KUNSTIKALDUVUSEGA LAPSED JÄÄVAD SAGELI VÄHEMUSSE


Käsitledes haridussuundi ja õppekavasid struktuurikeskse ning praktilisusele keskendatud ühiskonnas võib näida, et kunstiõpetusega on enamikel lastel tulevikus vähe peale hakata. Seetõttu on ka üsna sagedane, et kunstiõpetus kipub koolides jääma vaeslapse rolli, seda nii õpetusmahu, taseme kui ka osutatud tähelepanu osas. Ometigi on ka see õppeaine oluline, seda enam, et toodud väide selle vähesest otstarbekusest ei pea kõigi laste puhul sugugi paika.
    Hetkest, mil inimene maailma ilmub, hakkab ta end ümbritsevat tundma õppima. Küll tahetakse kõike katsuda või suhu pista või esitatakse miljon miksi – kõikvõimalikke küsimusi esemete ja nähtuste kohta. Ometigi õpivad erinevad lapsed maailma tundma erinevatel viisidel. Osad teevad seda läbi kunstipärase eneseväljenduse – joonistamise, meisterdamise, laulmise, tantsimise jne. On hulk lapsi, kellele kõikvõimalikud pragmaatilised teadused tunduvad ebahuvitavad. Samas joonistamine või maalimine – vahendite nagu värv, vorm ja joon kasutamine – võib neile olla aga vahetum ja mõistetavam kui isegi kirjutamine või lugemine. Võib-olla ei oska nad seada oma tundmusi ja mõtteid hästi sõnadesse, ometigi on kõigil teatud vajadus väljendada, mida maailma kohta on tundma õpitud või teada saadud.
    Sageli jäävad kunstikalduvustega lapsed vähemusse. Seetõttu on väga tänuväärne, kui õpetajad ka selliseid lapsi toetavad, nii et lapsed ei kardaks väljendada, kuidas nemad isiklikult maailma näevad. Tähtis ei ole mitte niivõrd see, mida teised näevad lapse joonistustes, vaid eelkõige mida laps ise neis näeb ja kuidas ta neid selgitab. Iga laps vajab innustust kinnituse näol, et see, mida ta teeb, on väärtuslik. Kellelegi võib just joonistamine olla viis tunnetada maailma ning tajuda iseenese ja ümbritseva vahekorda. Mis saakski aga olla tähtsam kasvava inimese arengus! Lisaks sellele võib joonistatud pilt olla ka oma ema või isa rõõmuks valmistatud kingitus, mida tuleks kindlasti hinnata, isegi kui kujutatav on ülimalt lihtsakoeline või ehk “suurtele” arusaamatu. Lõppeks ei olegi ju kunsti õpetamise sisu ainult tehniliste oskuste jagamine, vaid pigem inimese suunamine õppida nägema maailma avaramalt, rohkemate erinevate nurkade alt, mitmel erineval moel, märkama selles rohkemat ja mõtestama seda enda jaoks.
Selle kõrval, et õpetada lapsele kohusetunnet asjade suhtes, millest ta võib-olla omal volil hoiduks, toetagem teda ka selles, mis teda huvitab ja mida ta tahab teha, surumata peale oma arvamust sellest, mida ta meie hinnangul peaks tegema. Kui lapsele on kunstiõpetus tähtis, austagem tema soovi ja olgu see ka meile tähtis. Pealegi arendab kunstitegevus inimeses loomingulisust, mis saab elus kasuks tulla oskusena olla tekkivate olukordade suhtes samuti loominguline ja spontaanne, mitte piirata ennast ainult n.-ö. standardlahendustega. Ja meis endis võib kunstitegevus – kasvõi oma lapsega üheskoos “mäkerdamine” – aidata uuesti välja tuua seda lihtsat lapselikku rõõmu, mida me oma kiires asises elus tihtipeale kaotama kipume. Maailm on täis erinevaid valgusi ja värve, ärgem laskem neil kõigil kaotsi minna ning soovimatusest ette võtta jõupingutusi oma hallineva elu muutmiseks kahandada nende väärtust.