Veel kord kunsti olemusest, ja selle mõistetavusest
    (Loeng tsüklist “Kunst ja kunstnik”)

   Mu daamid ja härrad, me räägime täna kunstist. Nagu ma juba eelmistel loengutel mainisin, käsitlen ma antud juhul mõistet kunst viidates üheaegselt nii kirjandusele, heliloomingule kui ka kujutavale kunstile, ja muule taolisele. Temaatika, mille ma tahaksin täna tõstatada, on kunsti mõistetavus, ja eelkõige kunsti mõistetavus religioosses kontekstis.
   Loomulikult ei ole kunsti mõistetavus kui selline religioosne küsimus. Ilmselt on iga looja oma loomeelu erinevail hetkeil küsinud, kas tema loodud kunst on mõistetav. Ja ma julgeksin väita, et enamik neist, vähemalt ausamad neist, jõudsid järelduseni, et mõistetavus on alati piiratud. Kuulsal prantslasel Stendhalil oli kombeks annoteerida oma teoseid pühendusega “To the Happy Few” – “vähestele õnnelikele mõistjaile”. Kuigi taolist pühendust, või ütleksin väidet, võib näha ka eneseülistuse valguses, on see samas teatud reaalsuse, paratamatuse väljendus.
    Esiteks on mõistetavus piiratud aja ja ruumiga. On kindel, et kuigi me võime vaimustuda Dante Alighieri või Shakespeare’i teostest, vaevalt suudame me tajuda neid samal moel nagu nende kaasaegsed. Teiseks on mõistetavus piiratud meie isikliku kogemusega. Alan Marshalli biograafilised jutustused halvatud poisist võivad olla südantliigutavad, aga kahtlematult ei saa need meie jaoks kunagi sedavõrd intensiivseiks kui inimesele, kes peab ise kogema halvatust. Meil on soovi korral mõlemas aspektis, nii kontekstilises kui kogemuslikus, võimalik mõistmise suunas edasi areneda, kuid sellegipoolest, arvestades iga indiviidi kordumatust kui tema lahutamatut tunnust, mitte lõpuni.
   Siinkohal jõuame me olulise eristuseni kunsti mõistetavuses – me võime vaadelda ühe või teise teose mõistetavust selle autorile, ja selle mõistetavust teistele inimestele. Esiteks tähendab see eeldust, et iga kunstiteos peab olema selle autori jaoks mõistetav, ehk teisisõnu, mõttestatud. Me võime näha, kuidas vaid selline teos, mis oma autori jaoks ka isiklikku sisu, väljendab tema isiklikku kogemust, tundmust ja nii edasi, suudab see tungida teise isiksuse südamesse. Kunst, milles autor võtab ja säilitab neutraalse kõrvaltvaataja positsiooni, ei rahulda kunsti tõelist otstarvet. Lihtne näide on “energiatu” maal, mille kogu väärtus on tehniline teostus – tehnilise teostuse meisterlikkusest hoolimata ei suuda see põhjustada ülendumist, ei looja ega vastuvõtja suhtes, ent just ülendumine oli järeldus, milleni me kunsti sihtmärgi suhtes oma varasemas loengus jõudsime.
   Niisiis on kunstiteose mõistetavuse eelduseks selle personaalne mõttestatus autorile. (Ma vabandan, kui ma kordan midagi ilmselget, aga seda vaid selleks, et me üksteist selles arutelus ei kaotaks.) Me võime aga nüüd küsida, kas me võime lugeda teost mõistetavaks ainult juhul, kui mõte – mõte, tajumus – mille vastuvõtja teosest leiab, on sama, kui see, mida autor selles nägi? Eelnenud tõdemuste põhjal saame me vastata ainult ei – see ei pea olema sama. Loomulikult võib, aga arvestades nimetatud sotsiaal-kultuurilise keskkonna muutumisest tulenevat piirangut, ja veelgi enam, meie isiklikest kogemustest tulenevaid piiranguid, on see sajaprotsendilisena praktiliselt võimatu. Üks kunstiteos ei saa kunagi tähendada kahele erinevale indiviidile täpselt sama, kuigi potentsiaalselt midagi väga lähedast, kui inimesed on ühel või teisel tasandil lähedased.
