LIHTSUSE MEHHAANIKA JA VÄGI
    “Varjatud ained”. Triin Soomets. Tuum, 2009. 120 lk.

    Triin Soomets on ilmselt see tänapäevane eesti luuletaja, kelle loomingus leidub enim ütlemata jätmist. Tema luuletused on kondensatsioon mõtetest ja kaemustest, mille vastu võtmisel on see, mida neis luuletustes pole, sama oluline kui see, mis sõnadesse seatud. Nagu uues raamatus rõhutab ka kujundus, tuleb tähendust otsida ka teksti kõrvalt ja tagant. Selles mõttes sobib pealkiri “Varjatud ained” Soometsa luulekogule suurepäraselt. Vormilise lakoonilisuse kõrval on Soometsa uus kogu aga üllatavalt filosoofiline ja tõdemuslik, kohati isegi sedavõrd, et kondesatsioon muutub poeetikast maailmanägemuseks, nii näiteks: “eksimine pole võimalik/ iga koht on õige/ iga tunne on õige/ iga viga on õige/ sul on neid vaja/ muidu poleks nad juhtunud” (lk. 32). Ja ongi kogu luuletus. Või on see ikka luuletus?
    Ent enne, kui midagi järeldada, tuleks mu arvates Soometsa raamatut vaadelda tervikuna. Siis aga ilmneb, et isegi kui autor mõnes luuletuses esitab väga veendunult või lõplikuna teatud seisukoha, võib ta selles mõnes järgneva luuletusega kahelda või olla isegi vasturääkiv. “Varjatud ained” on ikkagi otsing, mitte kindel valem, mida seadustada ning ta on järjepidev just oma tunnetuses, mitte tingimata väljendatavas veendumuses. Nii annab Soometsa raamat kokku pildi mitte ühest tõest, vaid võimaluste paljususest või lausa lõpmatusest – heas mõttes on see omalaadne “ja nii edasi” tunne, mis raamatust kumama jääb. Iseloomulikult lõpetabki Soomets selles raamatus mitmed luuletused just fraasiga “jne”. Ühtpidi võib selles muidugi taas näha kondensatsiooni, arusaama, et kõik on juba piisavate sõnadega ära öeldud ja kõik muu, mida asja kohta võiks öelda, on lihtsalt “ja nii edasi”. Teisalt on need “ja nii edasid” aga nagu teelähtmed, kust rajad kulgevad laiali paljudes eri suundades. Või nagu Soomets ütleb luuletuses lk. 35: “tõde erineb endast/ nagu sina/ nagu mina/ põhi on peal/ sygavus on kõrgus/ nii on teisiti/ lõpmatus naeratab”.
    “Varjatud aineid” iseloomustab ka teatud abstrahheeritus või universaalsus. Siin on vähe tekste, mis kirjeldaks selgelt ja piiritletavalt konkreetset olukorda, nähtust või objekti. Pigem väljendavad Soometsa luuletused teatud printsiipe (või printsiipide otsingut), kus aja, koha ja tingimuste kesksed üksikasjad tahaplaanile jäävad, sageli hääletuna. Nii näiteks leheküljel 104: “see kas on või ei ole/ kummalgi juhul pole see sinu teene/ see antakse ja võetakse/ see tõmbab ja tõukab/ nagu õnn või iiveldus/ mitte et valemit ei ole/ lihtsalt selle muutujad/ käivad yle jõu”. Mis on see “see”, võib jääda igaühe enda otsustada tema elu olukorrast lähtuvalt.
    Raamatu keskne veendumus on lihtsus ja selle jõud ning seda väljendab Soomets mitte ainult oma vormivalikuga, vaid ka otsesõnu. Kaks korda selle raamatu jooksul kinnitab ta: “lihtsaks on vaja saada/ ükskõik kui keerulist kaudu”. Usk lihtsusse ja selle väesse on midagi, mis on esiplaanil ka meie klassiku Juhan Liivi loomingus; seetõttu näib igati õigustatud, et Liivi preemia langes sel kevadel just Triin Soometsale, isegi kui preemia kandidaadiks oleks suurepäraselt sobinud ka žürii esimehe Jüri Talveti enda luuletus “Ta magab, ta magab, ta magab”. Eelmainitud filosoofilisus teeb “Varjatud ainetest” mõnevõrra kergema ja helgema kui tema eelnenud raamatud, siinsed harud näivad ajuti ulatuvat ka kaugematesse maailmanägemustesse kui kohalik pärimus, samas kui Soometsa luuletuste kese on alati karge ja isiklik. Sedasi on Soometsal kindlasti tänapäeva lugejale midagi öelda, tema luule leiab, millele osutada. Raamat “Varjatud ained” on edasiliikuv, tunnetusele terviklikkust ja toetuspunkte püüdev.


Mathura