Meediakommentaar 9. jaanuar

Tere kuulama järjekordset meediakommentaari! Jõuludest eelmise nädala alguseni ilmusid eesti ajalehed jälle üsna juhuslikult, pealegi täitsid neid suuresti kas kokkuvõtted lõppenud aastast või ennustused algavaks, viimased küll mitte niivõrd spetsialistidelt või visionääridelt, vaid igat masti soolapuhujailt. Ainsa suurema erandina ehk Eesti Päevaleht, mis juba detsembri keskpaigas üllitas välismaise originaali toel terve uuele aastale pühendatud teadmispõhise prognoosiraamatu. Iseasi, et tavaline lehetellija peaks selle hankimiseks veel kopsaka summa välja käima.

Omamoodi eriti kurioosne oli lugeda reedest Äripäeva, kus sarjati neid poliitikuid ja palgasaajaid, kes tahaksid, et riik täidaks oma seadustega antud lubaduse ja kompenseeriks nädalavahetusele langevate riigipühade eest töötajaile vabad päevad kas esmaspäeviti või näiteks puhkust pikendades. Teatavasti korralise puhkuse sisse langevad riigipühad ju pikendavad puhkuse aega. Äripäev jäi paraku tööandjate seisukohale, kuid meenutagem, et toimetus ise pani aasta lõpul oma luugi kinni peaaegu kaheks nädalaks, nii et ikka põhimõttel: käige minu sõnade, mitte tegude järgi.

Et Eesti meediaelu siiski areneb kohati ka euroopalikumas suunas, leidis tõestust aga tänasest, kui käivitus Eesti Televisiooni uudisteportaal etv24.ee. Lisaks sellele võisin juba täna öösel, kui peavalu äratas, leida ETV telekanalilt värskeid uudiseid maailmast ja alles hommikul postkasti jõudvatest eesti ajalehtedestki. Loomulikult funktsioneeris senisest märksa reipamalt ka teksti-tv. Huvitav oli võrrelda ETV ja Soome Yleisradio vastavaid uudistevalikuid ning nende graafilist kujundust. Tuleb tunnistada, et Eesti oma oli kuidagi soojem ja tuttavlikum ning ka sõnumite sõnastus loomulik ja vaba kantseliidist.

Kindlasti võib internetiportaali etv24 suureks eeliseks lugeda võimalust vaadata osa uudiseid ka liikuva pildina ehk videona, seni teised vastavad uudisteportaalid või online-lehed sellist võimalust pole pakkunud. Juba praegu on saidil näha üle paarikümne videoloo. Tahaksime loota, et tegijail jõudu ja tahtmist jätkub ka tulevikuks, et saavutatud taset hoida ja kõiki võimalusi täielikult välja arendada, eelkõige operatiivsuse tagamisel. Ja mis peamine, nüüd pole ajalehetoimetustel enam sama lihtne pühade ajal pikemaks ajaks põhku pugeda, sellega kaotaksid nad kindlasti ajapikku oma tellijaid.

Aasta alguses on puhkenud eri meediaväljaannete vahel väike diskussioon selle üle, kes ja kuidas peaks informeerima meie riigitegelaste tervisest. Probleem tekkis seoses meie eelmise presidendi Lennart Meri haigestumisega, mille kohta edastatud teave on seni olnud ülimalt napp ja vastuoluline. Eelmisel nädalal otsustas SL Õhtuleht teema pikemalt ja avalikult ette võtta, sest tegelikult on Meri tervise seisund olnud meediaväljaannete siseselt jutuaineks juba mitu kuud, eelkõige aga detsembri keskel seoses tema väidetud viirusnakkuse ja seisundi komplitseerumisega.

Tegelikult ei ületanud SL Õhtulehe publikatsioon Urmo Soonvaldilt minu arust hea ajakirjandustava piire, nii et sellele järgnenud ärritatud reaktsioon on olnud mõneti üle dramatiseeritud. See on ka mõistetav, sest eesti ajakirjandusel pole kujunenud niiöelda kirjutamata reegleid vastavate juhtumite tasakaalustatud käsitlemiseks. Ja kui olukord on selline, siis peaks tõesti riik võtma endale vastutuse ja julguse, et Eesti olulisimate inimeste tervisest informeerimist korrastada, loomulikult kooskõlas inimese enda ja tema lähedaste tahtega. On ju pisut kummaline, kui saame kähku teada mõne vallavoliniku või riigiametniku promillidest rooli taga, aga objektiivne pilt meie riigijuhtide tervisest samal ajal puudub.

Ühtlasi annab Postimehe ja Eesti Päevalehe juhtkirjaveerul ilmunud mõtteainet selle kohta, kui sisuline institutsioon on siiski praegune Pressinõukogu, milles on esindatud ka kõigi suurlehtede toimetused. Oleks ju igati normaalne, kui Pressinõukogu sellised elementaarsed asjad nagu hea tava riigijuhtide tervisest teavitamisel isekeskis läbi arutaks, mitte ei läheks kohe lugejate ette omavahelisi lahkhelisid demonstreerima. Ja üldse tekib küsimus, kes sellise iseäraliku iseregulatsiooni organi nagu Pressinõukogu puhul, mis pole sõltumatu ja eraldiseisev nagu näiteks Avaliku Sõna Nõukogu, peaks üldse esitama taotluse sellist probleemi arutada. On ju ajalehed ühtlasi omavahel turukonkurendid. Küllap oleks pisut piinlik lugeda Postimehest, et Eesti Päevaleht nõuab teise lehe kirjutise eetilisuse või õiguspärasuse analüüsi. Just selles mõttes on Pressinõukogu ajakirjanduse iseregulatsiooni tagamisel olemuslikult puudega organisatsioon.