Nüüd võib tekkida teine küsimus – kas me võime sellise mõttekäigu põhjal järeldada, et iga mõttestus, mille ühest teosest võib leida, on võrdselt tõene, võrdselt aktsepteeritav, ka selle looja suhtes? Vastus on jällegi kindel ei. Öelgem kõigepealt veel kord, et kogemus, mis me kunstiteosest saame, peab olema ülendav. Ja mida sügavamalt me suudame tajuda, kuidas see on autori silmis ülendav, seda lähemale oleme jõudnud teose tõelisele sisule, seda selgemini oleme suutnud seda mõista.
   Siinkohal on meil ilmselt vajalik tagasi pöörduda meie eelmiseski loengus kerkinud küsimuse juurde: mis on ülendavus? Seekord tahaksin ma seda küsimust vaadelda religioossuse lähtekohast. Me kuuleme sageli väiteid, et religioosne kunst on oma olemuselt ekslusiivne, sektilik, sest neile, kes jäävad väljapoole teatud religioosset kultuuri, jääb taoline kunst mõistetamatuks. Eelnenud arutelu põhjal võime me järeldada, et selles väites on kahtlematult osa tõde. Isegi kui me loeme mõnd niivõrd üldtuntud religioosset teksti nagu “Bhagavad-gita” või “Piibel”, jääb see juhul, kui me ei tunne kultuuri, mida selline kirjutis esindab ja kui meil ei ole isiklikku, praktilist kogemust seal antud õpetustest, suurel, kui mitte täiel määral mõistetamatuks. Sama põhimõte kehtib religioosse inimese loomingu puhul. Kui ta väljendab oma teoses oma armastust Jumala vastu, või pöördub palvega Jumala poole, siis loomulikult on inimesel, kes ei tunnista taolist vaimsust,  tema mõtete ja tunnetega raske seonduda.
   Ent ma tahaksin rõhutada, et seda küsimust saab samas vaadelda ka täpselt vastupidiselt. Mida ma tahan öelda on see, et nagu religioosne kunst on mõistetamatu ilmaliku inimesele, täpselt samamoodi on ilmalik kunst mõistetamatu religioossele inimesele. Ma ei julgeks päriselt väita, et see on samavõrd mõistetamatu, sest paljudel juhtudel ei ole religioossed inimesed sündinud ega kasvanud religioosses peres või kultuuris ja seetõttu võivad nad omada isiklikku kogemust ka ilmalikust elust ja elukäsitlusest, ent oma praeguse teadvuse, mõttelaadi ja südamesoovide juures jääb ilmalik sentiment neile sellegipoolest üha enam käsitlematuks, või ehk oleks täpsem öelda, seostumatuks.
   Loomulikult räägin ma siinkohal tõeliselt religioossest inimesest, kes on seadnud oma elus keskseks eesmärgiks Jumala teenimise ja kes seda põhimõtet oma igapäevaste tegude ja käitumisega kinnitab, mitte aga mõnest pseudoreligionistist, kes on usklik vaid nime poolest, või kes nimetab end ühe või teise religiooni esindajaks vaid põnevuse või populaarsuse pärast. Ka sellise inimese jaoks jääb religioosne kunst ebaselgeks.
