MEEDIAKOMMENTAAR 26. APRILL 2004

Tere jälle kaasa mõtlema Eesti meedia asjade üle! Eelmisel nädalal kuulutas ajakiri "Nädal" välja oma lugejaküsitluse tulemused: parimad tele- ja raadiosaated, telenäod ja raadiohääled. Küsitluses osalejaid oli napivõitu - 1250, nimesid ja saateid pakuti aga välja tublisti rohkem kui varem. Kui uskuda küsitluse korraldajaid, siis välja pakuti üle 60 tele- ja 200 raadiosaate. Viimases arvus küll kahtlen sügavalt, sest olgugi et raadiojaamu on meil 30 ringis ja neis on palju erinimelisi programmiosi, ei saa kõiki neid kaugeltki saateks nimetada. Küllap segunesid selles loendis osaliselt ka saated ja raadiohäälte nimed. On ju klassikaline raadiosaade siiski mingi selline hästi eristuv programmiosa, millel on oma stsenaarium ja kindlad, korduvad osad ning mis on eetris olnud vähemasti ühe hooaja, veel parem kolm aastat, sest sellest lühema ajaga vaevalt ükski arvestatav raadiosaade muust programmist eristuks.

Seekordses valikus oli 10 esiletõstetu seas kolme raadiojaama hommikuprogrammid. Raadio kuulatavaimal ajal eetrisse antav programmiosa ei ole siiski klassikalises mõttes raadiosaade, eriti veel seetõttu, et selle sisu on suuresti ettemääratud ja stereotüüpne. Hoolimata vägagi erinevast tasemest ja tegijatest, on nii Vikerhommik kui Uuno, Sky Plusi või Kuku hommikuprogramm oma ülesehituselt sarnased, sisaldades uudiseid, ajalehtede ülevaadet, liiklusminuteid ja muid korduvaid osi. Kui selle programmiosa puhul midagi hinnata oleks, siis üksnes saatejuhtide usaldusväärsust ja kompetentsust, kiiret reageerimisvõimet, aga samuti oskust süstida kuulajatesse head tuju, optimismi ja reipust, ühtlasi minimaalselt häirides hommikusi tööle või kooli kiirustajaid. Hommikuprogrammide suur esindatus hinnatuimate saadete hulgas ei kajasta siiski niivõrd nende programmide sisulist taset kui raadio kuulamise harjumusi. Ka selles osas hüperboliseeritult esile tõstetud raadiotegijad kaoksid peagi unustusse, kui nad pandaks tegema mingit õhtupoolset muusikasaadet.

Muude raadiosaadete loendis on nii harivaid ja subtiilseid saateid nagu näiteks Kuula rändajat, aga ka rämekoomikat Kitsa kinga või poliitilist satiiri Rahva omakaitse laadis, samuti vestlussaateid analüütilisest ja tasakaalustatud Rahva teenritest avameelselt kõmutaotleva Naisteka ning ärimeestest omapoiste saateni Keskpäevatund. Vaadates seda loendit ei oskagi leida sellele valikule mingit ühisnimetajat, seepärast tundub raadiosaadete taoline reastamine taas kord üsna suvaline ja mõttetu. Sama lugu on ka raadiotegijatega, kellest tõusevad esile pigem need, kes täidavad lihtsalt rohkem eetriaega, kui need, kes seda ka sisukalt teeksid. Raadio ajaloo jaoks on sellest loendist küll üsna napilt võtta. Ent ilmselt ei pidanud ka muu ajakirjandus seda edetabelit eriti representatiivseks, mainides sellest vaid üksikuid nimesid, vaevumata kirjutama isegi seda, missuguseid saateid nood "tipptegijad" teevad. Ilmselt ei tea ka ajalehtede toimetajad ise seda.

