MEEDIAKOMMENTAAR 24. MAI 2004

Tere kuulama selle kevade üht viimastest meediakommentaaridest! Eelmisel nädalal oli kogu sisemaise meedia tähelepanukeskmes majandus- ja kommunikatsiooniminister Meelis Atoneni väidetava riigisaladuse rikkumisega seotud lood. Teatavasti kirjutasid sellest eelmisel nädalal alustuseks Eesti Päevaleht, seejärel Postimees ja ka teised lehed, tagasihoidlikumalt kajastasid seda telekanalid. Kuulasin ka nädalavahetusel meie raadioanalüütikute kommentaare ning püüdsin eelmise nädala lugusid üle vaadates kujundada seisukohta, kas ja kuidas seda lugu oleks tulnud kajastada.

Minu arust on ajakirjanduseetika seisukohalt suurim probleem selles, et algusest peale on selleski loos võetud süütuse presumptsiooni eirav hoiak. Minister Atonen on juba sisuliselt kuulutatud riigisaladuse lekitajaks ning enamik ajakirjandusest on asunud hageja positsioonile. Ehk siis keegi Meelis Kubits on esitanud kaebuse salajase dokumendi väidetava lekitamise kohta avalduse Riigikogu komisjonile, see on omakorda edastanud kaebuse KaPole ja paralleelselt sellega on kogu loost tilgutatud ohjeldamatult infot huvitatud asjast huvitatud seltskonnale sõbralikesse meediakanalitesse.

Olen juba varem oma meediakommentaarides korduvalt viidanud sellele, et taolist delikaatset, selgelt kallutatud ja sageli provokatiivset teavet tilgutatakse justnimelt ajalehtede kaudu, mitte aga näiteks raadiote või televisioonide uudistereporterite vahendusel, sest viimane eeldaks kellegi isiklikku esinemist, ei saa ju raadio- ega telereporter ilmuda ekraanile ja teatada, et mulle helistati või sosistati, et nii ja naa, minister on salajast paberit lehvitanud ettevõtja X-i nina all. Paraku ajalehes saab seda kirjutada, sest kirjutiste autorid ise jäävad sisuliselt anonüümseks, vahel tehakse vihjeid lausa juhtkirjades. Mäletame veel, millist ärritust tekitas ajakirjandusmaailmas omaaegne kotletilugu, ja mitte sülitamise pärast, vaid seepärast et avalikkuse ette kisti ka loo kirjutanud noor ajakirjanik, kes väidetavalt oli saanud oma teabe konfidentsiaalselt infoallikalt, kuid ei tahtnud või ei suutnud seda teavet tõestada.

Taolistel puhkudel mõtlen ma ikka, kas on see ajakirjanduse ja üldse kogu ühiskonna huvides, kui nii ebamäärastel faktidel põhinevate ja selgelt ühe poole huvides esitatud lugudega kujundatakse ajakirjanduses hoiakuid enne tegeliku uurimise algust või selle ajal ning missugune mõju sellisel tegevusel on tõe ja õiguse võidule, mis on ju ometi demokraatliku õigusriigi toimimise aluseks. Kas on selles mõttes vahet, kui avalikustame ajakirjanduses ilmselt puudulikule teabele toetudes tavalise liiklusõnnetuse osapoolte, väidetavate pisiametnikest altkäemaksuvõtjate või ka riigisaladusega hoolimatult ümber käinud ministri nimed, andes sellega avalikkusele selge signaali nende süülisusest!? Inimese positsioon ei tohiks kuidagi mõjutada tema kui subjekti õigusi ennast sel puhul kaitsta, olla süütu, kuni ta süüdi mõistetakse.

Eestis negatiivne tendents minu arust süveneb, sest mitmesugused suhtekorraldajad ja reklaamimehed on ära tabanud, et eriti poliitiliste tegelaste puhul annab halli perioodi alates ajakirjanduses välja visatud solgipangest kuni õigusliku protsessi lõpuni kasutada väga kergesti kahtluse alla sattunud inimese - poliitiku, ametniku, avalikkuse tegelase - mainega manipuleerimiseks, intriigide punumiseks tema selja taga seisvate jõudude vastu, ebapühade liitude sõlmimiseks ja muidugi lihtsalt rahateenimiseks, sest niinimetatud suhtekorralduse pealt annab raha välja pressida ühtviisi nii süüdistatuilt kui süüdistajailt, rääkimata muudest kiibitsejatest.

See protsess heidab varju ka meie igasugustele julgeolekuorganeile, alates riigikogu komisjonist ning lõpetades KaPo ja teabeametiga, mis ajakirjanduse ja suhtekorraldajate töötluses osutuvad ise veel suuremateks sõelapõhjadeks ja latataradeks kui need tegelased, keda nad peaksid uurima. Mäletatavasti käivitas kunagi keegi inimene minugi vastu uurimise, süüdistades mind rahvustevahelise vaenu õhutamises. Ehkki mingit reaalset süüasja kunagi ei algatatud, said kõmulehed selle kohta siiski magusa nupu oma veergudele. Võite kolm korda arvata, kes ja miks selle info pressile andis. Te ei eksi oma kahtlustustes!

Värske näide samasugusest infopidamatusest on eelmisest nädalast Viljandist, kus ühe auto alt leiti lõhkekeha. Ehkki veel reedel keelduti kategooriliselt viitamast, kellele kuuluva autoga oli tegu, paludes ajakirjandusel ilmnenud asjaolusid uurimise huvides mitte avalikustada, ilmus juba laupäevases Sakalas ning jätkuvalt tänases SLÕhtulehes üksikasjalik teave nii auto omaniku kui isegi väidetava pommipanija kohta. Mäletatavasti kirjutas Eesti Ekspress neljapäeval Otepää vanaprouast harrastusdetektiivist, kes paljastas kohaliku politseiniku osaluse mõrvas. Seekordne Viljandi juhtum viitab veelgi ilmekamalt sellele, et ka kohalik kaitse- ja muu politsei võiks oma asjad kokku pakkida ja uurimise näiteks tublidele Sakala ajakirjanikele üle anda.

Ma ei tea, kuidas teie, kuid mina tunnen süvenevat ohu- ja hirmutunnet, kui tõsiste kuriteoasjade puhul võtab uurimises ja süüdlaste väljaselgitamises politseilt, prokuröridelt ja kohtutelt jämeda otsa üle ajakirjandus, mis teadupärast vajab pigem suuri pealkirju oma esikülgedele kui asjaolude tegelikku väljaslegitamist, sest see viimane võib osutuda ebahuvitavaks ning süüdlasteks hoopiski mitte need, keda ajakirjandus on juba aegsasti risti löönud.

Kuulmiseni!