitsmiseks nii vägivaldse kui seksistliku reklaami eest, sest kui reklaami tellijail ja teostajail endal puudub elementaarne ohutunne, tuleb ühiskonnal see neile valusa vitsaga kätte õpetada.

Veel reklaamist. Olen avastanud mitmel pool suuri reklaamplakateid tuntud Eesti Ekspressi ajakirjanike pildi ja neile omistatud lausega. Näiteks Madis Jürgen ütleb keset Pärnu maanteed umbes nõnda: "Valimiste eel keeratakse raadio ikka rohkem klassika peale". Ilmselt tahab ta sellega öelda, et poliitiline debatt pole see, mis vääriks temasuguste ja ka tema lehe tähelepanu. Mihkel Kärmase sõnum Tammsaare teel on umbes niisugune: "Enamik sensatsioonilisi teemasid sokutavad ajalehetoimetustesse asjasthuvitatud ise." Vabandan, kui eksin sõnastusega, märkmikku polnud kaasas, kuid nüansid pole praegu tähtsad. Sõnumi tonaalsus on oluline, ja see on ilmselt see, et poliitika on üks kahtlane värk, ärge usaldage neid, usaldage meid - ajakirjandust. Küllap on tegelikult suure nädalalehe kampaania taga siiski soov saada parteidelt paremaid tellimusi kohalike valimiste kampaaniaks. Sest kui ajaleht on poliitikuist ikka nii sõltumatu, kui väidetakse, ju siis võib seal ilmuvat reklaami ka rohkem uskuda. Usub vähemasti reklaami tegija.

Eks esinda seegi kampaania tegelikult meie reklaaminduse üht väga levinud haru - arusaamatut. Kui palju ripub meil plankudel või ajaleheveergudel selliseid reklaame, mille tagamõtte kallal võib pea põhjalikult katki murda. Ent tõin selle näite viitamaks ühele mind üha rohkem häirivale muule tendentsile - poliitikast ja selle lahutamatust osast, valimistest ei peeta nagu enam heaks tooniks sisuliselt ja asjalikult kõnelda.

Kui palju on viimasel ajal näiteks tulnud etteheiteid ETV Foorumi saatele, mis ühena vähestest Eesti tele-eetris toob rahulikus arutlevas ja analüüsivas õhkkonnas meie ette needsamad poliitikud ja riigijuhid, kes iga päev meie eest ju ka otsuseid langetavad. Veel eelmiselgi nädalal nõudis Eesti Päevaleht, et see saade peaks muutuma mingiks hoopis teistsuguseks magasinitüüpi programmiks, kus pildimontaazh ja rakursside ebatavalisus paneks vaataja peagi unustama, millest tegelikult jutt.

Minu meelest ongi kõigi nende vahepealsete üleshaibitud magasinisaadetega, millest viimasena läks hingusele Koosolek, juhtunud just seesama - vorm on küll äge, aga sisu enam õieti polegi. Seepärast tahaksin loota, et nii ETV kui Eesti Raadio juhtkondadel jätkuks tarmukust säilitada oma eetris ka rahulikud, pikaldased, arutlevad, miks mitte teadlikult igavavõitu päevateemalised saated, millest vaataja-kuulaja saaks ometi adekvaatselt teada, mis meie riigis toimub ning kes mida arvab. Et mitte jätta kogu rahvast vaid üha meeletumalt keerutava reklaamikarusselli seksikalt veiklevate tulede meelevalda. Kuulmiseni!