    Kasvõi selle sama näite põhjal võime me näha, et kunst ei ole sõnumiline didaktilises mõttes – vastasel juhul on tegu juba pigem filosoofia kui kunstiga. See väljendab pigem tajumust, teadvuse seisundit. Seda ka hea religioosse kunsti puhul, millest järeldub, et ülendavus ei tähenda kunsti puhul otsest õpetuslikku või moraalset käsku või juhendust, vaid kogemust, mis paneb meid parandama oma elu kvaliteeti, (ja loomulikult pean ma “elu kvaliteedi” all siinkohal silmas üksnes elu vaimset kvaliteeti,) ehk teisisõnu, edasi arenema terviklikuma isiksuseteadvuse suunas. Ning rääkides terviklikust isiksuseteadvusest eeldame me nii inimese terviklikumat teadlikkust enesest kui ka oma seonduvusest ja suhtestumisest üldise tervikuga.
Just see ongi punkt, kus religioosse ja mittereligioosse kunstniku vahel tekib lahkheli: esimene neist näeb üleüldise terviku, eksistentsi, keskse, liikumapaneva ja kõige olemuslikuma osana Jumala isiksust, samas kui teisel juhul selline kese puudub. Teisisõnu öeldes tähendab esimesel juhul suhtestumine tervikuga eelkõige suhet Jumalaga, teisel juhul räägime me ilmselt pigem üldesteetilisest täiustumisest.
Ma tahan rõhutada selle põhimõtte olulisust, sest sellest lähtub, et isegi juhul, kui religioosne autor väljendab midagi, mis ei ole otseselt seotud tema religiooni või Jumalaga, on see ikkagi religioosne kunst, sest täpselt samamoodi nagu ilmaliku looja jaoks läbi ilmalik elukäsitlus kõiki tema elu aspekte ja toimetusi, ja seega ka kogu tema eneseväljendust, on see nii ka religioosse autori puhul. Näiteks isegi siis, kui ta kirjeldab loodust, teeb ta seda ikkagi läbi Jumalakeskse prisma ja meie mõistmine tema teosest jääb juhul, kui meie jaoks selline kese puudub, kui see asendatud millegi muuga, ikkagi ebatäielikuks. Ainult juhul, kui tema eneseväljenduses muutub keskseks midagi muud peale Jumala, kaotab see religioosse olemuse.
    Me võime nüüd küsida, kas me peaksime öeldust järeldama, et nii religioosne kui ka mittereligioosne kunst on vastastikku eksluseerivad ning jäävad kummalgi poolel seisjaile vastastikku täiesti mõistetamatuks? Ehkki selline järeldus võib tunduda loomulikuna, ei vasta see ometigi tõele. Ja see ei vasta tõele seepärast, et religioosne autor peaks suutma puudutada ka mittereligioosses vastuvõtjas tema üldesteetilist osa (ma vabandan, et kasutan niivõrd konarlikku väljendit, ent ma ei oska hetkel mõelda paremast) – see peaks andma talle kogemuse, mis suunaks teda ülendumisele vähemalt taolisel tasandil, kuigi tema loomingu peenemad või sügavamad aspektid jäävad aga tema tõdemusevälisele inimesele siiski tajumatuiks, samamoodi nagu kasvõi Dante Alighieri loomingu peenemad aspektid jäävad vähemalt enamikele meist lõpuni mõistetamatuiks.
    Me peaksime aga esitama ka vastassuunalise küsimuse: kas ilmalik autor saab pakkuda midagi ülendavat religioossele vastuvõtjale? Vastus ka sel juhul jah – teatud juhtudel, kui see religioosne vastuvõtja saab ja suudab näha selles kunstis keskmena Jumalat – teisisõnu juhul, kui sellise konnotatsiooni “lugemine” teosesse on võimalik. Ma leian, et just selline on ühtsus, millele me võiksime religioosse ja mittereligioosse kunsti vahelistes väitlustes püüelda.
    Sellised olid mõtted, mida ma tänases loengus tahtsin välja tuua ja ehkki ma olen hästi teadlik, et igat neist saaks pikalt edasi arendada, lõpetaksin ma praeguseks siinkohal. Ma tänan teid kuulamast. Kas kellelgi on küsimusi?