MINU PÕLVKOND: KURBUS ÜKSIOLEKUST
Mathura intervjuu ameerika kirjandustoimetaja Marlow Pearse Weaveriga, kes annab välja 1960-1982 sündinud põlvkonnale keskendunud raamatusarja “In Our Own Words”, “Meie oma sõnadega”. Aset leidnud märtsis 2006.

Härra Weaver, olete Ühendriikides ilmuva raamatusarja “In Our Own Words: A Generation Defining Itself” (“Meie oma sõnadega: ühe generatsiooni enesemääratlus”) koostaja ja toimetaja. Kas te palun selgitaksite selle projekti olemust ja seda, mis teid ajendas seda algatama?
See raamatusari keskendub põlvkonnale, kes on sündinud aastail 1960 kuni 1982 – põlvkonnale, kes minu silmis on eas, kus võib ilmale tuua järglasi. See põlvkond järgnes neile, kes kogesid maailmasõdu, 1930-ndate ülemaailmset depressiooni, Viet Nami sõda jmt. Need vanemad põlvkonnad on kõnelenud üsna valjuhäälselt ohverdustest, mida nad tõid ja saavutustest, milleni nad jõudsid. Selle käigus on nad sageli suhtunud üleolevalt selle raamatusarja keskmes olevasse põlvkonda, justkui kuulutades, et see nooremate täisealiste generatsioon ei suuda kunagi oma eelkäijatega võrdsele astmele küündida. Mis kõige kurvem, meedia ja kommertskaubandus hakkasid lihtsustama nimetatud põlvkonda, surudes selle kokku ülimalt üldistavatesse stereotüüpidesse nagu hulkurid ja kaltsakad, “grunge”. Sealt tekkiski minu huvi avastada selle põlvkonna tegelik ideniteet. Algul postitasin ma vaid veebilehel küsimuse, kas keegi oleks huvitatud raamatu loomisest. Vastukajasid tuli aga sadu ja tuhandeid, rohkem kui oleks eales ühte raamatusse ära mahtunud. Sedasi saigi ühest raamatust kaks ja nüüdseks on köiteid juba kuus, sisaldades kokku ligi 900 autorit enam kui 70 maalt.

Mõistagi hõlmab iga põlvkond palju erinevaid indiviide, ent milline on teie üldine mulje nimetatud põlvkonda kuuluvatest kirjanikest? Saab neid kuidagi ühtsustada? On neil mingi ühine sõnum maailmale praegu ja tulevikus?
Loomulikult eksisteerivad suured erinevused selle vahel, mida kirjutatakse jõukates riikides ja mida kirjutatakse seal, kus ellujäämine on igapäevane küsimus. Huvitav on näha ka seda, et hoolimata niinimetatud globaliseerumisest on nimetatud põlvkond säilitanud rikkalikult oma eripäraseid kultuurilisi identiteete. Mõistagi olen ma vaid toimetaja, mitte akadeemik, nii et ma ei hakka mängima sotsioloogilist asjatundjat.
Olen enda jaoks avastanud aga ühe läbiva joone, mida ma ei märka niivõrd näiteks 20. sajandi viiekümnendatel ja kuuekümnendatel aastatel. Ma nimetaksin seda joont lootusetuseks ja võitluseks selle vastu. Enamik kirjutisi, mis mulle saabuvad ning mis kujutavad endast reaalsusekäsitlust, mitte eskapismi, peegeldavad endas maailma, mis on kasvavalt ohtlik ja etteaimamatu. Sellest lähtub ka suurem tähelepanu inimkonna vahetule, mitte pikaajalisele säilimisele. Saaks ilmselt leida mitmeid põhjuseid, miks see just nii on – AIDS ja muud pandeemiad, suured looduskatastroofid, süvenevad keskkonnaprobleemid ja maavarude otsalõppemine, rääkimata terrorismist selle paljudes erinevates vormides. See, mida ma aga sageli ridade vahelt kuulen, on kurbus selle üle, et puudub nõustamine vanemate põlvkondade poolt – puudust tuntakse õpetusest, toetamisest, lootuse sigitamisest. Isiklikult näen ma selles üht suuremat inimeste eraldajat kogu meie praegusel ajastul – selles, et vanad oskused, tarkused ja väärtused ei jõua vanematelt nooremate põlvkondadeni. Selle puudujäägi vägivaldne kõrvalesurumine on omakorda põhjustanud kasvavat enesekesksust ja tulevikule mittemõtlevat ellusuhtumist.

Kui hea on teie arvates nimetatud põlvkonna kuulatavus maailmas – märgatakse seda piisavalt, võetakse seda arvesse?
Vaevalt investeeriksin ma sellesse raamatusarja nii palju aega ja energiat, kui arvaksin, et seda põlvkonda kuuldakse juba piisavalt. Mulle näib, et üle 40 ja 50-aastased pööravad neile vähe tähelepanu. Nende suhtumine tundub olevat pigem “kuulge, lõbustage ennast ise ja lõpetage kogu see mõtlemine”. See on seesama eraldatus, millest rääkisin. Tõeline oht seisneb aga ehk selles, kui lõpetame ajaloolistest näidetest õppimise, selle markantse “teeme lõpu ja alustame kõike nullist” suhtumise pärast.

