Mathura
    AEG MÕISTA LOODUST
    V Matsalu loodusfilmi festival Lihulas 19.-23. septembril

    Möödunud nädalal kogunes hulk looduse- ja filmihuvilisi taas Lihulasse - viiendat korda toimus Matsalu loodusfilmide festival. Üritus, mis sarnaselt mitmele teisele filmifestivalile Eestis, sai alguse heast ideest ja mõne oma ala fänni entusiasmist ja jõupingutustest, on seni aja proovile igati edukalt vastu pidanud. Enamgi veel - viie aastaga on Matsalu festivalist saanud laiahaardeline ja mitmekülgne kultuurisündmus. Sel aastal toodi vaatajani filme juba koguni 40 riigist, sealhulgas ka sellistest kaugetest paikadest nagu Argentiina, Tšiili, Jaapan ja Austraalia. Võistlusprogrammis suurel linal osales 42 tööd, eraldi oli aga võimalik tutvuda veel mitmete filmidega - festivalile tahtjate arv on sedavõrd suureks muutunud, et isegi viis festivalipäeva neid kõiki kinosaali ära ei mahuta. Esmakordselt laienes festival ka Haapsallu, sest Kuursaalis sai samuti näha valikut festivaliprogrammist. See on hea positiivne näide sellest, kuidas nii-öelda provintsi üritus laieneb pealinna, mitte vastupidi. Uue sündmusena toimus seekord avapäeval ka lasteüritus, kus lastele anti võimalus looduspilte teha ja neid seejärel üheskoos arvutiekraanilt vaadata. Nagu kinnitas üks festivali korraldajatest Ago Ruus, ei jäänud mõnede laste pildid oma sisukuselt proffidele üldsegi teab mis alla. Lisaks sellele toimus mõistagi juba tavapäraseid töötubasid, vestlusringe ja fotonäitusi Eestist ja kaugemalt.

