Meediakommentaar 9. mai 2005

Tere ja head Euroopa päeva! Tänahommikune ETV ülekanne Moskvast Venemaa korraldatud niinimetatud võiduparaadilt paneb meid veel kord mõtlema sellele, kui tähtis on ajakirjandusvabadus. Me võime ja saame vahendada ka selliseid sündmusi, mis meie enda ajaloo ja mõtteviisi seisukohalt on küsitavad, lausa taunitavad või isegi kuritegelikud. Eesti Vabariigi presidendi otsus tagasi lükata Kremli kutse osaleda sellel küünilisel Punase väljaku paraadil on meie kui riigi suhtumise selge ja arusaadav väljendus. Ent see ei tohi kunagi kujuneda takistuseks meie vabale ajakirjandusele näidata ja kirjeldada sealsamas toimuvaid sündmusi, mis meie loogikasse ja eetikasse ehk ei taha mahtuda. Just see on tõelise ajakirjandusvabaduse lähtekoht ja eeldus, ning kõik need, kes oma rumalate vastuväidetega püüavad vaidlustada sellise ülekande vajalikkust võitlevad tegelikult sellesama elementaarse ajakirjandusvabaduse vastu ehk on - võib-olla tahtmatult ja vaimsest piiratusest johtuvalt - sellesama totalitaarse mõtteviisi alandlikud teenrid ja ohvrid.

Muidugi ei tähenda see, et ajakirjandus peaks olema täiesti tundetu, pime ja veel hullem, nõme ja destruktiivne. Kust tuleb aga selline mõtteviis, mida esindab näiteks Äripäeva ajakirjanik Raivo Sormunen, kes reedeses ajalehenumbris oma repliigis kirjutab sellest, et igasuguste finantsspekulantide maksudest kõrvalehoidmise mahhinatsioonidest ei oleks vist mõtet ajalehes kirjutada, sest rahandusministeerium õpib sellest ja võib selle tulemusena karmistada ka maksuseadusi. Äripäev asub siis avalikult ja varjamatult igasuguste väärtpaberi- ja muude finantspekulantide alandlikuks teenriks, ajaleht võtab seisukoha, nagu oleks tegemist mingi üldisema ja kõikehõlmava inimõiguse - maksupettuse õiguse - kaitsmisega.

Õigusriigis pole maksuseadused paraku karistusseadused, vaid see on hädatarvilik ja ainuvõimalik abivahend tagamaks riigi ja ühiskonna normaalse ja võimalikult õiglase toimimise. Kuidas peaksid sellise ajakirjaniku mõtteviisi suhtuma need kümned tuhanded Eesti palgasaajad, kelle maksud lähevad oma riigi ja ühiskonna teenistusse juba ammu enne, kui neile nende rahvusvaheliselt võttes armetut palka üldse välja makstakse!? Ja miks peaksid nad mõistma neid osavaid sulisid, finantsspekulante kodu- ja välismaalt, kes oma dividendide ja manipuleeritud kasumite nimel ei pruugi isegi magamast üles tõusta, sest nende tulude eest teevad tööd teised - maaklerid, advokaadid, maksunõustajad jne.!? Ikka vaid selle nimel, et üha rängemat koormat ühiskonna toimimise eest visata nende õlgadele, kes niigi teevad tööd mitmel kohal, selleks et oma peret hädapäraselt ära toita. Kust tuleb niisugune äripäevalik sotsiaalne nihilism ja nõmedus? Mis pistmist niisugusel avantürismil on üldse tõsiseltvõetava ajakirjandusega? Isegi roosa majandusajakirjandusega!?

Meie ajakirjandus areneb, kahjuks enamjaolt laiuti, mitte teragi sügavuti. Eelmisel nädalal jõudsid meie turule kaks uut arvutiajakirja - Digi ja PC-World. Lisaks juba olemasolevale Arvutimaailmale ja teiste väljaannete ohtratele arvutilehekülgedele. Ehkki näiteks Digis on siiski ka tavalise, selle sajatuhandepealise arvutikasutajate seltskonna jaoks mõistetavat teavet ja nõuandeid, kes nagu nii midagi ei mõista, siis üldjuhul teenivad sellised klantsväljaanded siiski üksnes ja ainult turustajate huve. Olgem ausad, et väga suur osa arvutiasjandusturust on täna totaalne mull, nii uued üha kiiskavamad masinad kui ka jätkuvalt kuskilt tulvavad programmid, mille järele puudub tegelikus elus igasugune reaalne vajadus. Sest enamik neist on toodud turule vaid lihtsameelse ja rumala reatarbija petmiseks. Ehk oleks vaja siiski ka mõnda veidigi kritiilist, tõeliselt ajakirjanduslikku arvutiajakirja, mis ei tegeleks vaid järjekordse digitaalse udu levitamise ja müümisega, vaid püüaks õpetada inimesi kasutama neid arvutite elementaarseid võimalusi just inimestele vajalikul, tõesti piiratud määral!? Ja unustaks kõik need tuhanded funktsioonid ja rakendused, mida nagu nii keegi normaalne inimene kasutama ei hakka!

Viimase väitega haakub ka see kummaline võistlus, mis on puhkenud kahe Eesti suurima päevalehe vahel, mis purskus välja viimasel laupäeval kummagi lehe lehekülgede arvu üllatava kasvu näol ja tõi kaasa kummalise ajalehenumbri nimega Postimees Extra. Mäletatavasti juba aastate eest, kui Postimehe laupäevalisa Arter muutus keskpäraseks banaalseks naisteajakirjaks, juhtisin tähelepanu sellele, et ajalehe värvilisus ja paberi parem kvaliteet ei muuda kunagi kollast ajakirjandust kvaliteetajakirjanduseks. Laupäevased päevalehed tõestavad sama väidet veel kord ja üha veenvamalt: lehekülgede arvu kasv muudab väljaande erikaalu vaid üha kergemaks, kui eesmärgiks ei seata lehekülgede täitmist senisest väärtuslikuma ja lugejaile vajalikuma ainesega.

Eriti küsitav on see areng Postimehe puhul, kus viimatine uuendus tähistab üha lühemaid ja üha lahjemaid artikleid, mida ehivad pealegi punased suurtähelised väljavõtted, nagu kahtleks toimetus tõsiselt, kas lugejad on üldse kunagi väiketähti lugema õppinud. Enno Tammeri paraku sisutu intervjuu seletamatuil põhjustel kirjastust vahetanud Mart Juurega, mida ehib surematult kõmisev fraas: "See on suur vedamine, kui saad teha seda, mida tõesti tahad ja oskad" (ja seda ühelt Eesti parimalt humoristilt!?) või Leonardo da Vinci koodile sarnanev jätkuv mõttetu ajakirjanduslik müstifikatsioon Hansapanga rottkoera teemal osutavad, et meie suurim päevaleht on kaotanud igasuguse huvi kvaliteetajaleheks olemise vastu ning sukeldunud vabatahtlikult kõmuajakirjanduse pulbitsevatesse lainetesse. Hea vähemasti, et mingeid silmakirjatsevaid süümepiinu sellega seoses pole enam märgatagi!

Kuulmiseni!