Mathura
    VIHMAHOOAEG TARTUS
    “Vihma tegemine”. Režii: Liivo Niglas ja Frode Storaas. Eesti, Norra, Mosambiik. Esilinastus “Maailmafilmil” Tartus 28.03.2007.

    Igakevadine “Maailmafilmi” festival Tartus on iga aastaga omandamas üha selgemini väljajoonistuvat kuju – retrospektiiv mõnelt kuulsalt filmimeistrilt (sedapuhku Robert Gardnerilt), hulk uuemaid antropoloogilise suunitlusega dokumentaale siit ja sealtpoolt maailma, ühe konkreetse kultuuri keskne mängufilmiprogramm (sel korral linastusid arktika mängufilmid) ning temaatikaga haakuv kunstinäitus (puulõiked Kanada põlisrahvastelt, kaljujoonised Aafrikas). Lisaks veel pikemad ja lühemad arutelud nii filmitegijate endi kui ka nende ja publiku vahel. Kõik see kokku moodustab nauditava ja piisavalt mitmekesise terviku, millest igal huvilisel võimalusel ammutada meelepärane osake. Seekord mahtus programmi ka “Maailmafilmi” ühe eestvedaja Liivo Niglase uue filmi esilinastus. Sündmus oli seda tähelepanuväärsem, et sedapuhku rahvusvahelise projektina teostunud film (kaasrežissöör Frode Storaas, kaastootja ja etnoloogiline nõustaja Tore Saetersdal) nägi ilmavalgust lausa kahe täissaali ees. (Nagu ikka, toimisid “Maailmafilmil” paralleelselt nii peasaal kui ka lösukino.)

    Väga kauge ja samas nii lähedane

Kui oma varasemates tuntumates töödes on Niglas rännanud Siberimaal (“Brigaad”, “Juri Vella maailm”), siis seekord on ta sattunud hoopis teistele radadele – Kesk-Aafrikasse. “Vihma tegemine” jälgib Mosambiigis asuvate Vumba mägede kahte rivaalitsevat autoriteeti, pealik Chirarat ja naisšamaan Mbuya Gondot, iga-aastase vihmakutsumise tseremoonia ajal. Huviobjektiks on seega endiselt põliskogukonna silmapaistvamate isiksuste jälgimine muutuvas maailmas – traditsiooni edasikandmine ja kohandumine.
Pöördumine kaugete kultuuride poole pole antropoloogilises filmis mõistagi midagi tavatut, pigem vastupidi. Seepärast on seda ilmselt ka eesti selle ala filmitegijate hulgas raske imeks panna. (Festivalil linastus ka Kullar Viimse “Viimnepäev”, mis filmitud Indoneesias.) Nagu mainis ka selleaastase festivali üks tunnustatumaid külalisi, Ulrike Koch, on selle taga sageli ikka teatud sisemise või vaimse läheduse tunnetamine, ehk ka teatud puutumatuse ja puhtuse ülesleidmine või äratundmine, mis inimesele kui sellisele igiomane. Lisaks sellele pakub teiselaadse ajaloo ja välimusega kultuuride lähem vaatlemine kindlasti suurepäraseid võrdlusi – kontraste ja peegeldusi – me oma kultuurile, nii kunagisele kui ka tänasele. See on tänuväärne vahend maailma rikkuse hindamiseks ja enese liigsest ületähtsustamisest pääsemiseks. Maailmas elatakse tuhandel erineval viisil, ja ometigi põimub neisse kõigisse teatud inimsuse poeetika.
Sõltumata geograafilisest asukohast, oleme kõik sündinud aistingute, tajude, tunnete, mõtetega. Me kõik sünnime ja sureme, läbime oma arengus erinevaid etappe. Ühel või teisel moel suhestume me üksteisega, ühel või teisel moel oleme seotud end ümbritseva loodusega, oleme sõltuvad sellest, ning ajuti tajume ehk millegi ülemusliku olemasolu ja puudutust, kuidas iganes me seda siis nimetame või nimetamata jätame.