    Filmi ja festivali mitu otstarvet

    Matsalu festival on igati multifunktsionaalne üritus. Lisaks sellele, et edendatakse kultuurielu Eestimaa väikelinnas, pakutakse kohtumisvõimalust oma ala proffidega ning tuuakse eesti vaatajani silmaringi avardav filmitoodang, mis muidu siiakanti kunagi ei jõuaks, kannab festival kindlasti ka misjonärlikku rolli. See on püüd teadvustada looduse ja selle alalhoiu temaatika olulisust kõigile, otsapidi neilegi, kes festivalile ise ei jõua - on ju festivali toimumine iseenesest märk, et säärased teemad kellelegi korda lähevad ning et neid seetõttu ühiskonnas maha kanda ei saa. Loodusfilmil on seejuures jätkuvalt midagi looduse ja inimese kohta öelda, küllap tihtipeale enamgi kui kõrgetel kohtadel poliitikutel, kes ka keskkonnakaitse eest seistes peavad arvestama poliitilise kliima ja erakondlike prioriteetidega.
    Matsalu festivali väärtus avaneb minu jaoks veelgi, kui võrdlen seda üritustega meie kirjandus- ja kunstimaastikul. Ma ei taha viimaseid sugugi mitte kanda - toimub palju ja ka huvitavat, ent ometigi tundub, et puuduvad ettevõtmised, mis suudaks muudel kultuurialadel kanda samalaadset rolli nagu Matsalu festivali filmialal. Sest vahel võib lausa jääda mulje, et loodus on temaatikana muutunud igandiks, millekski, mis on muutunud elukaugeks ning määratud jääma üksnes klassikute ammendunud pärusmaaks. Matsalu näite puhul tuleb tunnistada, et looduskäsitlus võib oma reaalsuslähedusega olla oluliselt kõnekam kui näiteks intellektuaalitsev kontseptsioonikunst. On tõsiasi, et me end loodusest eraldada ei saa, see on meie elukeskkond. Ning ehkki linnastuvas ühiskonnas puutub inimene tõesti üha vähem vahetult kokku loodusega tema muutmata kujul, tuleb tal varem või hiljem seista silmitsi vastutusega mõjude eest, mida ta loodusele avaldab. Parem oleks neid siis juba varakult mõista ning leida loodusega suhe, mis kumbagi osapoolt mitte ei rikuks, vaid hoopis täiendaks - heaks näiteks sellisest kooslusest Matsaluski levinud puisniit, äärmiselt liigirikas looduskeskkond, mis säilitab oma rikkuse vaid inimese kaasabil.
    Senikaua tuleb aga tõdeda filmide nagu “Mongoolia maagia” (Austria, režissöör Heinz Leger) või “Valge toonekurg ja meie“ (Jaapan, režissöörid Yasuhiro Ono ja Emo Kuboshiba) tõepärasust, kui nad ilmekalt iseloomustavad ütlust “looduse suurim vaenlane on inimene”. Täpsemalt öeldes oli siin osutatud just asjaolule, et mitte inimene pole looduse vaenlane, vaid inimese tarbijalik liigkasuhuvi, tema otsus võtta looduselt enam, kui ta tegelikult vajaks. Mongoolia näited - terve loomaliik (mongoolia jakid) hävitati vaid maitsva liha pärast või kuidas teine (mingitaoline väikeloom) on jõudnud hääbumise äärele, kuna “loomade naha hind turul on tõusnud“ - on küll kurioossed, ent ometigi mitte haruldased. Need osutavad suhtumisele, et inimene võib looduselt võtta kuipalju iganes ning vastu anda mitte midagi. Enamgi, et ta võib looduselt võtta, suhestumata sellega ja küsimata looduselt luba. Pole siis ime kui ukraina metsamees filmist “Lopuhhovo” (Belgia, režissöör Jana Malevez) ohkab: “Kui loodus käituks meiega samamoodi nagu meie loodusega poleks meid ammu enam olemas.“
    Paraku kipuvad süvenematus ja hoolimatus tarbijalikkuse ajastul iseloomustama mitte ainult inimese suhtumist loodusse, vaid ka tema suhtumist vaimsetesse väärtustesse ja teistesse inimestesse. Viimasest, hoolimatust suhtumist kaasinimestesse, oli muuhulgas heaks näiteks festivalil linastunud “Vaikus on kuldne” (Bulgaaria, režissöör Nikola Bošnakov). Film kujutab kokkupõrget Ida-Rhodopi külarahva ja kulda kaevandava suurfirma vahel. Uue kaevanduse rajamine ähvardab paisata keskkonda ülimalt ohtlikku tsüaniidi, ent külarahva igati mõistetavatest kaebustest hoolimata ei ole suurfirma nõus oma ärihuvidest loobuma.
    Siiski ei piirdu loodusfilmide väärtus vaid teavitamises, tutvustamises ja talletamises. Mitmed linastunud tööd olid kinnituseks, et loodusfilm ka muus tähenduses olla midagi märksa enamat lihtsast dokumenteerimisest. See võib ka kajastada kellegi hingestatud suhet looduse või loomadega, kajastada tähelepanuväärset elutunnetust või oskust märgata ja tunda sellest rõõmu. Lisaks sellele võib loodusfilm pakkuda sügava esteetilise elamuse läbi oskusliku värvide, vormide ja valguste kasutamisega, just niisamuti nagu teised visuaalsed kunstid.

