Mathura
KUI LAHENDUSEKS ON HÄVING
3. veebruaril 2006 kell 21:00 linastus Tallinnas kinos “Sõprus” Francis Ford Coppola suurteose “Tänapäeva apokalüpsis” täiendatud versioon

Francis Ford Coppola “Tänapäeva apokalüpsis” on film, mis on välja jäänud vaid vähestest kinoajaloo parimaid saavutusi loetlevatest nimekirjadest. Pole aga ehk nii üldteada, et pärast esimest montaaži oli selle monumentaalse teose pikkuseks ligi 6 tundi. 1979. aastal loodud kahe ja poole tunnine versioon jättis seega endast maha hulgaliselt kasutamata ülesvõtteid. Äsja Eestistki ära nähtud täiendatud versioonile (nimetatud Redux-versiooniks ehk tagasipöördumisversiooniks) oli lisatud umbes 50 minutit.
Filmikriitikud on nende 50 minuti üle palju vaielnud – on neid, kes täiendatud versiooni ülistavad ja teisi, kes on seisukohal, et siin pigem rikutakse algversiooni meditatiivset kulgemist. Nii või teisiti on tegu Coppola enda valikutega ning mis iganes seisukohale jääda lisatud osa suhtes, oli šanss “Tänapäeva apokalüpsist” suurel ekraanil vaadata kindlasti võimalus, mida niipea uuesti ei teki.

Südamed pimeduses

Raamat, millest Coppola oma suurteosele inspiratsiooni sai, oli Joseph Conradi “Pimeduse süda” (“Heart of Darkness”). Ka “Tänapäeva apokalüpsist” valdav meeleoluline värv on just pimedus, seda hoolimata asjaolust, et ülesvõteteks on kasutatud troopilist looduskeskkonda Filipiinidel. See on pimedus, mis paneb unustama maailma kirkuse, see on pimedus, mis varjutab kogu teiselaadse eksistentsi.
Selles filmis pole pimedusele vastandumas valgust. Sellele vastandub teistsugune pimedus. Kui üks neist on pimedus, mis püüab tekitada inimesele illusiooni valgusest – ehk selleks, et ta tegeliku valguse poole ei püüdleks – siis teine on pimedus, mis on küll reaalne ja ehe, ent milles valgus on unustatud.
Esimest esindab siin ühiskonnasüsteem, mis kasutab sõda ja hulga süütute inimeste vaimset laastamist ja füüsilist tapmist (nii sõdurite kui ohvrite poolel) kui normaalset vahendit oma eesmärkide saavutamiseks. Selle esindajaks on filmi algul ka kapten Willard (Martin Sheen). Ta vireleb alkoholiuimas ja hallutsinatsioonides oma hotellitoas Saigoni lõõskava päikese all, kuni talle kui oma maa ühele usaldusväärsemale sõdurile volitatakse ülisalajane missioon.
Pimeduse teisele poolele jääb tema sihtmärk – riigireeturist armeekolonel Kurtz (Marlon Brando), kes on otsustanud süsteemile selja keerata ja asunud tegutsema selle hävingu heaks. Ta elab koos oma järgijatega kaugel keset džunglit, järgides oma asunduses juhtlauset, mis filmis vilksab paadisadama seinalt. “Meie moto: teostage apokalüpsis kohe!”

Pihtimuslood

Filmi alguses nimetab jutustaja rolli omav kapten Willard seda lugu nii oma kui ka kolonel Kurtzi pihtimuseks. See on pihtimus sellest, milleks nad nii iseend kui ka maailma enda ümber nägid olevat muutunud.
Oleks väga pealispindne vaadelda Kurtzi kui lihtsalt sõjakoledustest hullunud armeejuhti, õuduste laastavuse näidist. Teda võib pidada hulluks, ent ometigi mitte just rohkem kui seda ühiskondlikku süsteemi, millele loomeks ta on ja millele ta nüüd vastandub. Tema isiklikes tegutsemistavades ei ole sisuliselt rohkem julmust kui neis tellimustes, mida ta varem “hea vaimse tervise” juures oma ülemate heaks täitis. Ta räägib neid tellimusi kirjeldades: “Me peame nad tapma. Me peame nad maha põletama, siga sea järel, lehm lehma järel, küla küla järel, armee armee järel. Mida selle kohta öelda, kui mõrtsukas süüdistab mõrtsukat? See on vale. Nad valetavad ja meie peame olema armulikud nende vastu, kes valetavad ja napalmiga pommitavad. Ma vihkan neid. Tõepoolest vihkan.”
Kurtzi meeletuse ajend ei seisne selles, et ta on ületanud omaenda taluvuse läve, suutlikkuse sõjaga toime tulla. Selle põhjuseks on pigem viha valede suhtes ning täielik pettumus süsteemis, mida ta on teeninud. See pettumus oli niivõrd põhjalik, et ainus lahendus, mida ta suudab sellele süsteemile näha, oli selle täielik häving.
Aegamööda jõuab Willard dilemmani – teda valdavad Kurtzi suhtes samaaegselt nii õud kui ka imetlus. Paratamatult tunneb ta temas ära omagi soovi süsteemi valedele selg keerata ja neist vabaks pääseda. Kurtzi jutt iseendagi arvamusest vabanemisest mõjub ses olukorras peaaegu et valgustumisena, mis iseenesest pole ju väliselt hullumeelsusest kunagi väga palju erinenud.

Seisundile rajatud film

Lisaks jutustatava loo jõulisusele on “Tänapäeva apokalüpsis” üsna eripärane film ka sellepoolest, et püüab edastada oma sõnumit eelkõige seisundiga, mida ta vaatajas tekitab, mitte niivõrd looga, mida jutustab. Seda eesmärki täidavad mitmed võtted: esiteks on see film teekond üha kaugemale tuttavast tsivilisatsioonist, omamoodi ränd maailma tundmatule äärele, kust tagasiteed ei pruugigi olla. Viimast seejuures nii füüsilises kui ka psüühhilises tähenduses. Aja kulgemine filmis ei ole päris ühtlane ning filmi finaalis tundub ajataju kohati üldse kaduvat, kuna kujutataves seisundites see puudub. Tähelepanuväärne on seegi, et kogu see apokalüptiline rännak juba algab sõnadega: “See on lõpp.” Filmi finaal jääb meelde ka sellega, et siin dialoogist peaaegu et loobutakse.
Kuigi jutustatav lugu on seatud konkreetse sõja konteksti, räägib ta siiski palju üldisemat lugu ja on seetõttu jätkuvalt aktuaalne. See, millise sõjaga tegu on, omab filmi sõnumi suhtes üsna vähe tähtsust. “Tänapäeva apokalüpsis” ei räägi vaid ühe konkreetse sõja julmusest ega ole suunatud ka sõja mõttetuse kuulutamisele. Pigem on see sotsiaalne kriitika kogu selle struktuuri suhtes, mis sõdasid toodab. Kurtz ja Willard on selle ohvrid niisamuti nagu paljud teised inimesed. Nende tundmused ja otsused väljendavad ka üldisi toimeprintsiipe, millega inimene sellistes psüühhilistes piirsituatsioonides silmitsi seisab.
Buddha pühakuju ning missiooni täitnud Willardi nägude kõrvutamine filmi lõpus viitab tinglikult maailmale, kus sõjast on tehtud jumal ning inimene ise on asunud kohtumõistjaks elu ja surma üle. Ning selle maailma on vallutanud vihkamine, mitte armastus.