MEEDIAKOMMENTAAR 8. NOVEMBER 2004

Tere päevast! Uus nädal on alanud ja tänased lehed osutavad, et uue agenda kõrval kütab endiselt meeli ka küsimus paremerakondade võimalikust ühinemisest, mille tagant kumab praeguse koalitsiooni ja kogu parempoolsuse saatus Eestis. Tänases "Postimehes" võtab reformierakonna ideoloog Rain Rosimannus taas kord otsida kõige kurja juurt Edgar Savisaarest. Mis suuresti kinnitab neid väiteid, mida mina edaspidis esitan.

Kui "Postimees" ja Toomas Sildam eelmise nädala algul käivitasid spekulatsioonidetulva paremerakondade ühinemiskavatsuste ümber, tundus mulle, et teema jääb inimestele mõnevõrra kaugeks, on ju sellest liitumisest kui ühest võimalusest kõneldud terve selle aasta, ilma et see seni suuremat tähelepanu oleks äratanud või kirgi kütnud.

Paraku tundub midagi olevat meie poliitilises õhustikus põhimõtteliselt muutunud, sest parempoolsuse teemast kujunes paarikümne kirjutise ja hulga tele- ning raadiokajastustega vaieldamatult novembrikuu esimese nädala põhiagenda. Salalepingud on teadagi alati midagi sellist, mis meie ajakirjanikud eriliselt elevile ajab.

Võiks spekuleerida selle üle, kes aasta algul Juhan Partsi ja Siim Kallase vahel sõlmitud lepingu, mille alusel jagati ilmselt nii Euroopa Liidu voliniku koht kui mõni vähemtähtiski ametipost, avalikkuse ette paiskas. Nagu tähendasid laupäeval Kuku Raadios Kilk ja Luik, oli see neilegi üllatav, et meie uuriva ajakirjanduse aina nii informeeritud allikad - küllap mõtlesid nad selle all eeelkõige iseennast -, seda lepingut varem kalevi alt välja ei kaevanud.

Kui leping oli tõsiselt salastatud, äratab muidugi erilist huvi, kes ja miks selle avalikkusse just nüüd paiskas. Kes, selle suhtes vaevalt erilist kahtlust olla saab - lepingu tekst tuli ilmselt Res Publica kontorist, nagu teatas pühapäevaõhtuses "Aeg Luubis" reformierakonna aseesimees Meelis Atonen, ehkki BNS-i Samost spekuleeris veel samal päeval Raadio 2-s ka Savisaare salasepitsuse võimalusega.

Märksa huvitavam on siiski küsimus, miks see juhtus just nüüd, eelarvevaidluste kõige kuumemal ajal, kui peab langetama mõningad väga põhimõttelised otsused. Küllap püütakse kasvavaile probleemidele eelarve kokkuõmblemisel leida mõlemalt poolt süüdlast, olgu selleks siis reformierakonna liikgne jäikus tulumaksu alandamise küsimuses või mitme koalitsioonierakonna alkoholikaupmeestest sponsorite enneolematu surve alkoholiaktsiisi tõstmise vastu. Kui rahakotis ikka kroone napib, tuleb kiiresti keegi tembeldada kähku vargaks - vana tuntud rehepaplik võte.

Kui ma lugesin läbi kõik paremerakondade ühinemise või mitteühinemise teemale pühendatud kirjutised, panin tähele, et ühinemise sisust ega sellest ideoloogilisest, maailmavaatelisest ühisosast või baasist neis lugudes eriti, kui üldse juttu ei ole. Siim Kallas oma kirjas erakonnale vihjab küll ühistele vaadetele, kuid neid eritleda ei oska või ei taha. Pigem räägitakse jõudude ehk siis inimeste koondamisest, mitte mingist uuest sõnumist eesti rahvale. Rosimannuse tänane kirjatöö aga näeb ühinemise põhilise mootorina endiselt Savisaare-hirmu.

Kui erakonna juhte selline ideoloogiline ebamäärasus eriti ei häiri, paistab see vägagi valus olevat erakondade realiikmeile. Uwe Kersna, Res Publica liige aastast 1997 esitab hädakarje "Postimehe" kirjade rubriigis, kus ta süüdistab sotsiaaldemokraati Eiki Nestorit, et too julges kahelda Res Publical maailmavaate olemasolus. See repliik osutab väga selgelt, et parteilisel rohujuure asandil otsitakse tegelikult uut reliikviat, parempoolset Püha Graali, mis võiks üha vasakpoolsemalt mõtlevas Eesti ühiskonnas kindlustada paremerakondade jätkuva püsimise võimu lähedal.

Paraku nokauteeris uue parempoolsuse idee juba üsna alguses isamaaliit, kes tunnistas, et ei saa aru, mis ideoloogiat üldse kannab Res Publica. Ja Linnar Priimägi näeb kogu parempoolse ühinemise taustal vaid soovi jõuda üheparteissüsteemini. Olen minagi varem tõdenud, et selline koondumisareng meenutaks vägagi palju meist ida pool toimuvat riigikapitalismi viljelemist. Taavi Veskimägig oma "Postimehe" kirjutises aga ütleb otse välja, mis oleks parempoolsete ühinemise tegelik põhjus - vastanduda keskerakonnale. Kas pole tuttav Vladimir Putini retoorikast - Jedinaja Rossijat on ju koondatud vastandina Zjuganovi kommunistidele. Just see paistab olevat ka Eesti parempoolsete ühinemsie ainus reaalne motivaator.

Olgu, kuidas on selle parteide ühinemisega, kuid kahetsusväärne on, et kevadisele sotsiaaldemokraatia üle toimunud sisukale arutlusele ajakirjanduses pole järgnenud samaväärset mõttevahetust parempoolsuse kui maailmavaate, eriti aga võimaliku uuenenud ja taasühendava parempoolsuse üle. Kogu aur läheb ka meedias ikka vilele, mitte aga parempoolsuse sisulise uuendamise üle arutlemisele. Tahaksin omapoolse väikese kõrre koormasse kanda tänase Argipäeva saatega, milles on lubanud osaleda kolme paremerakonna peasekretärid ja sotsioloog Liisa Talving. Näis, kas selles saates ühise parempoolsuse luukerele ka mingit tuntavat liha hakkab kasvama. Kuulmiseni kell kaks ja nädala pärast!