    Parimad tööd

    Nagu ikka, võistlesid festivali filmid kahes kategoorias: “loodus” ning “loodus ja inimene”. Lisaks sellele anti välja Grand Prix, peaauhind mõlema võistluskategooria peale kokku. Viimase vääriliseks tunnistati sel aastal USA-s toodetud, ent põhjamaal ja põhjamaalaste poolt filmitud “Looduse tants” (autorid Bo Landin ja Jan Henriksson, viimane neist ühtlasi operaator). Filmi keskseks huviobjektiks on paaritumishooaeg põhjamaa looduses - erinevate loomade ja lindude kombed ja rituaalid. Justkui sundimatult lükib film üksteise otsa kõrgtasemelisi ja lausa haruldasi kaadreid. Lähivõtted ilvese pilgust, noortest karudest, huntide lonkavatest tantsusammudest, nende keskele täpselt valitud loodusvaated ning head kadreeringud luikede armutantsust ja sookurgede rõõmukisast. Töö (ja enamgi eeltöö) maht, mis jääb ühe sellise filmi taha, peab olema tohutu, tulemus eeldab suurt kogemust ja ülimat professionaalsust. Sümpaatne oli seegi, et kõik ülesvõtted oli suudetud koondada ühtse sõnumi ja idee alla, isegi kui mõnel saalis istunud koolipoisil oli sellest lõbu laialt, justkui oleks ta saanud tasuta seksfilmi vaadata. On märkimisväärne seegi, et esimest korda läks peaauhind filmile, mis osaliselt üles võetud Matsalus. Olgu see omalaadne kinnitus, et kõnealune festival toimub ikka õiges kohas.
    “Looduse” kategoorias läks esimene preemia iisraeli filmitegijatele Moshe Alpertile (režissöör ja operaator) ja Yossi Weisslerile (produtsent) filmi eest “Surmasein”. Sama duo võitis Grand Prix Matsalu 2004. aasta festivalil filmiga “Pelikani odüsseia”. Nende seekordne film kujutas nuubia kaljusokkude riskirohket elu Juudamaa kõrbes, Surnumere kaldal. Päevast päeva teevad nad läbi teekonna peaaegu et püstloodis kaljuseinal, kus nende jalgealune moodustab tihti vaid kolmandiku nende keha laiusest. Nad laskuvad kõrgelt kaljult alla orgu vee järele ja naasevad siis taas üles, et kaitsta end orus luuravate kiskjate eest. Lisaks kiskjatele ja ohtlikule ronimisele peavad nad arvestama ka sagedaste maavärinatega, mis seda piirkonda raputavad. Igati kõrgetasemeline film tekitas ometigi üksjagu poleemikat - oli neid, kes arvasid, et emotsiooni väljakiskumine vaatajast pole just loodusfilmi ülesanne ning et jutustatud lugu ema kaotavast sokupojast on mõnevõrra meelevaldselt filmi informeerivamasse osasse sisse kirjutatud. Filmi kohalviibinud produtsent Yossi Weissler ise oli seevastu arvamusel, et emotsioon on üks globaalsemalt mõistetavamaid nähtusi ning seetõttu just emotsioon olla see, millele ka loodusfilmis panustada.
    “Looduse ja inimese” kategoorias kuulutati esimese preemia vääriliseks sakslaste ja austraallaste koostöös valminud “Tiiburid - öö tiivad” (režissöör Annette Scheurich). Film jutustab loo aborigeenist Wiruunggast, kes töötab väikese raadiojaama reporterina Austraalia idarannikul. Tema tootemloomaks on tiibur ja sellest tuleneb ka tema süvenev huvi suurte käsitiivaliste vastu. Filmis näemegi huvitavat ja lõbusat lugu tiiburi elust, nähtuna läbi Wiruungga silmade. Filmi autorid toovad meieni põneva hingelise suhte inimese ja looduse vahel ning osutavad sellele, et loomal ja linnul võib olla inimese jaoks ka oma sümbolistlik või vaimne tähendus - printsiip, mida võib kohata pea kõigis põliste loodusrahvaste pärimustes.
    Muudest filmidest väärib kindlasti äramärkimist Rootsis valminud “Hobusemees” (režissöörid Peter Gerdehag ja Teil Johansson), mis teenis ühtlasi parima operaatoritöö preemia (Peter Gerdehag) kategoorias “Inimene ja loodus“. Tõeliselt peenelt komponeeritud kaadrite ja tundliku helitaustaga film jutustas loo pisut lihtsameelsest, ent samas läbinisti ehedast ja elusast maamehest Rootsimaa väikekülas, kes teeb tänini kõiki talutöid ilma masinateta. Ta ei tee seda mitte põhimõtte pärast ega ka mässuna tehnokratiseerumise vastu. See on tema jaoks vaid kõige kvaliteetsem viis maad harida ja loomi pidada. Miks mitte ka kõige kvaliteetsem viis elada, sest teda vaadates jääb tunne, nagu vaataksid inimest teisest ajastust, aga veelgi enam nagu pärineks ta teistsuguselt rahulolu ja lihtsuse tasandilt. Hobusemehe näite varal võib järeldada, et rikkalikuks sisemiseks eluks pole sugugi vaja väga mitmekesist välist ümbrust ja tegevustikku - kõik algab inimesest endast, ja sinna kõik suuresti ka päädib. Kaudselt avaldab film ka hämmastust selle üle, kui meelsasti on inimesed tihtipeale nõus pakutavate uudsustega, võttes neid kui aja paratamatust (“uus on parem”) ja mõtlemata, kas tegu on ikka päriselt nende endi soovide ja valikutega. “Hobusemees” on kinnituseks, et seda, mis on paratamatu, pole sugugi nii palju, kui võiks esmapilgul arvata ning et paratamatus võib mõnikord olla vaid ilusam asendussõna mugavusele. Sellel mugavusel on oma hind, mida tuleb tasuda elu kvaliteedis - sisemises kvaliteedis, mitte tolles, mida meile pakutakse reklaami või firmamärgiga. Kaasaegne inimene on tihtipeale niivõrd harjunud tarbima, et tahab ka elukvaliteeti kätte saada valmis tootena.
    Looduse seisukohalt väljendavad mehhaniseerimise ohte kaks metsastseeni - esimeses langetab vanamees puid käsitsi ja veab need hobustega tee äärde, teises saabuvad tema metsa metsatöömasinad, mis teostavad kiire töö. Viimasel puhul saab töö küll kärmelt ja tulemuslikult tehtud, ent kahju, mida tekitatakse alustaimestikule, pinnasele ja noortele puudele on võrreldamatult suurem. Hobusemehe kurbus mõjub seetõttu justkui metsa enda pisaratena.

