Mathura
    LAVASTAJA, KES OTSIS IDENTITEETI

    18. märtsil 2008 lahkus meie hulgast Itaalia juurtega briti filmilavastaja ja stsenarist Anthony Minghella. Tunnustatud autor suri ootamatult 54 aasta vanusena vähioperatsiooni järgselt tekkinud sisemise verejooksu tulemusel. Varalahkunud meister jääb kindlasti omamoodi fenomeniks: kuigi Minghella jõudis lavastada vaid pool tosinat täispikka mängufilmi, kirjutas ta end filmiajaloo suurte nimede hulka, kelle iga uus film oli oodatud sündmus.

    “Inglise patsient”: poeetika ja läbimurre

    Minghella kui lavastaja kinokarjäär algas kahe romantilise komöödiaga: “Truult, pööraselt, sügavalt” (“Truly, Madly, Deeply”) ja “Härra Imeline” (“Mr. Wonderful“). Kriitikud andsid mõlemale neist küllaltki kõrge hinnangu, ent suuremat kuulsust ja menu kumbki neist filmidest autorile ei toonud. Minghella läbimurdeks ja suurimaks saavutuseks sai 1996. aastal valminud mängufilm “Inglise patsient”. Linateos võitis ühtekokku 6 BAFTA auhinda, 2 Kuldgloobust ja 9 Oscarit, viimase sealhulgas ka parima filmi ja parima lavastaja kategoorias. Minghella ise on suure osa “Inglise patsiendi” menust omistanud seevastu produtsent Saul Zaentzile, öeldes, et Zaentz oli tol hetkel ilmselt ainuke, kellel oli piisavalt usku küllalt tundmatu Anthony Minghella suurejoonelisesse projekti.
    “Igal asjal on oma õige aeg,” on Minghella ise “Inglise patsiendi” menu kommenteerinud. “Ma arvan, et see film, mis oli iseenesest pigem artfilm kui peavoolu toodang, sattus just õigele hetkele. Ma ei usu, et kui lavastaksin ta nüüd, aastaid hiljem, leiaks ta sama palju tunnustust.”
    Nagu ka Michael Ondaatje romaan, millele Minghella film põhineb, nii on ka “Inglise patsiendi” filmiversioon tavatult poeetiline. Film algab käega, mis joonistab karedale paberile ujuvaid varje ning läheb peagi üle inimkeha kurde meenutavaks kõrbemaastikuks, mille kohal poolsürreaalsena liugleb väikelennuki vari. Romantilisuse läbistavad seejärel mürsud, mille tabamused lennuki põlema süütavad. Iga detail kannab sedasi justkui topelttähendust: ulmalist ja reaalset. Kogu see lugu on üheaegselt justkui omapäraste valguste ja lõhnade ulm, armastuslugu, ja samas jutustus sõja julmadest ja vägagi tõelistest armidest.
    “Inglise patsiendi” üks väärtusi ongi sõjaaja tavaajast erineva loogika edasi andmine. Mida enam sündmused edenevad, seda enam kajab filmist vastu pidetus ja heitumus. Iga inimene su kõrval, kes on sulle kallis, võib homme olla kadunud. Sedasi on ka sõja lõppemisega kaasnev vabanemine vaid tinglik: kõik edasine tuleb rajada tühjalt kohalt. Filmi lõpetav armastuskiri kõrbekoopas surevalt armastajalt (Kristin Scott Thomas) toob samas teadmise meie kõigi paratamatust hääbumisest: “Me sureme, sureme rikastena, sest meil on olnud armastajaid ja hõime, maitseid, mida oleme neelanud, kehasid, millesse oleme sisenenud ja milles oleme ujunud nagu jõgedes. Meil on olnud hirme, kuhu oleme end peitnud, just nagu olen peitnud end sellesse armetusse koopasse. Tahan, et kõik nad märgistaksid mu keha, sest end me ise olemegi tegelikud maad.”

