Tere taas kuulama meediakommentaari, sel aastal eelviimast korda. Ütlen kohe ette ära, et olen täna teadlikult üsna ebapopulaarne, sest kaitsen ajakirjanduse meelevalla eest inimesi, kes avalikus arvamuses on juba totaalselt hukka mõistetud ja omal kombel maha kantudki. Julgen nõuda, et nendega käitutaks nagu meie kõigi teistegagi, kellest keegi pole päriselt patust puhtad, kuid kelle vastu meedial on lihtsalt vähem huvi, sest meie eksimustega ei õnnestu lehenumbreid ega televisiooni reklaamiaega sama hõlpsalt müüa kui nonde nimede ja isikutega.

Alustaksin narkoparunist Toomas Helinast. Eesti ajakirjandus on kujundanud temast ühemõtteliselt negatiivse pildi kui uimastite salakaubanduse kesksest kujust, meie tubli noorsoo tervise ja tuleviku süngest hävitajast. Ja siiski tunnistas linnakohtu kohtunik Merle Parts, et süüdistused kuritegeliku ühenduse moodustamisest Helina juhtimisel olid alusetud. Kinnitust ei leidnud isegi fakt tonni marihuaana Eestisse smugeldamise süüdistuses. Karistuse Helin siiski sai - narkootikumide levitamise ettevalmistamise organiseerimise (mida see küll tähendab?) ja vanglas alkoholi pruukimise eest, kokku nelja-aastase vangistuse. Süüdistuse teine pool alkoholipruukimisest tekitab minul küll pigem naerukrambi kui kättemaksuiha. Erapooletus kohtus ei leidnud siiski mingil määral kinnitust ajakirjanduses juba kroduvalt seinale naelutatud otsus - Helin on narkoparun.

Milles asi? Mõni ütleb, et kohus ei suutnud olla piisavalt otsustav või et uurimisorganid olid taas kord käpardlikud, et ei suutnud koguda piisavalt vettpidavaid tõendeid. Õiguskuuleka kodanikuna ütlen mina aga hoopis, et lolliks jäi ajakirjandus, kes kuude ja aastate viisi on Toomas Helinat tembeldanud peaaegu et mõne Chicago ristiisaga võrdväärseks maffiapealikuks. Küllap sellepärast, et ajakirjanduse armulikud allikad politseis on sellist müüti omalt poolt igati õhutanud. Aga miks? Alati on parem, kui on üks ja tõeliselt must patuoinas, selle asemel, et oleks keeruline ja arusaamatu poollegaalne uimastivahendussüsteem, milles ehk ka mõnel politseinikul on oma tagasihoidlik, kuid otsustav roll. Ajakirjanduse jaoks on aga alati efektsem ja odavam lüüa juba maaslamajaid.

Mõneti samasse rolli sattus eelmisel kuul endine politseijuht Jaan Toots, kelle ärritavalt isemeelne ja sõltumatu kuju on küllap ärritanud Eestis väga paljusid konformistlikke, kohanduvaid ja võimu ees lipitsevaid tegelasi, sealhulgas poliitilise peavooluga kaasaujuvaid ajakirjanikke. Jaan Tootsile virutati nüüd, kuidas jaksati, ja ainult selle pärast, et tal oli mõningate eriteenistuste andmeil ja sealt ohtralt ajalehte tilgutatuna lähedane suhe ühe noore naisega. Justkui Eesti oleks äärmusliku religioosse kalvinismi kodumaa, kus iga kõrvalehüppe eest läheb giljotiini alla. Nagu poleks meie lõbuajakirjanduse a la Kroonika või SLÕhtuleht igapäevaseks lemmikteemaks kuulsuste erutavad kõrvalehüpped ja suguline promiskuiteet?! Ajakirjanduse kaasaminek sellise poliitiliselt motiveeritud võltsvagaduse jutlustamise ja Tootsi mustamisega pole midagi muud kui tüüpiline meedia angazheeritus ehk siis tegutsemine suvaliste huvigruppide teenistuses, oma sõltumatuse odavmüük.

Väga ebapopulaarseks ähvardan muutuda, julgedes samasse ritta seada eelmise nädala "Pealtnägija" saate, kus kedagi eraisikut, kristliku hooldekodu juhti Juhan Saul Grossi näidati avalik-õigusliku televisiooni kogu püssirohu ja torude jõuga ebausaldusväärse ühiskonnaliikmena, kroonilise võlgniku ja vaat et oma kristliku usu ketserina. Põhjuseks mõningad väidetavad võlad meediale väga lähedal seisvatelt isikutelt, vaid saatejuhi kergeusklikkust või tahtlikkust ärakasutavad emotsionaalsed süüdistused ning tõenäoline täitmata leping Eesti Televisiooni ees. Viimase tätimisaeg muide alles 10. detsembril. Kogusummas moodustasid eetris esitatud võlad maksimaalselt 50 tuhat krooni, mis on kahtlemata vähem kui need kulud, mis selle lõigu eetrisse tootmiseks oli tehtud. Kusjuures kuidagi ei suudetud osutada mingite avalike huvide rikkumisele ega näiteks maksumaksja vahendite väärkasutusele. Saade asus niisiis ühemõtteliselt võlavaidluse ühe osapoole teenistusse, soovimata eriti põhjendadagi oma järelduste vastavust avalike huvidega. Ja enam kui 300 tuhande vaatajaga saate puhul polnud see sugugi esimene kord. Kahjuks ei ole ETV minu internetipäringule selle saate õiguspärasuse üle seni vastanud ega nn Vigade paranduse rubriigis seda seletanud.

Lõpuks siiski ka midagi positiivset. Täna on Soome Vabariigi iseseisvuspäev. Eelmisel nädalal avalikustati, et Soome hinnatuima ajakirjanduspreemia, ajakirja Suomen Kuvalehti 30. ajakirjandusauhinna on võitnud 56-aastane Leena Pakkanen, Soome avalik-õigusliku Yleisradio toimetaja, kes viimasel kahel aastal on juhtinud raadio uudistetoimetuse igahommikust magasinisaadet Ykkösaamu ja enne seda 6 aastat olnud televisiooni esimese programmi hommikusaate - Aamu-tv - saatejuht. Kunagi palju aastaid varem on ta ka juhtinud Yleisradio odioosset saadet Naapurineljännes, kus eksimatult positiivselt kõneldi suure ja sõbraliku naabri Nõukogude Liidu rahva õitsvast elust. Kuid Leena polnud siiski tallalakkuja, kui kord tuli saatesse küsimus organiseerunud kuritegevusest Nõukogude Liidus, julges ta saate tegemise partnerilt, Nõukogude uudisteagentuurilt APN pärida, miks nad selle olemasolu ei taha tunnistada, ehkki näiteks Eesti ajalehes Rahva Hääl sellest kirjutati. Sellest ajast peale ei tahtnud see saade enam vedu võtta, sest vähegi objektiivse info saamine APN:ist muutus võimatuks, ja Leena Pakkanen lahkus Yleisradiost. Sellest hoolimata nimetas Iltalehti Leenat veel mõne aasta eest meediahooraks.

Tunnistagem, et Eestis on paraku selles eas kui Leena Pakkanen raadioajakirjanikul parimal juhul võimalik võita vaid ringhäälingute liidu hõbemikrofon, ja kui sedagi. Sest Leena Pakkanen pole enam mingi beib. Kuulmiseni nädala pärast!