    Kommertsiaalsus loodusfilmis

    Küsimus kompromissidest autori taotluste ja müügisuutlikkuse, autori huvi ja üldsuse huvi, kunsti ja kommertsi vahel puudutab vähemal või enamal määral loojaisiksusi igalt alalt. Filmi ja sealhulgas loodusfilmi puhul on see küsimus teravamgi kui mõnes muus vallas. Festivali lõpupäeval peeti seetõttu Riho Västriku ja Yossi Weissleri eestvedamisel Lihula Kunstide Majas põnev vestlusring teemal “Kommertsiaalsus ja kompromissid loodusfilmis”. Oli näha, et teema on filmitegijatele hingelähedane, sest kohale saabus enamus Matsalusse jõudnud autoreid.
    Paljud olid arvamusel, et päris ilma kompromissideta loodusfilmides tänapäeva maailmas läbi ei saa, küsimus on vaid nende kompromisside laadis ja ulatuses. Soome filmitegija Petteri Saario väljendas arvamust, et tänu suurte satelliitkanalite nagu National Geographic tekkimisele teeb loodusfilm läbi suurimat muutust oma senises ajaloos. Tõsise loodusfilmi tegija vaatenurgast pole see tingimata muutus paremusele - suurtootjate suund on muuta loodusfilm pealispindsemaks, muuta see sõnumikandjast pigem meelelahutuseks.
    Tunnustatud bioloog ja taimeteadlane, žürii liige Ingo Potrykus (Šveits) oli arvamusel, et riiklike rahade jaotajatel oleks aeg mõista loodusfilmi olulisust, mõista vastutust viia sõnum looduskeskkondade ohtudest ja tähendusest laiema vaatajaskonnani. Ta pidas vajalikuks toetada just tõelist loodusfilmi, vastandusena filmidele, mis toovad meieni vaid meelevaldse ettekujutuse loodusest (‘a fiction of nature’). “Meile vaid väidetakse, mida rahvas tahab näha,” kinnitas ta, viidates asjaolule, et avaliku arvamuse kujundajateks on kokkuvõttes noodsamad suurtootjad, kes pole huvitatud tarbijale (vaatajale) kuigi suure isikliku otsustusvabaduse jätmisest. Isegi monitooring ja avalik uurimus võivad seetõttu olla ekslikud, sest valik, mida pakutakse, on juba algselt ebavõrdne. Rahvas tarbib enamjaolt just seda, mida talle enim ette söödetakse.
    Rein Maran pani seevastu kohalviibinuile südamele, et sel alal - loodusfilm - tuleb endale selgeks teha loometöö esmatähtis põhjus. Kui selleks on missioonitunne, siis tehes kompromissi kommertsiaalsusega tuleb autoril osa oma missioonist selleks hetkeks tõenäoliselt loovutada. Ta kinnitas ka, et loodusfilmitegija peab eelkõige pöörduma oma rahva poole, sest sealt on tal enim loota mõistmist. “See on rahva reageering, mis näitab mulle, kas film toimis, kas ta jõudis pärale,” lausus ta, lisades: “Suurim tunnustus mulle on see, kui keegi maainimene tuleb ja ütleb, et ta on minu filmide peal üles kasvanud.” Rein Maran oli seda usku, et meie praegusel muutuste ajastul on heaks loodusfilmi päraleviijaks DVD, mis saab seista poes kõrvuti raamatutega, mis püsib ja harib.
   
