Tere päevast! Oktoobrikuu lõpu ilmad on juba sellised, et kui ka pole suurim telerisõber, siis tahtmatult jääb pimedail õhtuil nii palju vaba aega, et lihtsalt ei pääse kiikamast ekraani poole. Ja see üha ekstensiivsemalt vohav meediakanal on sellest väga hästi aru saanud ning pritsib geomeetrilises projektsioonis üha uut toodangut, mis võiks täita tühja pilguga väsinud telerivaataja samavõrd tühja meelt.

Ei ole viimase kümne aasta jooksul olnud ühtki sügist, kus seltskondades kõneldaks sama kirglikult Eesti telekanaleil pakutavast ning ühtaegu hämmastutaks, kuidas võib üha uute ja uute saadete tulvas nende keskmine erikaal pidevalt katastroofiliselt langeda. Kunagised arglikud katsetused tegelikkupeegelduste ehk võõrapäraselt reality showdega on asendunud tervete reaalsuskanalitega, mis tegelevad sellega õhtud läbi, pakkudes meile üha uute hallide kaaskodanike naeruväärseid katseid oma keskpärasusest kõrgemale ja väljagi hüpata.

Küllap ongi nende tegelikkusepeegelduste ainsaks eesmärgiks võimaldada teleri ees istuvail arglikel inimestel turvaliselt kihistada ekraanil eputavate naisevahetajate, baaripidajate, valdurite ja maiede käes piinlevate külainimeste ning stuudiosse ahnelt raha järele roninud algkooliharidusega napsisõpradest kojameeste lollakate targutuste üle näiteks teemal, missugune neljast nimetatud teosest ei kuulu Picasso sinisesse perioodi. Eriti naljakas, kui too kojamees helistab siis äsja Kassisaba kõrtsis kohatud koolivennale, kes siiski 8 klassi on läbi käinud, ja kes siis ka õige vastuse peale jopastab. 32 tuhhi ongi käes - mõelda, kui mitu sarvikut selle eest hinge alla saab!

Olen alati mõelnud selliseid saateid totovate telekanalite juhtide mõttemaailmale. Kas ei teki neil hetkekski piinlikkustunnet niisugust kaaskodanike inimväärikust pilavat tegevust harrastades? Tunnistan, küllap olen liiga kriitiline ja kaugel küünilisest ja sädelevast Eesti tänapäevast. Kirjutab ju peatoimetaja Einar Ellermaagi selle nädala "TV Nädalas", et "Naistevahetus" rahuldab lihtsalt inimeste tervet huvi teada saada, kuidas teised inimesed elavad. Et kogu oma suguvõsa elu on juba niigi piisavalt läbi nuhitud ja tuhnitud, nüüd lihtsalt tuleb anda inimestele võimalus tuhnida ka teiste inimeste prügikastides ja peldikupottides. Et tunda siis mesimagusat kahjurõõmu selle üle, et tema enda prügikast pole nii täis ja peldikupott pole veel sugugi nii must. Või vähemasti, kui ongi, siis keegi teine seda telekast ei näe.

Kokku võttes. Igasugused niisugused reality showd toidavad inimeste kõige madalamaid, sageli lausa perversset piilumisinstinkti, isikliku alaväärsuse kompenseerimise või varjamise komplekse, aga ka sotsiaalse süüdimatuse ja vastutustundetusega seotud kaasaõpitud hoiakuid. Sellised saated praeguses mahus desintegreerivad, lammutavad ühiskonda, muudavad teda üha haavatavamaks, kõlblusetumaks ja lõppkokkuvõttes ka mittetoimivaks. Ja siis keegi veel kuskil naiivselt imestab, miks on nii palju narkomaaniat, HIV-nakkusi, vägivalda. Sellises keskkonnas ei saagi mingid muud, kõrgemad väärtused ega eesmärgiseaded kunagi mõjule pääseda. Kehtib rusikareegel: naudi oma tühisust, muuda oma tühisus säravaks showks!

Sellel taustal on "vinge" lugeda peatselt käivituvast uuest showst, milles "võib võita korralikke auhindu, kuid teadmisi pole vaja", nagu reklaamib sellessamas "TV Nädalas" TV 3 kanali uue peremängu "Rooside sõda" tootja Teet Margna. Pange tähele tema lauset, mis on artiklis rasvaselt välja toodud: "Alustada täna uue mälumänguga tunduks mulle strateegiliselt vale otsus." Seda apokalüptilist tõdemust võiks ju rakendada kogu tänasele Eesti riigile ja poliitikale, kus mäluga tegelemine oleks ilmselt strateegiliselt vale otsus. Milleks midagi teada või mäletada, kui toredad auhindu võib võita ka mitte mäletades ega teades või lausa VALESTI teades? "Teadmisi ei ole selles mängus vaja, sest õigeid vastuseid küsimustele pole olemas," kinnitab Margna.

Kui kasvatuslikult tore on saada 42 punkti selle eest, et tead - "lapsed ei taha hommikul hambaid pesta". Ju siis nii peabki olema! Või näide ühest teisest sellele "väga heatahtlikule mängule", nagu iseloomustab seda üks TV 3 juhte, pühendatud artiklis toodud näide, kus maksimaalsed punktid saab selle eest, et tead täiesti valesti, nagu elaksid pingviinid põhjapoolusel. Sest just nii arvab enamik meie rumalatest inimestest.

Milleks muuks kui rumaluse apologiseerimiseks, ülistamiseks, kõrgeimale pjedestaalile tõstmiseks võib nimetada seda "heatahtlikku mängu"!? Ainult et kui varem vastas oma lolluste eest iga inimene üksinda, siis nüüd tehakse seda üksmeelse perekonna jõul. "Nimetage üks kollase õiega lill", küsitakse sellelt toredalt ja edevalt perekonnalt. Roosi eest saab 13 punkti, kullerkupu eest ka midagi, aga tule jumal appi, kui keegi peaks kollase lillena nimetama näiteks paiselehte. Kus selle häbi ots, kõik toredad Anttila pesuharjad ja triikimislauad jäävad nõnda saamata, rääkimata Türgi-reisist.

Ent mõelgem hetkeks, mida hakkavad meie lapsed umbes 5 aastat seda saadet vaadanuna vastama näiteks küsimusele "Mida tehakse kanepiga?" või "Kes elavad Aafrikas?" Ma usun, et na ei kahtle siis enam hetkeksi, et kanepit suitsetatakse ja Aafrikas elavad neegrid - ja 60 punkti koos toredate Anttila pesulõksude ja pannidega ongi sul hoobilt käes. Sest eks hakkavad ju taolised triviaalsused pika peale toitma uusi triviaalsusi ning rumalused üha uusi rumalusi. Muide, keegi saatetegijaist pole seni vaevunud seletama, miks ikkagi "rooside sõda" ja kuidas nende roosidega siis sõditakse? Kummaline!?