MEEDIAKOMMENTAAR 3. MAI 2004
Tere tõeliselt kaunist maipäeva! Paistab, et Euroopa Liit on toonud meile suviselt sooja ilma ja Aafrika päikese. Paraku selgitavad ilmatargad, et tegelikult on selles süüdi Lääne-Euroopa kohal laiuv ulatuslik madalrõhkkond, mille mõjupiirkonnas kallab vihma. Seevastu Baltimaade ja Soome ilus ilm pärineb hoopis Venemaa kohal laiuvast kõrgrõhkkonnast, mille kaudu voolab meile sooja õhku Egiptusest ja Araabiast.
Õnneks veel poliitilised valikud ei sega niisiis maailma ilmastikuprotsesse ning me võime lääneliitudesse kuuludes saada siiski osa idaliidugi hüvedest. Seevastu suur pealkiri Postimehes kinnitab: "Euroopa Liit elavdab Eesti narko- ja majanduskuritegevust". Huvitav, kui tõlkida see pealkiri inglise või prantsuse keelde ning pakkuda meie uutele lääne partneritele lugeda, kas nad saavad aru, millega tegemist või peavad seda piinlikuks tõlkeveaks!? Sest üheks põhjuseks, miks meid Euroopa Liitu vastu võeti, oli just muu Euroopa lootus piirata nii narko- kui majanduskuritegevust Eestis ja teistes Ida-Euroopa postkommunistliku taustaga riikides. Kas tõesti võtame endale kohustusi kuritegevust piirata nii avalikult küüniliselt? Või on lihtsalt tegu ühe ajalehetoimetaja järjekordse keelelise apsuga?
Artikliga tutvumine osutab, et Tartu Ülikooli kriminoloogid ja mõningad meie politseijuhid tõesti nii arvavadki, kuid targu jäetakse ütlemata, et see juhtub ainult sel juhul, kui Eesti jätab oma õiguskaitseorganite tegevuse nüüdsele ebaefektiivsele tasemele, ei panusta sellesse materiaalseid ega inimressursse, ei tee õieti midagi Euroopa Liidu ühisnõuete täitmiseks. Seega võiks artikli kokku võtta nii: Eesti kuritegevus elavneb Euroopa Liitu kuulumisel, kui Eesti ei kavatsegi täita Liitu kuulumisega võetud kohustusi. Miks peaks üks soliidne ajakirjandusväljaanne levitama sellist negativistlikku sõnumit?!
Kas on see järjekordne osa meie ajakirjanduses vallandunud kampaaniast igati diskrediteerida Euroopa Liitu eestlase silmis? Eelmistel nädalatel täitusid eesti ajalehtede veerud ju tõeliste õuduslugudega sellest, missugused hirmsad asjad meid kõik Euroopaga ühinedes ootavad. Koostöös ajalehtedele reklaami andvate kaubandusfirmadega keerati üles hüsteeria soola, suhkru ja autokütuse hinnatõusu kohta, et rahvalt nende viimaseid sääste kätte saada. Teadsid ju kaupmehed hästi, et meie liitumisel ühisturuga kasvav kaubanduslik konkurents pigem langetab hindu, kui neid tõstab. Euroopa Liitu manatakse ka raadioeetris. Eilses saates Olukorrast riigis tegeldi erilise paatosega Euroopa Liidu põhiseadusliku leppe nurjamisega, ja seda samal ajal kui Euroopa Liidu riikide selge enamik teeb kõik selleks, et too lepe sõlmitaks veel Iirimaa eesistumise aja jooksul ehk enne juunikuu lõppu. Ja seda ennekõike väikeste rahvusriikide nagu Eesti huvides.
Kahjuks ei jätnud Eesti endast kõige paremat muljet ka seoses Euroopa Liidu laienemispidustustega. Eestil polnud lihtsalt 30. aprillil näidata Euroopale üldse mingit muud pilti peale kõrgseltskonna vahuveiniklaaside kokkukõlistamise, nagu oleks eesti rahvas põgenenud Euroopa Liidu eest metsa. Ja 1. mail saimegi näha, et eesti rahvas on tõesti metsas ennast euroliitu istutamas, nagu kirjutab tänane Postimees. Mis võiks olla puudeistutamise vastu, ainult et sel puhul kasutas eesti propaganda vana tuntud komsomolinippi, kirjutades ühe ürituse mitmesse tegevusplaani: sellega tähistati nii looduskaitsekuud kui laulu- ja tantsupidu ning sabaotsana ka Euroopa Liitu astumist. Muide, nood palju kõneldud 1 miljon puud on umbes 5-6% igal aastal Eesti riigimetsamajandeis ja erametsades nagu nii istutatavaist puudest. Niisiis, ei mingit Guinnessi rekordit. Pealegi toimetatakse seda puudeistutamist mujal Euroopas peamiselt mehhaniseeritult, mitte laupäevakutel.
