Tere taas üle kuu aja kuulama minu meediavaatlust! Vahepeal on Eestist üle käinud poliitilised tormid, mis on muutnud meediapildi äärmiselt rahutuks ja kohati lausa palavikuliselt haiglaseks. Ajalehed, televisioon ja raadio puistavad rahvahulki üle üksikasjadega poliitilisest hobusekauplemisest, karjapoisi moodi alttõmbamisest, puhtakujulisest reeturlusest, labasuseni küündivast sõimust rahvaesindajate enda vahel ja nii edasi. Kõik põhimõtted ja lubadused on juba mitu korda maha salatud või poliitiliseks peenrahaks vahetatud.

Ühtaegu ei anna kogu toimuv poliitsegadus välja ühe korraliku ülemeelikut kõrvaltvaatamist võimaldava näitemängu või tsirkuseetenduse mõõtu, isegi magedat mehhiko seebiooperit mitte, sest puudub igasugune jälgitav faabula, rääkimata süžeest, ükski ajaliselt teisele järgnev sündmus ei tulene eelmisest loogiliselt, inimlikult ega psühholoogiliselt, pigem patoloogiliselt. Kogu viimaste kuude poliitilise elu sündmuste jadal puudub tegelikult igasugune vähegi arusaadav ratsionaalne sisu ja inimlikult mõistetav konstruktiivne eesmärk. Pigem oleks nagu tegu mingi pimedusest valla pääsenud deemonite, libahuntide ja vampiiride mölluga, müstilise linnalegendiga, milles tegutsetakse inimeste maailmale mõistetamatute teispoolsuse reeglite järgi: mingi mahasalatud võika kire ajel, verepilastuse või isatapu varjamiseks, millega kaasneb paraku isiksuse degradeerumine ja pattulangemine.

Keegi poliitikuist viitas äsja televisioonis esinedes, et mis seal ikka imelikku, näe naabrite lätlaste, leedulaste või ka italjaanode juures käib samasugune poliitiline nõiatants juba aastaid, koalitsioonid tekivad ja lagunevad, valitsused tulevad ja lähevad. Jah, kuid eestlaste kultuuri ja traditsioonide paistel on siiski viimase paari aastaga toimunud mingi põhimõtteline murdumine, eetiline läbikukkumine, millest paistab läbi ka kogu ühiskonna totaalne peakaotus pärast seda, kui mingigi ühendav eesmärk, vajadus ennast tõestada teiste rahvaste kõrval, jõuda niiöelda Euroopas pildile, on formaalselt täitunud, kuid midagi vähegi sama olulist pole selle asemele tulnud. Oleme tõesti taas kui heitunud mesilasparv maailma tormituultes.

Eesti ajakirjanduses ei ole enam suveräänseid arvamusliidreid. Kuigi Marju Lauristin kirjutas kaks nädalat tagasi oma igati kaugelenägeliku kirjutise "Eesti identiteet ja Läti läbimurre" sellestsamast rahvuslikust peataolekust, minevikku pööratusest ja sellest johtunud presidendi tema meelest väärast otsusest mitte minna 9. mail Moskvasse. Ent selle asemel, et mingit osa vaimuintelligentsist sellega uuesti ühendada, on see tekitanud pigem edasisi lõhenemisi ja möödarääkimisi intelligentide enda seas. Tänaseks on tema kirjutist internetis kommenteeritud juba tuhat korda - aga valdavalt ikka hukkamõistvalt, täiesti ülekohtuselt taunivalt kuni kõige alatumate paralleelide tõmbamiseni tema vanemate ja isikliku elulooga.

Lauristini kriitika kultuuritegelaste ÜRO kirja suhtes sundis paraku vaid kolm päeva hiljem temale maailmavaateliselt seni lähedasel Rein Raual noid rahvusluse lipu all esinenud kultuuritegelasi ja väidetavalt isiklike süüdistuste kartuses tegutsenud presidenti agaralt kaitsma ning Lauristini kritiseerima ebakindluse süüdistuse ülekandmise pärast kogu rahvale. Samal ajal kui tema enda kirjutis väljendab isiklikult süvenevat ebakindlust Eesti kui multinatsionaalse riigi arenguvõime suhtes. Eesti rahva kui mingi abstraktse müstifitseeritud terviku kaitsele asunud Raud säästis selle suhtumisega muidugi ennast isiklikest rünnakutest internetis, mis tavapäraselt tema artiklitele ikka rahvuspopulistlikelt seisukohtadelt järgnevad. Tema artiklit kommenteeriti paraku seekord mitukümmend korda vähem kui lauristini oma ja pigem kiitvalt, muuhulgas nii: "Ometi keegi kes julgeb Lauristinile vastu vaielda." Kas tõesti ootab siis meie sotsiaalselt tundlikemaidki autoreid üha suurem ideeline mugandumine ja konformism?!

Selline vaidlus sunnib vürst Gabrieli kombel küsima, mis on siis see rahvuslik reliikvia, mida ühtäkki päästma tormame? Ja kelle käest? Või oleme rahvusena hoopis löönud kartma, et ei saa eurooplastena hakkama, et meie kunagised suured ja rinna uhkusest trummi ajanud edusammud postsotsialistlikus maailmas möirgava Balti tiigrina pisenduvad nüüd Brüsseli ja Moskva etendatavas nukuteatris nööri otsas rippuva Pierrot'na kahemõttelise kurbmängu etendamiseks?! Ja vaimuinimeste omavahelised seletamatud vastuolud ja nääklemised viivad kunagi selleni, et naljamehed muutuvad moraaliapostleiks ja moraaliapostlid naeruvääristavad oma rumalustega iseenda põhimõtteid. Viimatise kogemusena see, kui meie mitme aastakümne kunagine suurim komödiograaf Enn Vetemaa vehib tulise moraalimõõgaga, et kaitsta poliitikuid ja muid avaliku elu tegelasi neile meedias väidetavalt osaks saava ilkumise eest. Kui samal ajal need niinimetatud ilgutavad tegelased ise on enne seda oma rumaluse ja küündimatusega enda üle avalikult ilkunud märksa hullemini kui ükski Ärapanija kunagi suudaks. Peaksime mitte ilkuma, vaid muretsema, arvab meie kuulus literaat. Saamata ühategu aru, et ühiskond on viidud sellisesse seisundisse, kus vaid iroonia ja eneseirooniaga on kohati võimalik elada järgmise päevani ja järgmiste valimisteni, muretsemine aga viiks paratamatult paranoiani ja depressioonini.

Kui ühiskonnas toimuv väitlus sisaldas veel mõne aasta eest vaimu ja võimu opositsiooni, madala materiaalse ja ideaalse intellektuaalse äratuntavat vastandust, mis lubas eetiliselt samastuda, siis säilis veel lootus kunagi õigete valikute tegemiseks. Kui aga intelligents isekeskis hakkab juba jagelema sellepärast, kes on õigem eestlane, kes on tõsimeelsem müütilise ühise asja ajaja, kes on vähem kõigutatav tema sotsiaalsete aksioomide ja eetiliste postulaatide maailmas, siis on küll ikka aeg küsida, mida me kultuuri ja rahvusena endast üldse kujutame, kuidas me õigustame enda olemasolu täna ja siin, kas Eestis ägenev kõigi sõda kõigi vastu annab meile veel lootust sellelt eksistentsiaalselt lahinguväljalt elavana lahkuda.