PALAVAD PÄEVAD TROOPILISEL PALAWANIL
Mõtlen alustada oma reisikirja lausega: “Lennujaamast väljudes lahvatab niiske kuumus näkku nagu saunas ja ehmun.” Ent siis taipan, et ilmselt on paik, millest kõnelen, eestlastele sama tundmatu kui Eesti sealsetele elanikele – mis tähendab, et valdav enamus pole sellest varem ilmselt kuulnudki – ning et alustuseks kuluks ilmselt pisut taustainfot ära.
Palawan, algselt hiinapäraselt Pa Lao Yu, mis kuulub nüüdseks Filipiinide riigi moodustavasse seitsme tuhandest saarest koosnevasse arhipelaagi, on umbes 600 kilomeetri pikkune ja kuni paarikümne kilomeetri laiune hõredalt asustatud üleni mägine maariba (kõrgemad tipud üle 1700 meetri). Teisisõnu asub see saar Lõuna-Hiina meres Vaikses ookeanis. Kilomeetrite poolest jääb see Eestist veel kaugemale kui näiteks Lõuna-Aafrika Vabariik ja on tõsi, et Eestiga sarnast siit kuigipalju ei leia.
Palawani kõige iseloomulikumateks joonteks on metsikud vihmametsad (kõikidest Kaug-Idas leiduvatest vihmametsa tüüpidest on sellel saarel esindatud seitse), soe ja elust kihav ookean (vee temperatuur võib ulatuda üle 30 kraadi), jahutavad ja kohisevad kosed mäejalamitel, ülimalt lõõgastavad kuumaveeallikad, kaunid troopilised liivarannad, rikkalik puuviljavalik turul ja päikesepaiste pea igas päevas. Kas kõlab ahvatlevalt?
Olgu, alustagem siis uuesti: lennujaamast väljudes lahvatab niiske kuumus näkku justkui oleksin märkamatult sauna uksest sisse astunud. Ekvaator ei ole enam väga kaugel, samas asun keset merd ja lisaks ei ole veel lõppenud vihmaperiood. Kui ihu märjaks muutub, ei saagi aru, kas see on kuumusest või niiskusest. Esimesel hetkel ehmatab see olukord isegi mind, kes ma olen elanud Indias ning paneb mind korraks kõhklema – kas ma tõesti suudan siinset kliimat vastu võtta? Mõne päeva jooksul toimub siiski kohanemine ning kui just keskpäeval päikese kätte välja ei roni ja ventilaator toas töötab, on võimalik ilmaga hakkama saada ja tasapisi seda isegi nautima hakata.
Sean end sisse Palawani pealinnas – 20 000 elanikuga väikelinnas Puerto Princesas. Leian endale koha väikeses ja talutavalt hubases rännumeeste motellis “Backpackers”, kus kahe voodiga tuba maksab alla 30 krooni ööpäev. Taolised hinnad ei ole siin midagi erakordset.
Linna peal ringi liikuma hakates tõden, et siinne ühiskond on mulle tõeliselt võõras. Asudes Euroopast vähemalt kaheteistkümne tunni lennutee kaugusel pole ime, et siit ei leia eest eriti midagi euroopapärast kui välja arvata üksikud eurooplaste rajatud restoranid. Küll on aga mulle üllatuseks, et see paik ei mõju ka kuigi aasiapärasena. Suurimad mõjud näivad olevat hoopiski katoliiklik kirik, mille tõid siia 17. sajandil hispaanlased – noodsamad, kes viisid selle Ladina-Ameerikasse. Nende jälg on näha kasvõi kohalikus keeles, mis on hispaaniakeelseid sõnu täis pikitud.
Teisalt paistavad silma tänapäevased ameerikalikud väärtushinnangud, mis pärinevad vähemalt osaliselt kindlasti aastakümneid riigis asunud USA vägedelt, kes omakorda “importisid” siia hulganisti USA tööstusettevõtteid ja püüdsid ka muidu olemist kodusemaks teha. Mallivõtmine USA-lt on vägagi ilmne ning küünib isegi asjaoluni, et iga valge inimene on kohalike jaoks tavaliselt “americano”. Üks kohatud maailmarändureid avaldab mulle arvamust, et Filipiinid on midagi Aasia ja Ameerika vahepealset.