Postimehe teisel küljel on pildikollaaþis Euroopa Liitu astumise tähistamise keskse sündmusena välja pakutud hoopiski kevadiste tudengipäevade lõpupidustusi volbriööl Tartus, aga ka eurolipu heiskamist Radisson SASi lipumasti (elan hotelli kõrval ja tean, et EL lipp lehvib seal pidevalt, mitte sugugi vaid 1. mail). Europidustusi markeerivad ajalehes ka Hirvo Surva poistekoorile 30. aprilli õhtul Stenbocki maja õues toimunud valitsuse kontserdil kätte surutud õhupallid ning peaministri enda käes olev teletups Po, kelle ta just enne seda on 3-aastase Heidy käest leebe naeratusega ära võtnud. Eurolipuke on leitud isegi kahe noorsandi käest, kes tabati ametiühingute maimeeleavalduselt 1. mail. Või andis Postimehe fotograaf selle lipu nende kätte!? Nii et kui hästi otsida, siis midagi ikka leiab, paraku on üldmulje just nimelt otsitud, sest mingit rahvapidu seoses Euroopa Liitu astumisega Eestis ei peetudki. Aga propagandatorude abiga annab suvalise sündmuse tõeliselt suureks puhuda.
Veel üks teema on meie ajakirjanduses ringelnud, millega Euroopa Liidu laienemisele püütakse anda mingi kahtlast, pejoratiivset varjundit. Postimees kirjutab: Esimesed janused soomlased haarasid võidu viinakohvreid. Ja edasi ikka samas rahvalikus, et mitte öelda, labases stiilis: Laupäeva hommikul Tallinna poodidesse laiali hargnenud januste põhjanaabrite ahelik üritas, kuid ei suutnud murda õlle- ja viinakohvritest müüre, mille kauplejad nende teele olid püstitanud. Milleks selline salvav iroonia sugulasrahva ja uute euroopa partnerite aadressil? Kelle üle me nõnda tegelikult ilgume, kas soomlaste või ikka iseenda, eestlaste, meie täitmatu apluse üle? Pole ju soomlaste ostubuumi taga mitte põhjanaabrite mingit rahvuslikku alkoholismi ega madalalaubalisust, vaid Eesti riigi seatud kavalaid püüniseid: omakasupüüdlik poliitika hoida alkoholiaktsiis võimalikult madalal, müüa ja reklaamida alkoholi euroopalikke tavasid eirates. Milles on süüdi soomlased, kes on valmis siit ostma meie legaalset viina ja maksma selle eest hiigelsummasid Eesti riigieelarvesse, samal ajal kui eestlaste enamik rahuldub endiselt lepikuliisu ja Venemaalt salaja sisse veetud samagonniga, metanoolist kõnelemata!? Ja kas ei näidanud suur osa eestlasi oma erakordset madalalaubalisust alles äsja tuhandeid tonne soola täiesti arutult kokku ostes!? Kas ajakirjandus peab ikka olema oma maailmanägemises nii primitiivne, kui paistab välja tänastest eesti ajalehtedest, sealhulgas soliidsusele pretendeerivast Postimehestki? Kus on siiski peatoimetajate ja väljaandjate kainestav hoiak ja redigeeriv käsi?
Tulles tagasi jutu alguse juurde. Eesti ajakirjandus jätkab samuti kui õndsa Nõukogude Liidu ajal libamüüdi levitamist, mille järgi kõik halb tuleb meile ainult väljastpoolt: kõiges halvas oli toona süüdi Moskva ja nüüd on süüdi Brüssel, paraku oma silmas me palki märgata ei taha. Kuidas saaks sellist ajakirjandust nimetada teisiti kui provintslikuks!? Patriotismil ja kolkapatriotismil on ikka vaks vahet, paraku pole Euroopa Liitu jõudnud Eesti Vabariigi ajakirjandus seda vahet veel endale selgeks teinud. Sellest ei pääse paraku kuhugi, kui tahame sellesse ühinenud Euroopasse ka püsima jääda.
Kuulmiseni nädala pärast!