Martinsonide suguvõsa siiani välja uuritud juured ulatuvad aastasse 1725. See on nimelt aasta, kui sündis poiss, kellele pandi nimeks Mart ning kellest hiljem täiskasvanuna sai perekonnapea Rautsi vabadikukohal(1) - Rautsi Mart.

Rautsi oli vabadikukoht Saaremaal ja kuulus Karja kirikumõisa alla (Karris saksa k.). Karja kihelkonnas oli tegelikult kaks Karja mõisa - Karja riigimõis (Karrishof) ja Karja kirikumõis(Karris). Viimase maadel asuski Rautsi vabadikukoht.

Karja kirikumõis, mis oli ka Karja kihelkonna keskuseks, oli võrreldes teiste kihelkonna mõisatega väiksemate hulgas. 1795.a. oli seal kahes külas, Viirakülas ja Linnakal arvel 13 talu ja kuus vabadikuperet. Alates 1800. aastast hakkas arenema Kopli küla, kus enne 1811. aastat asustati neli talu, osa neist varem kirjas vabadikukohtadena (Ülo Parbuse raamatu "Karja kihelkonnalood"III andmetel).

Rautsi vabadikukoht oli üks nendest, mis enne Kopli küla tekkimist kuulus Linnaka küla alla, sest Rautsit mainitakse juba 1782.a. hingeloendis ning seal on ta Linnaka küla all. Kui arenes välja Kopli küla, siis jäi Rautsi Kopli küla alla. Hiljem mingil ajal tõenäoliselt need külade piirid jällegi muutusid, sest hilisemates kirjades on kirjas, et Rautsi talu kuulus Pärsama valla Linnaka küla alla. Praegu seda talu enam alles pole, aga kui oleks, siis kuuluks ta nüüd Leisi valla Linnaka küla alla. Kui keegi sooviks täpsemalt teada Rautsi talu kunagist asukohta, siis teejuhatus sinna oleks selline. Kui Angla tuulikute poolt tulles sõita Karja kirikust mööda, siis tuleb teerist, sealt keerata vasakule ning esimene talu tee ääres vasakut kätt on Pärdi. Rautsi talu asuski Pärdi talu taga. Praegu ei lähe selle kohani isegi mitte jalgrada ning Pärdi talu inimesed räägivad, et sellest talust ei olevat vundamentigi alles.

Rautsi Mardil oli poeg Ado, kes 1795.a. oli Karja kirikumõisa teenistuses (amet puudub) ning kolm tütart - Mare, Ingel ja Reet. Reet oli invaliid ja jäigi Rautsile elama. Poeg Adole pani mõisnik perekonnanimeks Martinson tema isa Mardi nime järgi - Mardi poeg (poeg saksa k. Sohn). Nime Martinson kirjapilt on ka mõisa ajal olnud erinevates kirjades väga erinev - Marthensohn, Martinson. 1811 ja 1816.a. hingerevisjonides on kirjas Rautsi Ado Mardi p. 1826.a. revisjonis on aga juba kirjas Martinson, Ado Mardi p.

Ado Martinsonil oli kaks naist. Tema esimene naine oli Tiina Juhani t ning tema oli ka pere kõigi nelja lapse ema. Tiina suri aastal 1820 (pluss-miinus) ja Ado teiseks naiseks sai Sõrvemaal Torgus sündinud Viiu.

Ado ja Tiina lapsed olid Ann, Juhhan, Mihkel ja Karl.

Tütre Anni saatus on senini täpselt teadmata, kuna on hävinud Karja koguduse meetrikad aastast 1800 kuni 1834. 1816.a. hingerevisjoni järgi on teada, et 18-aastase neiuna oli ta veel kirjas Rautsi talus, kuid edasi jäljed kaovad.

Ado ja Tiina kolme poja elukäikudest saate lugeda elulugude lehelt nii vähe või palju, kui nende kohta materjali senini on õnnestunud leida.

Selgituseks:

(1)VABADIK oli maata või vähese maaga kehvtalupoeg, kes põhielatise sai juhutöödest, harvemini käsitööst. Baltimaadel on vabadike kohta andmeid alates 15. sajandist, tuntumad nimetused: pobul, saunik, saunamees, kutnik, vabanik. Üldiselt elas vabadik võõra maa peal omaette elamus või saunas ja tasus maa eest selle valdajale tööpäevadega. Harilikult oli vabadikul mõni koduloom - lehm, siga. Maakasutusega vabadik (üksik vanem naine, lapsega naine), kõrvaline, manuline, kodukondne, kodupooline elas enamasti talu toanurgas, olles omaette leivas. 19. sajandi algupoolel manulised eluaseme eest ei maksnud, vaid abistasid pererahvast kodustel töödel. Hilisemal ajal tegid nad teatud arvu tööpäevi. Pärast 19. sajandi keskpaiga talurahvareforme tekkisid mõisate kvoodi- või kuuendikumaal ja kroonumõisates loodus rohkete väikeste kandi- ehk vabatkohtade rentnikud (kantnikud ehk kandimehed), kes renti tasusid peamiselt tööpäevade ja tükitööga mõisapõldudel. 1926. aasta popsiseaduse alusel võisid vabadikud popsikohti endale päriseks osta.