MEEDIAKOMMENTAAR 7. JUUNI 2004

Tere jälle kuulama meediakommentaari, mida kindlasti kõigil teil pole eriti meeldiv kuulata! Ja see ongi väga hea, sest meediakommentaari eesmärgiks pole kellelegi mett moka peale määrida, vaid arutleda selle üle, missugune on meedia tegelik roll ja šanss Eesti ühiskonda parandada ja konstruktiivsemas suunas edasi arendada. Vaevalt küll saaks sellise kommentaari eesmärgiks olla näiteks ajalehtede kirjastajate või telekanalite omanike kasumite kasvatamine. Seepärast nuhtlen ma jätkuvalt neid, kes ajaleheveerul või eetris esinedes unustavad ajakirjanikuna oma kodanikuvastutuse.

Paraku, just ajakirjaniku sotsiaalset vastutust ignoreerivat mõtteavaldust kuulsin eile kolleeg Kalle Muuli suust, kes teatavasti juhatab "Postimehe" arvamustoimetust, ja eile Raadio 2 saates "Olukorrast riigis" ütles otse välja, et alkoholireklaami piiramine ahistaks Eestis sõnavabadust. Ta väitis, et reklaamitulude igasugune vähenemine erakanaleil piiraks automaatselt nende tegevusvabadust ja võimet toimida ühiskonnas neljanda võimuna. Kas see tõesti on nii? Kas näiteks narkomaania või relvade reklaami lubamine tõesti lisaks Eestis märgatavalt sõnavabadust? Ja mida väärt on üldse viinarahaga hangitud sõnavabadus?

Reklaam pole kaugeltki erameedia ainus sissetulekuallikas. Mida soliidsem ja arvestatavam on meediakanal, seda vähem on ta tegelikult sõltuv reklaamituludest ning seda rohkem sõltuv oma lugejaist, kuulajaist ja vaatajaist, kelle jaoks meediakanal on reaalne abivahend info saamisel ja oma elu kujundamisel. Kas tõesti ka Postimehe jaoks on täna eluliselt tähtsad just viinareklaamitulud?

Vaevalt küll, tahaksin loota, paraku ilmneb Kalle Muuli puhul see infantiilsus, mis on viimastel aastatel ilmnenud paljude teistegi eesti ajakirjanike seisukohavõttudes: isiklik ülepingutatud poos, soov näidata ennast kompleksidest vaba liberaalina lööb lainena üle pea ja sunnib unustama oma sotsiaalset funktsiooni. Kartus saada kritiseeritud moralistina või isegi sotsialistina tõukab kõikelubatavuse piiri lükkama üha kaugemale, sinna, kus see hakkab juba lammutama meie ühiskonna alustugesid.

Viimastel nädalatel on seoses alkoholimüügi ja -reklaami piirangutega nii Riigikogus kui ajakirjanduses räägitud palju totaalseid rumalusi, kuid kõige kahetsusväärsem on see, et katastroofilises olukorras otsustati lõpuks loobuda igasugustest piiranguist, lükata moraalselt ammu küpsenud vajadus Eestis puhkenud alkoholihüsteeriat pidurdada kuskile ettenägematusse tulevikku. Kahjuks on selles üsna suur süü meie ajalehtedel ja muul meedial, mis diskrediteeris kõiki väljapakutud eelnõusid ja ettepanekuid järjekindlalt ühekaupa, nii et tervik lõpuks täielikult hajus.

Huvitav, kas meie päevalehed ja mõned raadiokommentaatorid on valmis ka isiklikult vastutama nende inimohvrite eest, mida eelseisev jaanipäeva tähistamise pikk periood võib nüüd endaga kaasa tuua!? Sest ka kõige rumalamad piirangud oleksid võinud ehk seekord mõne inimelu päästa. Kas primitiivne liberalism on tõesti väärt seda, et selle eest ohverdada konkreetseid noori inimelusid? See jääb suuresti eesti ajakirjanduse ja ajakirjanike südametunnistusele. Niipalju sellest veel lõpuni rääkimata teemast.

Teine tänane teema on väike perversne statistika selle kohta, kellest kirjutab meie ajakirjandus. Valisin välja kolm tegelast, kes on "Kroonika" lemmikuiks: üks ilus venelannast keskealine naine Beatrice, eestlannast rikka soome mehe küpse abikaasa Anu Saagim ja mingi äriga tegelev arusaamatu eestlane Meelis Lao. Nemad on vaieldamatult kolm enim meie seltskonnaajakirjanduses käsitletud tegelast, kellel kõigil paraku puudub igasugune reaalne sõnum eesti ühiskonnale, veel enamgi, me ei tea, millega ükski neist tegelikult tegeleb. Sellest hoolimata käsitleb eesti meedia neid oma veergudel kõige rohkem, vähemalt sama palju kui tuntuimaid poliitikuid, kuid näiteks mitu korda rohkem kui meie silmapaistvaimaid teadlasi või kultuuritegelasi. Mille seisneb selline kummaline fenomen?

Loen Beatrice'iga seotud Kroonika pealkirju: "Oleg Belokrõlov Beatrice'i looja", "Beatrice ootab teist last", "Kolmnurk kärises lõhki", "Beatrice'i uus rüütel", "Beatrice jättis kohtusse ilmumata", "Beatrice'i ja Priidu kuninglik tuleingel", "Beatrice väldib Andressoni", "Beatrice'i uus töö - vodkareklaam" jne. Või erilisest machost Meelis Laost samas ajakirjas: "Eneri Tuus: Minu lapse isa on Meelis Lao", "Aina Ambrosius - Meelis Lao südamedaam", "Jüri Mõis ja Meelis Lao puhkasid koos "linnuvabriku" Tarmo Bergiga", "Meelis Lao hakkab poksijaid rahastama", "Herr Lao saladuslik auto", "Mister Lao ja tema naised". Anu Saagim vääriks muidugi samasugust loendit. Paraku ei leia me "Kroonikast" kordagi näiteks Eesti Teaduste Akadeemia presidendi Jüri Engelbrechti nime.

Ja see poleks ka õieti probleem, kui meil oleksid ajalehed, mis kirjutaksid sellest reaalsest Eestist ja tegeleksid ühiskonna jaoks oluliste probleemidega. Paraku näitab põgus statistika, et viimase 3 aasta jooksul on Anu Saagimi nimi esinenud ligi 50 "Postimehe" ja enam kui 30 "Eesti Päevalehe" loos, Meelis Lao aga on olnud "Postimehes" ligi 200 ja "Eesti Päevalehes" umbes 70 loo tegelaseks, Beatrice'ki on Päevalehes olnud paarikümne loo persoon. Teaduste Akadeemia presidendil on nendega muidugi raske võistelda. Selle analüüsi põhjal pole raske järeldada, miks meie meedia ei suuda enam sotsiaalsetes protsessides usaldusväärse partnerina võrdväärselt kaasa rääkida. Valides pigem kerge alkohoolse kaifi all tegutseva naljamehe kui kaine otsustaja positsiooni on Eesti meedia võtnud endalt ise neljanda võimu rolli.

Paraku!

Kuulmiseni!