MEEDIAKOMMENTAAR 29. NOVEMBER 2004

Olen viimastel nädalatel suure huviga lugenud meie elektroonilise meedia tegevust kajastava suurima väljaande, ajakirja "Nädal" toimetaja veergu, mis on küllap ainus koht Eesti trükimeedias, kus elektroonilise meedia tegemisi mingisugusegi järjepidevusega kajastatakse ja arvustatakse. Üksnes "Eesti Päevalehe" meediarubriik, mida toimetab hea meedia-asjatundjana tuntud Liivi Šein ja "Maalehe" lisa "TeRa" suudavad oma järjepidevuses "Nädala" ja selle toimetajaveeruga võistelda. Näiteks kultuurileht "Sirp" on tänase kultuuriprotsessi kõige mõjukama osa ehk elektroonilise meedia paraku üsna ära unustanud.

"Nädala" toimetaja veerg kajastab suurel määral adekvaatselt seda professionaalset ja praktilist tasandit, millel meie elektrooniline meedia enamik tegutseb. Veeru arvustused lähtuvad eeldusest, et meedia tähtsaimad positiivsed kriteeriumid on vaadatavus/kuulatavus ehk saadete reiting, programmi meelelahutuslikkus ja vaataja/kuulaja minimaalne ärritavus, liiga keeruliste poliitiliste, sotsiaalsete, rääkimata siis juba filosoofilistest probleemidest, teadlik vältimine. "Nädal" jutlustab ühemõtteliselt meedia voolujoonelisust ja tarbitavust.

Mõnes mõttes on kommertsajakirja selline hoiak ju mõistetav, kuid kas ka aktsepteeritav. Kas me peaksime nõustuma selliste hinnangutega, kas me peaksime neile hinnangutele mittevastavatele programmidele kohe kuulutama kadu? Kas näiteks meediakanalite tegevuse sotsiaalne põhjendatus, eetiline läbimõeldus, pedagoogilisus ja nii edasi ei omagi enam mingit tähtsust? Kas ajakirjandus kui ühiskonna neljas võim peaks taanduma vaid meisterlikuks tsirkuseetenduseks, tegelikkuse jäljendamiseks või tehistegelikkuse loomiseks, mida eriti sel hooajal nii jõuliselt harrastavad meie kommertstelevisioonid?

Iseenesest pole ju selles midagi halba, kui näiteks paarikümnest Saksamaa telekanalist 2/3 valib sellise hoiaku, sest alles jääv kolmandik täidab küllalt tõhusalt oma funktsioone ühiskondliku mõttevahetuse areenina ja kodanikuühiskonna toimimise tõhusa kanalina. Ressursid on sealmail lihtsalt sedavõrd suured, paraku Eestis tähendab iga järeleandmine "pehmele ajakirjandusele" tegeliku, tõsise ja uuriva ajakirjanduse kaotust. Ei ole lihtsalt võimalik ühtaegu toota kulukaid džunglistaare, reisisaateid, mälumänge, naisevahetusi ja pidada ülal lõbutsevaid baariseltskondi ning selle kõrvalt toota ka ühiskonda süvitsi vaatlevaid reportaazhe ja dokumentaalsaateid, millel oleks sisuline mõju vaatajaskonna tegelikule elule, tema elatustasemele ja elamise komfortsusele.

Meelelahutusajakirjandust võib meditsiiniliselt võrrelda valuvaigistiga, mis küll leevendab, aga sugugi ei ravi haigusi. Sellisel ajakirjandusel on kalduvus muutuda sotsiaalseks uimastiks, mis aitab ühiskonna teatud huvigruppidel väga hõlpsalt varjata selle tegelikke probleeme. Vaadake või ida poole, kus Putini Venemaal õilmitseb tõeliselt professionaalne meelelahutuslik televisioon, kuid meedia on lakanud olemast ühiskonna reaalne jõud.

Eelviimase "Nädala" toimetaja veerus vastandab Einar Ellermaa tõsise ajakirjanduse ja meelelahutusliku ajakirjanduse, väites, et ka tõsistest teemadest tuleb rääkida nii, et see lugejaile/vaatajaile korda läheks. Tema jutust võib aru saada nii, et meelelahutuslik ajakirjandus on mõnes mõttes a priori kvaliteetne, sest ta pälvib publiku huvi ja poolehoiu. Riigikogu töö kajastamine aga näiteks ei pälvi teemana erilist tähelepanu, kui selle kajastust ei suudeta muuta meelelahutuslikuks/atraktiivseks. Kuidas seda teha, ei paku kirjatüki autor kahjuks välja.

Paraku selline suhtumine juba kajastub igapäevaselt meie ajakirjanduses, ja mitte ainult elektroonilises. Näiteks sellesama Riigikogu tööst leiavad kajastamist vaid üksikud skandaalsed aspektid a la Reet Roosi kuluarved või asespiiker Langi vilkuriga sõitmine, seadusandja laudadel valmivad kümned seaduseelnõud, isegi riigieelarve, aga ei leia vähimatki sisulist tähelepanu. Enne kui mõne aja pärast selguvad nende seaduste vead, puudused või totaalne rakendamatus. Ajakirjanduse ühiskondlikku kontrolli on asendanud aga üha karnevalilikumaks muutuv tühikargamine eetris, ekraanil ja ajaleheveerul.

Selle nädala ajakirjanumbris tuuakse Eesti raadiojaamadele eeskujuks Soome ainus üleriigilise levikuga kommertsjaam "Nova", mis küllap ideaalsel kujul vastab sellisele meelelahutusajakirjanduse mallile, mida ajakirja toimetus kaitseb. Üks värvikaimaid argumente selles põhjenduses on järgmine: "NB! Valitsuse ja elukorralduse kirujaid eetrisse ei lasta oma halva tujuga kuulajate tuju rikkuma." Nõnda see ehk ongi, kuid "Nova" jaam on samal ajal ajakirjanduslikult üsna tühi koht, mida Soomes ei tsiteerita ega kust ei oodatagi ühtegi tarka sõna Soome ühiskondlikku dialoogi. Julgen erinevalt "Nädala" toimetajast pigem loota, et Eestis oleks rohkem selliseid raadiojaamu ja muid meediakanaleid, mis jätkuvalt ärritaksid, erutaksid, paneksid inimesi kaasa mõtlema selle tegelikkuse üle, mis neid ümbritseb, selle asemel et uinutada meid üha sügavamale libareaalsuse udusse.

Kuulmiseni detsembris!