Alanud sügishooaja ehk kõige sügavama ja ausama meedia-alase artikli kirjutas Indrek Treufeldt Eesti Ekspressis. Muuhulgas tõdeb ta, ja mitte ainult televisiooni kohta: "Mõttetut, naiivse emotsiooniga looritatud tühjust on meie ajakirjanduses üha rohkem. Eestis valitsevast lihtsakoelisusest õhkub nõuka aega. Tõsiuudised on muutumas täiteaineks – ja lõppude lõpuks on need ju ka igavad, kurjad ja vajavad liigset süvenemist. Ühiskonna süvenemisvõimet hinnatakse niisiis kesiseks ja veelgi kesisemaks võib see jääda." Ta jätkab: "Suur osa kollektiivsest enesetunnetusest on lihtsalt mujale kolinud. Aga kuhu siis? Ma ei oska sellele vastata, ent ma näen järjest hoogustuvat tüli avalikkuse ja ajakirjanduse vahel. Ajakirjanduse jaks avalikkusega adekvaatselt koos tegutseda näikse raugevat ja tegelikult kidub avalikkus koos ajakirjandusega." Ning ta teeb kokkuvõtte: "Ajakirjandusel napib vaimset kapitali. Nõukaajal andis vorm mõtlemiseks ruumi, nüüd annab aga õigustuse mitte tegelda sisu või sõnumiga. Vorm aitab, kui sõnumit ei ole."

Tegelikult kõlbab see seletus üsna hästi justnimelt meie televisioonis saabunud vaimse kriisi seletamiseks: televisioon kui tehnoloogiliselt suhteliselt uudne massikommunikatsioonikanal ja -vorm näib olevat ennast lihtsalt ammendanud ning telepildi sisu vaesus paistab selles pleekinud ümbrispaberis lihtsalt paremini välja. Septembrikuu lõpul analüüsisid kolm meediakriitikut Eesti Päevalehes reality show-de rusuvat pealetungi meie kommertskanaleil. Indrek Ibrus tõdeb: "Neis sarjades kujutatav reaalsus on muidugi üsna tinglik ja mida aeg edasi, seda tinglikum. Mida enam antud žanr küpseb, seda teeseldum on selle reaalsus." Ja Erkki Huhtamo seletab, millest see tuleneb: "Võib-olla ongi tegemist selle postmodernistliku meediakultuuri kogu õuduse manifestatsiooniga, mida Jean Baudrillard juba 1980. aastatel ennustas? Andy Warholi parafraseerides võiks öelda, et suisa igaühe unelmaks on saanud võtta välja oma “10 kuulsuse sekundit”". See tuleneb niisiis vaatajaist endast, keda telekanalid on aastaid samasuguse nõmedusega toitnud ja kasvatanud. Ükskord murdub ju ajupesu survel ka terveim mõistus. Nõnda muudetakse ka uudistesaated selle arengu tulemusena odavaks laadapalaganiks, rääkimata juba rahvast vere ja rõvedusega lõbustavaist politseisaadetest.

Kahjuks ei paku aga needki meediakriitikud välja mingit eetilist positsiooni, normi, mis tuleks omaks võtta; ei taha või ei julge välja öelda, et lõpmatu järeleandmine madalduvale massimaitsele madaldab massimaitset üha rohkem. Kerge irooniaga sellest küll enam ei pääse, nagu soovitab Huhtamo selle meedialoo lõpuks, sest sellisel dieedil üles kasvanud publik lihtsalt ei mõista enam sellist asja kui iroonia, see on tema jaoks juba liiga keeruline mõtlemistasand. Andres Laasik arvab koguni: "Meelelahutuslik alge on televisiooni pärisosa, selle olemasolus pole pattu." Jah, kuid kui peale meelelahutuse enam pärisossa midagi muud enam järele jäänud ei oelgi, siis pole ka enam mõtet kõnelda meediast, massikommunikatsioonist, järele on jäänud vaid selle hale vari, sureva organismi kentsakad tõmblused.

Samast asjast mõtiskleb Eesti Ekspressis Kaarel Tarand oma kirjutises "Ostke meie ilmavaade", kus ta fikseerib olukorra: ajakirjandus on loomingulisest maailmast välja visatud, osalt oma kokkukuivavaid positsioone kaitsvate niiöelda päriskunstnike, teisalt poliitikute ja riigivõimu poolt, kes on surunud ajakirjandusele ehk meediale peale tavalise tarbekauba rolli ja koos sellega julma tururegulatsiooni. Kaarel Tarand tõdeb: "Eestis ei tajuta meediat kultuuriprotsessi olulise osana, vaid parimal juhul “kultuuritööstuse” osana ja sedagi meelelahutuse sektsioonis. Ja ometigi – meelelahutustööstus saab riigiabi (näiteks miljonid sportlastele ja vastav sihtkapital), meelelahutajaid-mürameistreid toetatakse projektikaupa muudest allikatestki. Rääkimata siis sellistest supertoodetest nagu Eurovisioon. Sest see on kultuur, mille tegijad on loojad." Ja teeb järelduse: "Meedia pole argine ostmine ja müümine, ettevõtluse lihtvorm, mis vabaturul laitmatult toimib. Kui ajakirjandust käsitleda meie haridus- ehk kultuuriilma osana, siis tuleks ka kindlustada selle elujõudu asjakohase rahalise toega."

Paraku on meie ühiskonda seni juhtinud jõud kartnud taolist tarka ajakirjandust ja pigem soosinud selle degradeerumist lihtrahva meelelahutuslikuks meediaks. Paraku nagu inimorganismi puhulgi, kui tõmblusi ja krampe hakkab liiga palju esinema ning vaht kerkib lõpuks suunurka, võib kõnelda juba tõsisest tõvest. Samu ilminguid võime paraku täheldada eesti ühiskonnaski, kus demokraatlik riigisüsteem on pidevas palavikulises seisundis, kus usaldus nii institutsioonide kui otsustajate vastu on ülimalt madalal tasemel, õigusteadlikkus ja motiveeritus rohkem illusioon. Ehk oleks aeg hakata tõsiselt mõtlema sellele, et meedia või õieti ajakirjandus võtaks endale uuesti ühiskonnas positiivse ja konstruktiivse rolli ning hakkaks tegelema mitte esmasjoones meelelahutuse pärisosa kramplike tõmblustega, vaid organismi tasakaalustatud toimimise tagamisega, sealhulgas ka ajutegevusega!?