Te omate kontakti paljude autoritega peaaegu üle kogu planeedi. Kas ja kui palju näete nimetatud sarnasuste kõrval eri paikkondade kirjanduslikes suundumustes ka erinevusi? Kui palju on maailma kirjandusruum ühtne ja ühiselt liikuv?
Selge see, et mõningates ühiskondades, kus valitseb repressiivne režiim, kirjutavad kirjanikud kas ohutut ja sisutut soga või siis mõistujutte, mis ütlevad ehk rahvale palju, ent jäävad võimudele mõistetamatuks. Sellistes piirkondades toodab nimetatud põlvkond palju pingestatud kirjandust. Need teosed on tugevas kontrastis raamatutega ühiskondadest, kus väljendusvabadusega probleeme ei ole. Ometigi juhul kui hea kirjandus saaks tõesti sündida ainult valust, nagu mõned kirjandusteadlased väidavad, ei saaks väga jõukad maad sünnitada hulgaliselt erakordseid kirjanikke. Ent see toimub samuti. Tõsi, nende maade kirjanike looming kannab vahest tõesti teistsugust temaatikat. Nad räägivad rohkem vaimsest eraldatusest ning lootusetusetundest, niisamuti kui hirmust tuttavate tugisüsteemide kokkuvarisemise ees. Jõukates riikides kirjutatakse rohkem ka odavat kirjandust, mille taga on meelelahutustööstus, kes on finantsiliselt endale haaranud niivõrd suured võimuohjad. Satelliittelevisiooni levik ja internetivõrgu laienemine “aitavad” temaatilisele ühtlustumisele kindlasti kaasa.

Teie raamatusarja kuues väljaanne sisaldab ka nelja eesti autorit – nendeks on Peeter Sauter, Triin Soomets, Tõnu Õnnepalu ja Mathura. Millised on olnud teie kontaktid tänapäevase eesti kirjandusega ning mis mulje on teil siinsest kirjandussituatsioonist jäänud?
On muljetavaldav, et mitmed väikesed riigid suudavad suurematega võrreldes anda täiesti ebaproportsionaalse panuse maailma kirjandusse. Euroopas on headeks näideteks sellest Island, Sloveenia ja Eesti. Mulle on jäänud mulje, et Baltikumi riikides on kirjanike toetus üsna tõhus ja hästi organiseeritud. Võin vaid oletada, et see võib olla osaliselt seotud sooviga taasavastada nende maade “hinge”. Enamus eesti päritolu tekstidest, mida olen lugenud, keskenduvad inimsuhetele ning ühiskondlike väärtuste otsingule. Suur hulk oskuslikke kirjanikke on kindlasti üks Eesti rikkusi. Teosed on kaasakiskuvad ning neis ei kardeta tungida asjade tuumani. Söandaksin isegi ennustada, et paras hulk Eesti noorema põlvkonna autorite loomingut jääb püsima ning neis nähakse väärtust ja neid loetakse tulevikuski.

Ent kas sellistest väikestest riikidest nagu Eesti pärit autoritel on lootust saavutada edu ka maailma tasandil? On neil piisavalt öelda maailmale tervikuna, mitte üksnes kaasmaalastele?
Usun, et Euroopa tasandil küll. Siin näib tendents lugeda rohkem ka väikestest riikidest pärit autoreid ainult süvenevat. Eriti kehtib see nende autorite puhul, kelle looming on inspireeritud identiteediotsingutest – see teema on nimetatud põlvkonna jaoks muutumatu suurus siin- ja sealpool erinevaid riigipiire. Ameerikas on olukord mõnevõrra teistsugune. Ma ei ole täheldanud, et ameeriklased ilmutaksid suurt huvi uurida seda, mis ei pärine ameerika või äärmisel juhul briti kultuurist. Ent seegi olukord võib muutuda. Ning ehk piisab hetkel eestlastele ka Euroopa poole vaatamisest ja sellega suhestumisest, sest tugev heitlus, mis toimub Euroopa ühtlustamise ning individuaalsete identiteetide ja kultuuride alalhoidmise vahel avaldub väga ilmselt ka kirjanduses. Palju otsitakse oma hinge – see on see, millest Euroopa kirjanikud kirjutavad tõelise sisekaemusega.

Kui mõtlete maailma kirjanduspildile kümne-kahekümne aasta pärast, siis mis selles on praegusega võrreldes muutunud? Mida ise soovite, et muutuks?
Massiivne meelelahutustööstus on selleks ajaks alla neelanud enamuse vanakoelisest kirjastusettevõtlusest. Kirjandusteose meelelahutuslik väärtus ja meeldivus massidele – s.t. kasum – muutub olulisemaks teose kunstilisest kvaliteedist. Samas on juba praegu tekkinud päris lai ring väiksemaid sõltumatuid kirjastajaid, kes keskenduvad kõrge kvaliteediga teostele. Usun ja loodan, et ka selline trend järgnevatel aastatel jätkub. Tänu internetile ja hiiglaslikele edasimüüjatele nagu amazon.com, on ka väikestel kirjastustel võimalik majanduslikult ellu jääda.
Ma ei tahaks uskuda, et raamatud kaduma hakkaksid. Ma näen kuidas inimesed naudivad endiselt just raamatu vormi. Küll näen aga ette seda, et autorid ei ilmuta peagi enam erilist suuremeelsust oma tekstide tasuta avaldamise suhtes veebilehekülgedel. Neile näib, et see kahandab nende loomingu väärtust ning muudab selle lõppkokkuvõttes müüdamatuks.

Ning lõpetuseks, kas “In Our Own Words” seitsmes köide on juba teoksil?
Seitsmes köide võtab vaikselt vormi. Mul on arvutis juba sadu saadetisi. Ma ei lakka imestamast, kui palju häid autoreid nimetatud põlvkond endas kätkeb. Seitsmendasse köitesse on võimalik “kandideerida” juuli lõpuni. Kuues raamat oli minu arvates väga jõuline ning kandis võimsaid mõtteavaldusi. Seitsmes raamat tõotab tulla vähemalt sama huvitav. Ootan seda juba suure põnevusega.

Raamatusarja “In Our Own Words” koduleht asub aadressil www.evenstar.net/mwe.