Televisiooni puhul on olukord mõnevõrra optimistlikum, nii saadete arv kui nende tegijad esindavad märksa representatiivsemalt tänast telepilti. Iseasi, kui rõõmustav on näha seda, et teleuudiste saatejuhtidest on 10 parema sekka pääsenud vaid kolm uudistelugejat daami, ja sedagi loendi lõpuosas, meesuudistetoimetajaist ega reportereist ei jõudnud aga keegi nii kaugele. Eesti televaataja ei hinda niisiis kompetentsust, usaldusväärsust, asjalikkust, vaid pseudopsühholoogitsemist, kirevat soengut ja arrogantset esinemislaadi, seega showmane, mitte ajakirjanikke-toimetajaid. See vajutab muidugi pitseri televisioonile uudistekanalile tervikuna, ja sellest on tõsiselt kahju, arvestades, kui palju siiski eestlased sinist ekraani jälgivad. Telesaadete loend kordab üsna täpselt EMORi mõõdikute andmeid, muutes pildi siiski veelgi maotumaks - ükski uudistesaade kümen enim hääli saanud saate hulka ei mahtunud, isegi krimiuudised ei kuulu vaatajate lemmikute hulka, ehkki neid teraselt jälgitakse. Ainsa suure erandina tõuseb esile meediakriitiline Ärapanija saade, mis Nädala ajakirja hääletuses jõudis üllatavalt kõrgele, teisele kohale.

Tulemuste põhjal võib üsna põhjendatult väita, et elektroonilised meediakanalid pole eestlaste jaoks reeglina tähtsaim infoallikas, sealt ei oodata niivõrd uudiseid, uusi teadmisi või uudseid mõtteid, vaid keskpärast meelelahutust; raadio on aga suuresti vaid helitapeedi seisundis, ärkvel hoidja autosõidul, samal ajal kui televisioon aitab jälle õhtul paremini magama jääda. Ühiskondlikus diskussioonis mängivad raadio ja televisioon üha tagasihoidlikumat rolli, jättes selle valdkonna suhteliselt suveräänselt trükiajakirjandusele. Kuna meie trükiajakirjandus on oma spetsiifilise arengu tulemusena maailmavaateliselt nii selgelt kallutatud, pole ka ime, et avalik-õigusliku raadio ja televisiooni katsed avalikku arvamust ühiskonnas tasakaalustada jäävad üsna marginaalseks ja jõuetuks. Siiski näitavad raadioküsitluses välja toodud raadiosaade Rahva teenrid ja telesaade Ärapanija seda, et suur osa auditooriumist ootab ajupesu asemel ka kaasamõtlemist võimaldavat diskussiooni. See nišš on praegu eesti ajakirjanduses tervikuna paraku üsna kehvasti täidetud, prevaleerib massiarvamusele orienteeruv ühesuunaline ja ühemõõtmeline hoiak, mille järgi jagatakse tõed, vaated ja inimesed mustvalgelt õigeteks ja valedeks.

Ent sellest ei tahtnud ma täna kõnelda, vaid meenutada paari aasta tagust ettepanekut, et Eesti meediakanalid, esialgu või elektroonilised, paneksid seljad kokku ja üritaksid käima lükata muudes riikides toimiva, lähim eeskuju Soome näol, vähegi usaldusväärsema raadio- ja teletöö väärtustamise süsteemi, kus lisaks publiku küllaltki juhuslikule hetkearvamusele oleksid esindatud ekspertide hinnangud, ning et igasugused naljamehed ei peaks konkureerima samas kategoorias arvestatavate ajakirjanikega ega õllesõpradele janu tekitavad saated ei peaks võistlema filosoofliste süvaarutlustega. 13 aastat oleme olnud iseseisvad, kuid vähegi esinduslikku pilti sellest, mis on nende aastatega toimunud meie meedias, paraku tänaseni pole. Nõnda suunavadki tele- ja raadiokanalid üha sagedamini oma pilgud nõukogude minevikku, kaevates sealt välja saateid ja esinejaid, mida tasub ka nüüd, aastakümnete pärast esitleda ja kelle üle eestlasena uhkust tunda. Eesti uue iseseisvuse aja algusest jääb paraku meedia ajalukku vaid must auk, mis tekitab tuleviku uurijais vaid piinlikku õlakehitust. Miks ei suuda me täna hinnata neid tõsisemaid väärtusi, mida meie meedias täna siiski on, ja mitet vähe, panustades samal vaid odavale, sageli ka lausa maotule meelelahutusele, mis kaob paraku nagu tuhk tuulde?!

Kuulmiseni Euroopa Liidus!