    Tulevik

    Kui Riho Västrik vestlusringi lõppedes märkis, et ühe inimese tähtsust tema kultuurialal ei tohiks alahinnata (Rein Maranile ja eesti loodusfilmile viidates), siis on kindlasti tähelepanuväärne, et selleaastasel festivalil pälvis žürii eripreemia noor eesti filmitegija Joosep Matjus. Auhind läks tema filmile “Uuestisünd”, mida žürii (Ingo Portykuse isikus) nimetas “haikuks loodusfilmi vallas”. Lühike 18-minutine film kujutab tasamisi ja tekstitult muutusi ühel eestimaisel kevadisel ojal. Ehk just filmi täielik erinevus kommertsiaalsema laadiga loodusfilmidest oli žüriile sedavõrd sümpatiseeriv, et pidas oluliseks Matjust eripreemiaga tunnustada. Ja eks ole seegi järjekordne tunnustus eesti filmile!
    Teostuslikult on “Uuestisünd” kerge ja lihtsakoeline. Kaadrisse on püütud ühte ja teist lindu ja looma, kes kevadel me looduses uut tegevust alustavad. Ometigi jääb filosoofiahõngulisest pealkirjast hoolimata filmis vajaka selgest ja tugevast mõttelisest ideest, mis kõik kaadrid ühtseks tervikuks kokku seoks. Eks ole see film sedasi suunanäit - ka loodusfilmi puhul pole looja roll ja sisukus vähetähtis ning looduse jäädvustused mõjuvad erinevate edastajate kaamerasilmades üpris erinevalt. Kindlasti on Matjuse film kinnituseks sellest, et eesti loodusfilmil on tulevikku.
    Ning kahtlematult on tulevikku ka Matsalu festivalil. Festivalile saabunud filmitegijailt kuuldus, et üritus on olnud neile elamuslik. Eriti hinnati seda, et see on hea võimalus suhelda teiste oma ala inimestega - võimalus, millelaadset kõik festivalid sugugi ei paku. Huvitav, kas pole, et samasuguseid kommentaare on kuulda olnud ka teiselt eestimaiselt filmifestivalilt, kevadiselt “Maailmafilmilt” Tartus. Ilmselt on siis eesti festivalitegijad suutnud ära tabada olulise momendi: niivõrd kui filmifestivali väärtuse loovad vaatajad, loovad selle ka filmitegijad. Seepärast see, mida pakkuda autoritele, on sama tähtis kui see, mida pakkuda vaatajale. Sellest tulenevalt tundub, et neid, kes kord Matsalu festivalil käinud, pole väga raske sinna tagasi meelitada. Ning seekord oli kohalesõitnud külalisi juba nii kaugeltki kui Kasasthanist ja Ekvadorist.
    Neile, kes pole aga veel Matsalu festivalile jõudnud, jääb vaid üle soovitada see kogemus kord oma plaanidesse seada. Maailm avab end seal mitmekesina, aga ühtlasi ka õrnana. Sügisene Matsalu on aeg mõista paremini loodust, mille keskel me elame, isegi kui me oma inimkesksest ja inimtõlgenduslikust vaatepunktist päriselt kunagi lahkuda ei suuda. “Ja mida me teame tammede tantsust,” kirjutasin mina niiviisi oma päevikusse. Selleaastane festival sai läbi.

    P.S. Äramärkimist leidsid veel järgmised filmid: “Metsik lääs”, mis paljastas kuulsate vesternite looduspildi ebatõepärasuse (parim režii kategoorias “Inimene ja loodus” - Manfred Christ ja Harald Pokieser, Austria), “Alguses oli muda”, mis jutustas muda bioloogiast Lõuna-Ameerika tohutu mudaväljade näitel (parim režii kategoorias “Loodus” - Luc Riolon, Prantsusmaa) ning “Iguacu megajoad”, mis tutvustas enam kui kahe kilomeetri laiuselt ja 80 meetri sügavusse langevat jõgede kaskaadi Argentiina ja Brasiilia piiril (parim operaatoritöö kategoorias “Loodus” - Christian Baumeister, Saksamaa). Žürii eripreemia pälvisid lisaks “Uuestisünnile” filmid “Kontvõõrad” (rež. Tina Marie Qwiberg ja Hans Berggren, Rootsi) ja “Ili jõe saksauul-maanäär” (rež. Altai Žatkanbajev, Kasasthan).