    Maaema ja vihmaisa

    Nagu “Vihma tegemisest” näha, on vanade riituste sooritamine tänapäeva Mosambiigis tugevalt seotud poliitiliste küsimustega. Esiteks oli omamoodi võimu küsimus see, kumma juhi riitus edukalt õnnestub. Kumbki pool ei soovinud teist ülearu tunnustada, pealegi oli konflikt osalt seotud sooküsimusega. Filmi nendest võttis kumbki pool ühtlasi võimalusena n.-ö. “propagandaks”, oma seisukohtade esitamiseks ja põhjendamiseks, oma õigsuse endamiseks. Taolistel puhkudel ilmneb filmitegija kui vahendaja roll. Ehk olulisemgi oli aga ehk filmist selgunud seik, et ka Mosambiigi ametlikud võimuesindajad pöörduvad abi saamiseks tihtipeale šamaanide või hõimupealike poole, või vähemasti arvestavad nendega. Tegu on tähelepanuväärse austusavalduse ja usaldusilminguga iidse traditsiooni ja selle kandjate suhtes, mis tänapäevases tehnokraatlikus maailmas üpris tavatu – niisama tavatu kui sügav respekt esivanemate, teispoolsuse ja loodusjõudude suhtes, mida mõlemad pooled, nii pealik Chirara kui ka Mbuya Gondo igal sammul ilmutasid.
See, kuidas nemad ja rahvas suhestusid loodusega, oli samuti tavatu. Sedagi suhet läbis sügav lugupidamine – ka kahe-aastases põuas ei süüdistanud keegi loodust või vaime, vaid alati omaenese ekslikku tegutsemist kõrgemate seaduste suhtes. Looduses ei nähtud seejuures mitte ainult nähtusi endid – vihma, päikest, tuult jne. Iga nähtuse taga oli midagi või keegi, kellel oli vaba voli üht või teist olukorda looduses ilmutada või seda mitte teha. Tinglikult võiks öelda, et kõike nähti isiksuslikuna ning asjade seisu sellisena nagu see oli, ei vaadeldud kunagi juhuslikuna. Selline lähenemine vabastas inimese hoiakust, mis lubab tal olla valimatu tarbija, kes oma tarbimise tagajärgede eest ei taha vastutada ja pole tihtipeale neist isegi teadlik, vähemasti mitte enne, kui tagajärjed ületavad kriitilise piiri.
Nii kummaline kui see võib tunduda, lugupidamine väljendus selleski, kuidas riitustel suhestuti naistega. Nimelt polnud noorematel naistel tihtipeale lubatud sellistel rahvarohketel ettevõtmistel viibida püstipäi või istuda läbisegi teistega. Tegu pole aga mitte naisteahistamisega, ega väljenda see ka naise alamuslikku positsioooni, vaid on hoopiski tunnustus, et noorel viljastusvõimelisel naisel on vägi, millesse tuleks suhtuda austuse, aga ka teatud ettevaatusega. Naine ja mees on sedasi võrdkujud loodusele, kus maa on nagu naine (maaema), kes suudab vilja kanda ja paljuneda, vihm aga mees, kes on võimeline teda viljastama taimede ja rohelusega. Ehk sellele viidates tantsisid mehed riitusel naljakat tantsu, kus laulsid. “Olen väsinud (asjatult – M.) kandmast peenist ja munandeid.”

Filmitegemine kui kogemus, mida jagada

Nagu oli kuulda mitmest festivalil kõlanud sõnavõtust, võib filmitegemine olla kogemuseks, mis rikastab või muudab üksjagu filmitegijat ennast. Sedasi võib film olla mitte vaid viis talletada infot, vaid ka sügavam kogemus, mida jagada. “Vihma tegemine” täidab seejuures mõlemat funktsiooni – lindile on saadud tseremoonia, mida mitmete antropoloogide arvates enam kuigi sageli ei sooritata. Samas on jäädvustatud aga ka riituse ehe tulemus – vihmasadu, uskuda seda siis või mitte.
Filmitegijad ise igastahes uskusid, nagu nad ise justkui ühest suust kinnitasid (festivalil olid kohal nii Liivo Niglas kui ka Frode Storaas ja Tore Saetersdal.) “Niipea kui Mbuya Gondo oli ohvrianni esivanemate mäele, vastasid esivanemad vastasid talle äikeses,” kinnitas Niglas. Ka Storaas muigas, et filmi lõppu ei tulnudki üles võtta tema kodulinnas Bergenis, nagu ta algul oli kartnud. “Eks tänu teile, valged inimesed, vihm tuligi. Muidu poleks te ju uskunud seda, millega tegeleme,” naeris filmi lõpus Mbuya Gondo.