Ent kõik muutub niipea kui suurematest asustustest eemalduda – siis avaneb täiesti metsik loodus ja üksikud väikesed külad ning aeg-ajalt mõned suuremad alevi tüüpi asustused rannikuil. Neis külades jätkatakse vana ja lihtsat igapäevast eksistentsi – püütakse kala, haritakse põldu, korjatakse puuvilju ning tuntakse rõõmu oma olemasolust.
Esimene ränd, mis ette võtan, on paika nimega Sabang, kus asub maailma pikim sõidetav maa-alune jõgi (8 km). Buss, mille peale sinnasõiduks on vaja istuda, ei tundu esmalt just päris turvaline – näiteks puuduvad sel aknad ning samuti pole päris üheselt mõistetav, kas see on üldsegi mõeldud inimeste või kauba veoks. Ent ometigi kujuneb juba bussisõit suureks elamuseks, sest enamus osa teest kulgeb üle küngaste, läbi orgude ja läbi džungli. Metsik loodus vaatab otse aknast sisse ja vahel on mõni leht või oks nii lähedal, et seda saaks puudutada. Ümberringi on ainult rohelus erinevates toonides. Loodus on ülimalt vohav ja lopsakas. Oma puutumatus ürgsuses täidab see mind sügava sisemise rahuloluga.
Maa-alune jõgi ise kulgeb mööda stalaktiitidest moodustunud koopaid, millest suurima kõrguseks on 60 meetrit. Nagu teada saan, elutseb siin pärimuse kohaselt hiidmadu. Uskuda seda või mitte, aga see vastab täpselt mu tundmusele! Mööda jõge sügavamale sõites muutub õhk kuumemaks ja justkui ka vähesemaks, ent ometigi tunnen end maaüsas täiesti kaitstult. Koobastest väljudes avanen justkui uuesti elule ja maailmale mu ümber. Ning puu tüvel ronides tervitab mind varaan.
Üldisele kuumusele vastukaaluks on väga meeldiv külastada mitmeid koski, mis Palawanil asuvad. Nad ei torka küll silma erilise kõrguse ja võimsusega, ent vesi neis on tavaliselt väga puhas ja jahutav. Lihtsaimini ligipääsetav on täielikult läbipaistva veega Estrella kosk, mille kõrgus on vaid kümmekond meetrit ning mis asub saare kõrgeima tipu Mount Victoria jalamil. Kogenud ujujana püüan siin suplusest võtta viimast – tahan kangesti pääseda vahetult kose alla! Ent kuidas ka püüaksin, ei õnnestu see mul jõe tugeva voo tõttu – enne kui avastan mooduse ujuda kose juurde küljelt. See õnnestubki – korraks. Siis paiskab juga mind vee alla. Pisut ehmunult ja õhku ahmides pinnale tulles kaob aga peagi hirm ning puhken naerma kose mängudest minuga. Vahetus kokkupuutes metsiku loodusega tunnen ka endalt mitmeid sotsiaalseid ja mentaalseid kesti langemas ning avastan endas jõudu, millisest pole enne olnudki päriselt teadlik.
Kolmas huvitav peatuspaik on saare lõunaosas Quezoni asula lähedal asuvad Taboni koopad. See on paik, kus on avastatud kogu Filipiinide kõige iidsem asustus – dateeritud 50 000 aasta taha. Koobaste külastusele eelneb “paratamatusena” pooletunnine paadisõit, mööda kaunist Tartarani saarest – või pigem laiust – mille valget liivast pinda katavad vaid üksnes kookospalmid. Värvid, mis sel sõidul vee peal avanevad, on hämmastavad. Osaliselt pilvealuses valguses muutub meri kirkalt heleroheliseks, rannikule jäävad mäed terendavad tumesiniselt ja saar, millest möödun, muutub selgelt eristuvaks oma detailides. Minu kohalik giid naeratab rahulikult ega pane pahaks kui mõni suurem laine teda meie väikeses paadis pisut märjaks pritsib.
Koopad ise – nime saanud seal pesitseva taboni linnu järgi – paiknevad kivistes kaljuõõnsustes. Nende vahel kulgedes märkan kaneelipuu okstel kummalisi vääte ja lehti – sinna on end kinnitanud metsorhideed.