    “Inglise patsienti” on võrreldud David Leani “Araabia Lawrence’iga”, selle postmodernseks versiooniks, kuigi Minghella ise on nimetanud Leani saavutust võrreldamatult suuremaks. Mõlemad kasutavad siiski kõrbe ääretust ja tühjust omaette tegelasena, mõlemad linateosed huvituvad ka identiteediotsingutest. “Inglise patsiendi” puhul kajastub see omamoodi juba asjaolus, et Suurbritannias sündinud Minghella juured suunduvad hoopis Itaaliasse ning “Inglise patsiendi” kirjanduslik autor Michael Ondaatje on Kanadas elav srilankalane. Küllalt rahvusvaheline on ka filmi näitlejakoosseis: inglane Ralph Fiennes, prantslanna Juliette Binoche, india päritolu Naveen Andrews jt.
    Otseselt viitab identiteedi ähmastumisele aga juba raamatu pealkiri: “inglise patsient” on tegelikult ju hoopiski ungarlane, krahv Almasy. Identiteet on ka see, mis saab määravaks inglaste keskel tegutsenud Almasy võimetuses päästa oma armastatut: ekslikult peetakse teda sakslaseks ning ta võetakse sõjavangiks.

    Inimloomuse ekslikus ja ilu

    “Inglise patsiendile” järgnenud teos, Patricia Highsmithi põnevusromaanile põhinev “Andekas hr. Ripley”, millega Minghella kandideeris parima kohandatud stsenaariumi Oscarile, oli groteskne ja ajuti lausa õõvastav lugu inimese põgenemisest iseenda eest. Tegu on ainsa Minghella filmiga, mida võiks iseloomustada nimetusega thriller; ometigi lasub autor esmane huvi muus kui pinevuse tekitamises. Minghella versioonis on Highsmithi külmavereline heidik Tom Ripleyst mitte niivõrd kalk mõrvar, vaid traagiline kuju, kes tekitab vaatajas korraga nii põlastust kui ka kaastunnet. Matt Damoni poolt tundlikult esitatud roll kätkeb endasse mitmeid varjundeid. Peategelase tegevusajendeiks pole Damoni esituses mitte kontrollimatu vägivaldsus ja viha, vaid pigem suutmatus uskuda endasse kui väärtuslikku ja andekasse inimesse; ta tunneb häbi ja heitumust oma madala sotsiaalse positsiooni pärast. Filmi pealkiri omandab sedasi kahespidise tähenduse, sest peategelane ei võimalda oma andekusel avalduda teisiti kui mõrvamises. Nagu ka “Inglise patsiendis”, nii kasutab Minghella ka selles filmis jutustajana tihtipeale mitte ainult narratiivi, vaid ka valgust (näiteks pleekinud kajutihämarus “Härra Ripley” lohututes lõpukaadrites on pigem peategelase hingeseisundi kui millegi muu väljenduseks), niisamuti kui võttepaikade iseseisvat kõnekust (näiteks on mõlemad filmid osaliselt filmitud Veneetsias, ehkki “Inglise patsiendi” puhul on see dekoreeritud II Maailmasõja eelseks Kairoks).
    Ka “Andekas hr. Ripley” on näiteks, kuidas Minghella filmid püüdlesid alati mitmekihilisusele – linateose huvialuseid teemasid on alati enam kui üks. Ühtpidi osutas see Minghella arusaamale, et paljud olukorrad ja nähtused maailmas on omavahel seotud, teistpidi aga tõdemusele, et pole olemas ühemõtteliselt lihtsaid tõdesid. Nii polnud ka tema järgmise filmi “Külmale mäele” peategelane Inman (Jude Law’ teine koostöö Minghellaga) lihtsalt määratletav tegelaskuju. Minghella uurib tema läbi taaskord, millist keerukat ning üle põlvkondade ulatavat mõju omab sõda inimsuhetes. Inman on desertöör; ta pole kangelane, ent ometigi on