Meediakommentaar 28. veebruar 2005

Tere taas! Veebruari viimane päev on käes, selja taha on jäänud peaaegu kaks nädalat suusatamise maailmameistrivõistlusi ja Eesti iseseisvuspäeva tähistamine koos tualettide paraadiga Estonias. Kõik need sündmused on andnud ka meediakanaleile palju kõneainet. Eestile ei tulnud Oberstdorfist medalit ning nüüd on käivitunud vabanduste ja seletuste laine, ehkki tulemused olid iseenesest päris head, arvestades meie võimaluste piiratust ning juba varem samade võistlejate saavutatud võite. Oleks ikka raske loota Eestile samasugust jätkuvat edu kui Norrale, kelle rahvuslik koguprodukt ületab sadu kordi Eesti oma ja kus enamik lapsi sünnib kujundlikult öeldes, suusad jalas. Meil aga hõiskab ajakirjandus täna juba selle pealegi, kui presidendi suusamatkal osales 1500 inimest.

Mis puutub iseseisvuspäeva tähistamisse, mida kahjuks sel aastal nii eetris kui ekraanil järjekindlalt nimetatud nagu heal sovjetiajal "vabariigi sünnipäevaks", või nagu oleks olnud varem olemas ka mingi Eesti kuningriik. Viimati olime ju vabariik ehk liiduvabariik aastal 1991, oleks juba aeg kõnelda Eesti iseseisvuspäevast või häda pärast Eesti sünnipäevast, aga see "vabariigi sünnipäev" on kuidagi petlikult pehme ja banaalselt kitšilik. Või tahetakse sellega viidata, et sündis küll see vabariik, aga hingama hakkas alles mõne aasta pärast. Muide, selle taustal oli eriti tähelepanuväärne Eesti Televisiooni julgus näidata oma ekraanil hoopis 1991. aasta augustisündmustele pühendatud dokumentaaldraamat, mille kohta võiks öelda, et see oli üle pika aja üks eestilikult aus film ilma liigse paatose ja ühtaegu piisava annuse eneseirooniaga, nii et minulgi vana rahvarindelasena tuli vahel pisar silma.

Iseseisvuspäeva pidulik kontsert paraku pisaraid silma ei toonud, pigem tegi pisut uniseks ja pahuraks, et teist aastat järjest esitleme ennast mingi etnograafilise reservaadina, vältides võimalikult kokkupuuteid professionaalse kunsti ja euroopalike trendidega. Eelmise aasta heinapallid olid küll vahetunud külakiige vastu, mis aina kiikus ja kiikus, nii et lõpuks hakkas südame alt juba pisut läikima. Seevastu Imre Kose pakkus hetke pärast päris soolaseid suupisteid, mis jälle südame tahedamaks tegid. Ja muidugi pakkus frakkide ja tualettide paraad taas võimaluse arvelaual kokku lüüa, kui palju rikkamaks vähemasti osa Eesti rahvast on saanud, et endale ühekordselt niisuguseid kulutusi lubada. Mõnel proual oli ju konserviliinitöölise aastapalk seljas. Asjatundliku tuttava sõnul kandis nii mõnigi diplomaadiproua oma kleiti aga juba mitmendat aastat järjest, ehk võiks mõni meiegi paabulindudestki endale vahel sellist vaoshoitust lubada!? Eestlaste rojalistlik või õigemini küll kadaklik eputamine peol, mida ühtaegu "vabariigi sünnipäevaks" kutsutakse, mõjub igatahes pisut pentsikult ja küüniliselt.

Kõige selle glamuurse tühisuse varju jäi kolmapäeva õhtul üks asjalik arutlus ETV ekraanil - Foorumi saade, kus vahetati mõtteid selle üle, kas põhikooli algklassidesse vastuvõtul peaksid olema katsed. Meedias on juba tükk aega küsitud sedasama, nüüd on kuuldavasti tehtud isegi mingi pisiuurimus, mis osutab, et pea pool eestlastest on selliste katsete vastu. Olen ka ise seni arvanud, et niisugune katsete süsteem ei sobi kokku demokraatliku riigiga ehk "vabariigiga", kelle sünnipäeva me nüüd õhinaga tähistasime. Paraku suutis selles saates veenvalt esinenud Prantsuse Kolledzhi direktor Lauri Leesi panna mind tõsiselt kahtlema minu senises usus. Just see väide, et kui oleme turu- ja konkurentsimajanduses, siis ei saa me lubada endale näilist võrdsust, sest siis asendub katsete süsteem avaliku altkäemaksu ja muude käteväänamise vahenditega, et oma võsuke ikka õigesse ja paremasse kooli saada, veenis mind soostuma pigem selliste katsetega, mida korraldavad targad ja lugupeetud, kuid pisavalt karmid õpetajad, et mitte jätta seda otsustada niiöelda demokraatlikult, aga tegelikult keskkonnas, kus tegelik demokraatia on veel üsna võõras ja väheveenev nähtus.

Tegelikult tahatsin aga selle märksuega juhtida tähelepanu hoopis taoliste ei-tea-kust pärinevate interneti- ja muude küsitluste avalikule arvamusele osutatavale eksitavale mõjule. Just Foorumi saade osutas selgelt, et kui saates on kompetentne isik, kes suudab veenvalt kaitsta oma seisukohta, muutub peagi ka väheinformeeritud massi arvamus. Algul katsetesse vaenulikult suhtunud vaatajad kaldusid saate lõpuks pigem toetama katsete säilitamist. Just see saade ja Leesi-sugune veenev esineja tõestasid, kui palju sõltub siiski meedia sisust, sellest kui põhjalikult ja asjatundlikult mingit küsimust seal käsitletakse. Iseeneseslikult tekkivale massiarvamusele kui demokraatia automaatsele ja stiihilisele mehhanismile ei maksaks siiski palju loota. Vox populi on paraku sagedamini ja juba antiikajast saadik eelkõige neile, kes kõvemini karjuda suudavad! Mitte ilmtingimata neile, kellel midagi asjalikku öelda on.

Kuulmiseni!