Huvitavaid paiku on saarel veel küllaga – olgu nendeks siis kasvõi rohked kuumaveeallikad või pealinna lähedal asuv liblikaaed, kus kasvatatakse ja kaitstakse paljusid erinevaid liblikaid, kelle vahel kõndides võib tihe lennuliiklus lausa pea sassi ajada.
Palawan reklaamib end teatud loodusliku reservaadina – ta on kuulus mitmete maailmas haruldaste linnu- ja loomaliikide poolest, kellest mõnda ongi võimalik leida ainult sellel saarel. Harulduste hulka kuuluvad näiteks palawani sarvlind, filipiini metsakilpkonn, filipiini kakaduu jt. Neil, kes ei ole valmis veetma päevi ja nädalaid džunglis, et neid tabada, on võimalik külastada Puerto Princesa lähedal asuvat loodusparki. Sealsamas asub krokodillifarm, kus kasvatatakse kaht ohualust krokodilliliiki – crocodilus porosus (soolase vee krokodill) ja crocodilus mindorensis (filipiini krokodill). Külastajatel on väikese tasu eest võimalik kohtuda nii mõnekuiste kui ka mitmeaastaste krokodillidega – kohtuda mõistagi turvalisel kaugusel.
Lisaks on Palawan ideaalne paik sukeldujatele – selle saare läheduses asub mitmeid korallriffe ja ka muu mereelu on värvikirev ja rikkalik. Paremad sukeldumispaigad asuvad saare põhjaosas. Sellise huvi korral võiks sihtpunktiks valida El Nido. Tõsi, võib arvestada, et Puerto Princesast on sinna ligi kümme tundi sõitu.
Kui Palawan tundub ahvatlev ja tekib soov seda külastada, siis tuleks seda kindlasti teha. Arvestada võib aga järgmist – esiteks on eestlastel Filipiinidele pääsuks vaja viisat. Lähim saatkond, kust seda on võimalik hankida, asub Stockholmis. Kuigi ametlikult võtab viisa tegemine aega viis päeva, on saatkonna töölised väga vastutulelikud ning kui saabuda hommikul ja öelda, et sõidate juba samal õhtul laevaga tagasi, on võimalik viisa juba pealelõunal kätte saada. Saatkond asub mugavas kohas – peaaegu kuningapalee kõrval.
Rahvusvahelisi lennujaamasid on Filipiinidel kaks – Manila ja Cebu. Palawanile reisimiseks tuleks sõita läbi Manila, mis on ühtlasi riigi pealinn. Sealt on võimalik reisi jätkata kas kohaliku lennu- või laevaliiniga. Olulist hinnavahet ei ole, küll on aga ajavahe – lennukisõit võtab pisut üle tunni, laevaga olete merel aga 24 tundi. Laevasõit Vaiksel ookeanil võib iseenesest olla vägagi idülliline kui möödute paljudest väikestest ja suurematest saartest, ent reisi planeerides tuleks sel juhul arvestada, et laevad käivad Manila ja Palawani vahet ainult kaks korda nädalas.
Mõistagi ei ole nii kaugele lendamine odav. Hinnad Eestist-Soomest Filipiinidele (enamasti läbi Euroopa ja Hongkongi) algavad umbes 1000 eurost. Selliseid suuri kulutusi kompenseerib pärast küll see, et kui hoiduda suurimatest turistikeskustest (mida Palawan endast ei kujuta), on elu Filipiinidel eestlase jaoks üldiselt väga odav. Hinnavahe on keskmiselt umbes kolmkordne. Tõsi, valdav enamus teenusepakkujaid ja kaubitsejaid küsivad valgelt inimeselt esmalt ka kolmekordset hinda. Sellega tuleb arvestada ja endale kindlaks jääda.
Palawanile saabudes ei oota teid ees luksus ja mugavus. Näiteks puuduvad saarel taksod (neid asendavad küljekohaga mootorrattad) ja kaasaegsed bussid. Valdav enamus teid on kruusateed ja seegi üks, mis asfalteeritud, üsna auklik. Küll leiab aga siit palju ehedat elu ja loodust.
Oma kogemusest võin veel lisada sedagi, et pärast sellist kauget ja elamuslikku reisi tundub paratamatult mõnus saabuda tagasi koju ja avastada Eestit justkui uue pilguga – pärast palme ja lakkamatut palavust tundub Eestimaa vägagi eksootiline!