temas midagi vääramatult sümpaatset. Ta on ehedaks kinnituseks sellele, et inimese tegevusajendid ei ole enamasti mitte suured ideed ja ideaalid, vaid küllalt isiklikud ja vahel inimesele endale arusaamatud põhjused. Inman (Law) pageb ju armeest mitte sõja mõttetuse teadvustamise pärast: pigem tahab ta jõuda selgusele, kas tunded, mis temas on tärganud, vastavad tõele ning kas on olemas võimalus nende teostumiseks. Läbi sõja- ja hingehämaruse kodupaika naasev Inman, kes suure osa filmist kõnekalt vaikib, püüab selgusele jõuda, mis on tegelikult see kodu, mida ta peaks kaitsma: kas on see riik, tema armastatud naine või soov jätta endast maailma jälg ja järeltulija? “Kodusõjas võib olla küll kangelasi, ent kodusõda ise pole kunagi kangelaslik,” on Minghella kommenteerinud filmi olustikku.
    Minghella ainsaks kaasaega toodud linateoseks jäi tema viimane film, 2006. aastal valminud “Sissemurdmine”. See on Minghella kõige sotsiaalsem teos, milles tema suutlikkus luua mitmekihilist filmitekstuuri saavutab suurima täiuslikkuse. Nimelt kujutab “Sissemurdmine” oskuslikult tänapäevase maailma kultuurilist ja ühiskondlikku läbipõimitust. Filmi keskpunktiks on Sarajevo sõjapõgenik Amira Simic (taaskord Juliette Binoche’i kehastuses), kes koos oma poja Miroga (Rafi Gavron) püüab integreerida end Briti ühiskonda. Tema vastukaalu kujutab filmis sügavalt britilik keskkonnasõbraliku arhitektuuribüroo juht Will Francis (Jude Law), kes näeb vaeva, et parandada Londoni üha trööstituma linnaosa olustikku ja mainet. Kummagi püüdeid ei saada just märkimisväärne edu, sest Francise kontorisse toimuvad korduvad sissemurdmised, Amira poega ähvardab aga vanglakaristus. Olukorrale lisavad värvi Francise habras ja depressioonialdis kaasa Liv (keda kehastab Robin Wright Penn, näitleja, kellega koos töötamisest oli Minghella enda sõnul unistanud juba terve kümnendi) ning Livi tasakaalutu teismeline tütar.
    Minghella pakub pealkirjale “Sissemurdmine” terve rea tõlgendusvõimalusi. Ilmseim neist viitab vargustele Francise büroos, teine inimese vastutusele oma tundeelu tagajärgede eest – armastuseavaldus võib olla pöördumatu sisenemine teise inimese sisemaailma. Samas kasutab Minghella julgelt ka immigrantide kujundit, andes ometigi mõista, et nende “sissetungimise” põhjuseks on enamasti sotsiaalne või füüsiline kaitsetus oma kodumaal. Kuigi sarnaselt “Inglise patsiendile” ja “Külmale mäele” kannab ka “Sissemurdmine” kokkuvõttes nukrat alatooni, kinnitab Minghella siiski ka selle linateosega oma usku inimsusse, usku elu ja tunnete väärtusse. Jude Law on öelnud “Sissemurdmise” kohta: “Eksimine on osa õppimisest.”
    Anthony Minghella vaimseks pärandiks ei ole mitte ainult tehtud lavastajatöö. Enamike oma filmide puhul oli ta ise ka nende stsenaristiks, mõni kord aga ka muusika produtsendiks või laulusõnade autoriks. Praktiliselt kõik võimalikud filmiauhinnad võitnud autor kinnitas hiljem: “Võitsime “Inglise patsiendiga” praktiliselt kõik. See tekitas teatud rahulolu, ent mõistsin samas selgelt, et see kõik oli tähendusetu. Auhinnad ei tee filmi paremaks ega loojat targemaks. Nad annavad vaid uusi võimalusi jätkamiseks.”